November peibutas maakonnalinnas kultuuriga. Esimest korda olid kõik üritused tasulised. Õnneks jäin seekord rohkem kui tagasihoidlikuks. Suurim ämber oli Rakvere Teatri etendus "Reekviem unistusele". Õnneks ei valinud ise, vaid oli peale sunnitud. Tore on ainult see, et teatri-isu on jäädavalt läinud. Jään enda liistude st. kontserdite juurde ja seda ka valikuga.
Olen väsinumaks muutunud, sest valu lammutab. Nädalal lõpus puudutas minu vanuses naise surm. Oli haige, tervenes ja siis sai sõraline ta ikka kätte. Töötas ja rabeles surmani, nii öldaks ilmselt järelhüüdes. Oli üle keskmise töökas, ühiskondlikult aktiivne, väga hea ema, abikaasa, vanaema. Alati rõõsameelne tervitus hommikuti (tema ühes koolis, mina teises) ja rõõmus punane barrett : jaksame ikka! Temal üle neljakümne aasta erilisi. Minul vahelduvalt poole vähem.
Koristajana ja koolitädina töötav minuvanune on saanud juba tervise hoiatusi: Mingi astme liigeste kulumine ja järjekordne koroona. Ikka veel punnitab, kulla kõlin kõrvus.
Aasta tagasi pensonile jäänud maabranne lubas järgmisel suvel tööotsa otsima hakata, teine maal elav tuttav asendab aeg ajalt laevatööst puhkavaid koristajaid.
Meedia kiidab: oi kui tore, näed, kaheksakümnene õpetaja ja ei mõtlegi koju kotile jääda.
Koristajana ja koolitädina töötav minuvanune on saanud juba tervise hoiatusi: Mingi astme liigeste kulumine ja järjekordne koroona. Ikka veel punnitab, kulla kõlin kõrvus.
Aasta tagasi pensonile jäänud maabranne lubas järgmisel suvel tööotsa otsima hakata, teine maal elav tuttav asendab aeg ajalt laevatööst puhkavaid koristajaid.
Meedia kiidab: oi kui tore, näed, kaheksakümnene õpetaja ja ei mõtlegi koju kotile jääda.
Tundub, et valitsusel on õigus, et pensioni -iga võib rahumeelselt seitsmekümneni tõsta. Aga kas nad ikka teeksid tööd, kui pension ei tiksuks? Ainult töötasu eest. Ei usu.
Mida siis veel praeguses elus mittemeeldivat on? Avastasin järjekordselt, et on inimesi, kes peavad täiesti loomulikuks, et noor ja terve inimene peab saama meie müstiliselt riigilt toimetulekutoetust ja kui ta seda ei saa, siis on kõik teised süüdi, ainult mitte see inimene, kellel pole täisakavanueas kujunenud tööharjumust. Vestlus poe juhatajaga: sa jälle täna tööl? Pole midagi parata, uus noor ei ilmunud jälle tööle.
Minu pojad alustasid väga madalalt platvormilt. Võtsid pärast kooli vastu miinimumpalgaga müüjakohad ja töötasid ennast üles. See ei olnudki palju aastaid tagasi.
Lisaks veel vaesed üksikemad, loomulikult peab see müstiline riik nende tibupoegi toitma. Sotisaalmajades elavad minimaalse tasu eest isendid, kelle nõudmisel pole otsa ega äärt. Kus on nende kodud, kus nende väljateenitud aastate eest vanaduspõlve kindlus.
Mäletan, kui mul üks jalg oli teisest kaheksa cm. lühem ja kurtsin nn. invaliidsuskomisjonile, siis boss vastas, et sellele oleksin pidanud sündides vigaseks olemisele keskenduma ja vastava töö valima.Ja et mingit toetust pole ette nähtud. See kõik oli 15 aastat tagasi, aga see oli. Operatsioon leevendas, aga nagu tuntud spordiarst ütles: kehamälu on kehamälu.
Sellepärast olen täna õel.
Minu neli teenivad tänu suurele sotsiaalmaksule mulle pensionit. Minu emale ka. Meil, Eestis. Loomulikult pole ma päris lammas, näen, mis hindadega on toimunud ja toimub. Aga kui kooli toitu tuleb ära visata ja kasutatud riideid peetakse kaltsudeks ja lõpuklasside õpilased ei tea, kas sõita klassieksursioonile Hispaaniasse või Prantsusmaale ning kas osta tuhande £ ülikond või aitab vähemast, siis on ju kõik korras. Või ei ole. Kuidas ikka õpetaja tohib teenida keskmist palka ja kassapidaja seda ei saa? Miks meele lahutajad ei saa suurt raha ja kes peaks selle teatri ja tsirkuse kinni maksma. Miks arste ei jätku ja miks ja miks ja miks???
Luban, et homme hakkan heaks. Tuleb ainult kapist läbi käia.
....
4 kommentaari:
Mul ex-kolleeg tegi sellest reekviemist nii ilmeka ettekande, et seda ohtugi ei ole, et vaatama läheksin :)
tegelinski - väga hea!
Nati aega tagasi ütles Mihkel Raud mulle sobiva lause: eks ma maalin oma elust ikka pilte laiema pintsliga. Sellepärast teen homme värvilisema postituse.
Hiljuti lugesin usutlust Kaido Kamaga. Ta ütles, et elame paremini kui kunagi varem, aga viriseme rohkem.
Sa, Emmeliina, ütlesid ise ükskord, et elan hästi, kui ei võrdle. Vanasti polnud suurt vahet, kõigil oli enam-vähem võrdne seis. Mõned olid muidugi võrdsemad kui teised, nii parteilased kui kaubandustöötajad. Aga nüüd on vahed kärisenud suuremaks ja nii käib see hädaldamine, miks riik ei anna, nii õpetajatele, lastele, jne. rohkem raha. Aga kes on riik? Me ise oleme ja riigil pole rohkem raha, kui me ise oleme maksudeks maksnud. Jah, seda raha kasutatakse mõnikord valesti ja valitsus ei tee alati parimaid valikuid, vaid neid, mis toovad lühiajalist populaarsust. Sest järgmised valimised on juba kohe-kohe ukse taga ootamas.
Lugesin postitust, seal on üldse imelikud kordused ja ma ei hakka neid enam maha võtma. Üldine mõte oli selles, et enamasti (vähemalt enamus meievanuseid) on harjunud pingutama ja enda elu eest vastutust võtma. Kahjuks on uue korra ajal kasvanud teatud põlvkond, kes ootavad armuande ja võtavad muudkui aega maha, sest on väsinud ja kurnatud. Loodavad kohe 3000 töötasuks jne.
Postita kommentaar