No see oli nüüd küll rekordseptember minu blogimaastikul. Kirjutada viis postitust.
Ah et kuidas mul oktoobris läinud on? Maabusin eile õhtul Väikesest Maarjast, kus veetsin/viitsin kuus pikka päeva.
Suurim ootus oli Jaan Tammsalu sügisemõtisklus koos kaunite orelihelidega. Kirjutasin paar rida üles:
Nutune sügis sõrmitseb hingekeeli...
Kui minu tiivad kord mind alt veavad, siis too mulle uued tiivad...(Led Zeppelin)
Isegi rahvast oli. Järgmisena kutsus ta meid 30.oktoobril Jaani kirikusse oma raamatu esitlusele ja kontsertmõtisklusele, kus musitseerivad Andres Mustonen, Marek Sadam, Olav Ehala, Robert Jürjendal ja veel teisi muusikuid. Hea põhjusTallinnasse minekuks.
Kahjuks lõppes minu tööampsuke Köster Cööcki majas näituse kuraatorina, sest maja alles renoveerimisjärgus ja kütteta ning näitus kolis parimatele jahimaadele, kus oma perenaine. Eks ma hoian silmad-kõrvad lahti ja meele avatuna.
10.okt. lähen Maarjasse tagasi, sest siis toimub mind huvitav konverents ajaloo teemadel. Aga muidu on Maarjas igav. Jalutan emaga mööda kalmistuid, käin poes, teen süüa, käin alevi saunas ja loen vanu rajoonilehti, vabandust Virumaa Teatajaid.
5.okt. rõõmustasin selle üle, et elan üksi. Üks kord aastas ju võib. 200 raha nagu taevast tulnud.
Midagi ikka juhtus. Nägin ühe väikese maja õues kalkunit, kes lendas puu otsa! Lõikasin poest tulekul pisikest teed pidi ja mida ma näen. Kalkun, mis kalkun, pisike pea ja laiali saba., kõnnib maja hoovis, kus mingeid linde ei peeta. Aga kui ta lendu läks, siis arvasin, et kas tõesti metsis. Muud tarka ei osanud välja mõelda.
Täna riietest ei kirjuta. Vedeleb osa niigi kohta leidmata küll ustel, küll vooditel. Mõnikord on viis tuba tõeline rõõm. Ainuke, millest ma aru ei saa- kust tuleb tuppa tolm, kui seal praktiliselt ei elata. Isegi suure voodi alla, kus ei magata.
Septembris antud lubadused on osaliselt täitmata, milles pole midagi uut. Raha kulutamisest kirjutan ilmselt homme, sest praegu viibib siin Poeg 3, kes viis auto hooldusse.
4 kommentaari:
Veel üks lugu Jaan Tammsalult, mis haakub meie perega. Peetakse vanaisa matuseid. Umbes 10 aastane poiss seisab kirstu juures ja naeratab omaette. Küsin, miks ta naeratab keset kurba sündmust ja saan vastuse: vanaisa oli kõva meistrimees ja nökerdas igasuguseid asju. Näitab siis taeva poole ja jätkab: ju neil seal oli midagi vaja korda teha!
Tegelesin veidi sünnikandi ajalooga ja leidsin luuletuse:
Elas kord üks küünal
ja põledes lühenes.
Ära põles küünal,
kuid pimedus vähenes.
Nii on küünlad tehtud,
et elavad põledes,
käsikäes elu ja surm
on küünalde tuledes
(Ott Arder)
Tore et jälle kirjutad! Septembriga oled plussis, aasta tervikuna vajab pingutamist.
Ma olen kuulanud Tammsalu "Vaimuelu" saateid, tal on nii huvitavad intervjueeritavad: Anu Raud, Joonas Hellerma, Jaak Jõerüüt tulevad kohe meelde. Ma ei tea, kas peale suvepuhkust enam uusi saateid on tulnud, olen unustanud vaadata.
Ja Arderi luuletus on nii lihtne ja kõnekas :)
Tegelinski, ma kirjutaksin sagedamini, aga Väikeses-Maarjas tuleb emaga kogu aeg aega veeta/viita ja ööseks on lips läbi. Sellepärast põgenengi vahepeal oma üksindusse. Raske on see kahe kodu ballaad.
Postita kommentaar