Tänast Maalehte lugedes vaidlen vastu. Artiklis on arvamus, et tekstiilijäätmeid tuleb vähe. Olen nõus ja seda ma ka teen: viin suuruselt mittesobivad rõivad Sõbralt sõbrale või uuskasutusse. Inimese kaal võib kardinaalselt mõne aastaga muutuda, lastest rääkimata. Ometi on palju esemeid, mida ei kõlba kuhugile pakkuda: augud ja augukesed, plekilised, välja veninud, värvist kaotanud...Ega autor ometi vana ihupesu, t-särke, dressipükse, katkiseid sokke ja sukkpükse mõtle. Pere kohta ei tule neid üldse vähe. Katkised seljakotid, käekotid, jalatsid, mille parandamise eest küsitakse hingehinda ja osa, mida polegi võimalik parandada. Just nendes on probleem. Kui tahad kodu ja kapid korras hoida ei aita ühest korrast aastas. Odavate särkide ja pesu kvaliteet võib olla niisugune, et pärast lapse trenni hargnevad pooled õmblused. Kas võtan siis kotid selga ja kõnnin 10 km. lähimasse jäätmejaama. Ühes kotis riidekraam, teises katkised mänguasjad jne. Või tellin takso. Või teen ühe toa kaltsukaks. Kes mulle julgeb ütelda, et katkised sukkpüksid pole olmeprügi?
Kui riidekraam ostetud nn. teise ringi poest siis on kaks võimalust: kas peavad aastaid vastu või mitte. Pigem peavad ja lagunevad nn. kiirmoe produktid ehk emotsiooniostud. neid püüan vältida.
Minu nõrkuseks oli ja on Kaal, millest kuidagi pole Kaalutust saanud. Poes vaatan, et noh, enam vähem, sobib ju, aga kodus, eriti järgmisel päeval, saab kriitiline meel sõna ja ese lendab kaugele kaugele viienda toa kapinurka. Piinlik, aga midagi pole teha. Selline ma olen. Eriti hull on päevavalguslampide vale valgus. Sinisest just punane ei saa, aga roheline küll. Humanas olen mitmes kleidis auke (ka koi) täheldanud alles kodus. Need siis jäävadki uut kotiringi ootama st. tagastan heameelega.
Aga lemmikasju ma hellitan. Mõni varuga ostetu võib mind kümme aastat teenida.( Õpetaja, ma tundsin teid ära, no ikka selle vana kleidi järgi :D)
Tänane teema ongi kirjutamiseks sobiv. Toimub suvekleitide ärasaatmispidu. Õnneks ainult riidekapi tagumisse sektsiooni. Kõik viis kleiti on maxid ja mina pole mina, kui sügisese ülerõiva alt välgub jupike kollast või roosat kleiti., millele sekundeerivad kanakintsukarva pahkluud.
Viie musta värvi maxikleidiga saab veel kokkulepe saavutada, sest
MINU VÄRV ON MUST. Koos kolme kohvriga, kus vähemalt 40 salli. Ja kolme pintsakuga (hall, hall ja mitte just väga hall) saab neid ületalve pidada. Nii jäävad nemad kapi etteotsa.
Ühesõnaga sellest kapi osast sai hüvasti jäetud maani musta seelikuga. Taaskasutuseks. Äkki keegi koorilaulja või matusekorraldaja....
Rahast rääkides, siis jäävad hinnad 1 eurist 25 eurini. Humana, Sõbralt sõbrale, paar kiirmoe ahvatlust ja Viimsi butiik. Kalleim, spetsiaalne ost pulmapeoks on linane ja maksis über summa, 90 raha.
Ah jaa, seitse suvist kübarat: punane, must, sinine, täpiline, lilleline, terrakota, valge, puhkavad juba kapiriiulil. Täna ilmselt lähevad sahtlisse kümned päikeseprillid ja suveehted....
Siin täitsa juhuslik pilt ehk edevuse laat
Nüüd tuleb paus. Just hakkas hoog peale tulema. Lubasin kohalikule raamatukoguprouale "räppima minna". Kole ka, kui Lauri Räpp peab programmi tühjale saalile ette kandma. Kohalikkku rahvast teades võib nii kergesti juhtuda.
4 kommentaari:
Ei läinudki eilne luuleõhtu tühjale saalile. Isegi kaks kohalikku õpetajat oli kohale tulnud.
Tekstiili pean enda jaoks "ihu mööda" teemaks nii otseselt (olen tundlik, mida vastu ihu panna) kui üldistatult. Nii praktiliselt kui teoreetiliselt.
Siia saan visata teemaks veel ühe mõtte, mis mind vahel kummitanud. Kuhu panna kõik, mis jääb järele peale inimese siitilmast lahkumist. Korteris elava linnaprouaga lihtne- kotti ja taaskasutusse! Aga kui ta elas maal omas majas. Õueriided, aiamaariided, mõnel isegi laudariided. Ja kui majapidamises oli ka kõbus kokkuhoidlik vanamees, kes ei olnud viimased aastakümned tugev koristamises, sorteerimises ja lõkke tegemises-- selle viimase juures ei pea suuril silmil õhku ahmima, et kuidas võib niimoodi keskkonda saastada!!!! Ikka on rännanud lõkkesse vanad vatijoped, koitanud kopitanud lõhnaga villatekid, sulepadjad jne jne. Ja selle papi järelt kuuri- ja garaažinurkadest leiab mitu parajat või suuremat hunnikut tolmust määrdunud kraami, mis läheb kõik tekstiili alla. Oh ehmatust, mida sellega teha! Ilmselt tellida jäätmevedu, sest mängime, et pärijad ei sõida ise autoga.
Varakult mainin, et ma pole põletamise suur pooldaja ja teostaja, aga pole ka selle keelamise asjatundja.
Aitäh Päevalill! Lahkunute maise vara koristamine mõlkus minulgi meeles. Oled hästi kokku võtnud ja võrrelnud elu maal ja linnas, korteris ja majas. Lisaksin veel selle, et ka "korterimees" on võimeline terve keldriboksi tööriideid täis tekitama. Oehh. Kui sagedasti kolida, siis on koristamine kergem. Mida kauem paigal, seda raskem. Tõeliselt emotsionaalne jäätmevedu. Kui maal on koht, kus põletada on see kuidagi puhastavam toiming. Minu noorpõlves oli kortermaja prügikast (prügimaja) kõige jälgim koht. Seevastu pööning ja kelder pakkus põnevust ja avastamisrõõmu.
Postita kommentaar