Sõbranna tuletas meelde, et olen sellest kirjutanud.
Aga see toimus jälle! Kuna sündmus küllaltki ebatavaline, siis tahan nii väga jagada.
Kutse kutsus kogunema kaunisse Virumaa lossi, kus väike mõisakool pesa teinud.
Et pere saaks headele sugulastele ja sõpradele uut liiget tutvustada.
Plaanis oli tervitus ja kohanemine, kehakinnitus ja majas ringi vaatamine.
Järgnes päeva tähtsam osa ehk VARRUD. Vadereid oli ohtrasti. Nagu ühel õnnelikul lapsel olema peab. Kahekuune peaosaline ei nutnud ühtegi nuttu. Isegi siis, kui ta läbi rahvariideseeliku tõmmati. Ju sai kõik head soovid endasse.
Edasi tulid laulud, mängud-tantsud osalejate pilli järgi ja uus, veel põhjalikum kehakinnitus.
Põnev oli mitterahaline oksjon, kus "mina - vanaema" võitsin kõrvitsa, kuna lubasin sellest perele jõulusupi keeta, peretuttav sai kausitäie trühvlite omanikuks, kuna lubas perele kuuse tuua, vanaisa sai halastuseks leivajuuretise, kuna oli suvel MI 2 külmkapist juuretise vana ja kõva pasteedi pähe prügikasti lennutanud.
Vahepeal mõistatasime mõistatusi ja kinnitasime aga kogu aeg keha.
Kõigil oli võimalus suupärast kaasa võtta. Oi, mis head ja paremat kõik oli kokku keeratud!
Loomulikult tantsisime mänge ja laulsime. Minu lemmik oli "Rikas ja vaene", kus vaene läks rikkalt lindusid laenama ja keeldumise korral haaras ikka paksema ja suurema.
Koduõlu oli vahune. Meistrite pruulitud.
Pudinaid st. lapsi oli pihutäis. Noori oli rohkem. Keskmiseid ka. Vanu aga vähevõitu.
Lapsed hirmutasid üksteist lossikeldrites. Õnneks oli pööningu uks suletud.
Väikemees sai meie suguvõsa vaderilt Vanakaru valmistatud hõbesõle. Väega. Hundihamba mustriga. Vanakaru valukojast oli juttu viimases "Sõida maale" saates.
Kella kaheksaks oli ette nähtud lehvitus. Need, kes veel alles, tegid seda põhjalikult.
Aitäh mu kallis pere!
(loodan, et saan edaspidi rohkemate piltidega ennast ja teid rõõmustada)
