kolmapäev, 11. oktoober 2023

Pikk ja põhjalik aruanne






Autorid minu kaks II c klassist . Kaselehed korjasime ise.



Andsin endale ja kaudselt Biankale lubaduse kirjutada teemal "Minu õhtud". Pika venitamisega selgus, et õhtuid peaaegu polegi st. õhtuid kirjutamise lainel. 


 Et õhtuteni jõuda tuleks alustada hommikutest. Kevadel sain päeva - ja ööplaani enam-vähem paika ärgates kuue paiku. Nüüd on jälle kõik peapeal.

 Näiteks täna hommikul läks uni viiest kaduma. Vedelesin voodis ja hoidsin puldi ning telefoni käeulatusest väljas, et mitte punaste küülikusilmadega teistele otsa vahtida. Nii on olnud juba lugemata hommikuid. Kuue ajal veeretasin ennast välja, pesin paar ripakil toidunõud, panin kohvivee (kohvi joon haruharva, pigem sidrunivett), võtsin nn. ajuvitamiinid (magneesiumi ja D), lobistasin end vee all, tegin röstsaia juustu ja ohtra rohelisega ning maabusin arvuti ette. Ilmateade ütles, et on tulemas kõva tuul.

 Kuna igal kolmapäeval lähen saatjana teise klassi pudinatega ujulasse ja keegi mõtles välja, et kaheksased tuleb vette kasta kell kaheksa hommikul, siis pean koolis olema poole kaheksaks, et toimetada loendus nagu ütleb lemmikkangelane Hyacinth Bucket, toppida lapsed bussi ja Aqvas treenerile üle anda. Siis valvata nuudliga ( see on pikk ja värviline painduv kaigas) basseini ääres. Seni pole veel vaja läinud. Bussis toimub uus loendus ja teise tunni lõpuks jõuame kenasti kooli. Ah jaa, ujumine tähendab pükstepäeva ja ei midagi uhket. 

 Koju maabun keskmiselt ühe paiku, läbi läbi näljane. Miks ma koolis ei söö? Algklasside söögivahetund on liiga vara - kolmveerand 11. Targem on lapsi aidata, kui millegi kiirelt suhutoppimise eest maksta 2.50. Enamasti olen eelmisel õhtul kodus targem - valmistan midagi, mida saab kohe suhu toppida. 


 Sageli on tööpäevi, mil kulgen otse töölt linna. Kuna armastan süüa ja juua, siis tassin alati üht koma teist koju. Poest maabun veidi hiljem, kahe-kolme paiku, läbi läbi näljane. Nüüd tuleb "huvitavam" osa, sest päev hakkab õhtule lähenema. Teen, mis ma teen, kas nokin arvutit, nutikat või vaatan telekast kordusi, jään vaatamata kõikidele jõupingutustele unega võidelda, magama. Nagu vana inimene ikka. 

Hea, kui viie paiku Maabranne helistab. Aga on ka päevi, mil telefon jääb hüüdja hääleks kõrbes. Kui suudan une maha raputada siis me RÄÄGIME. Armutult vähemalt tunni, ikkagi kaks leske. 

 Järgneb päeva mõnusam osa - söömine-joomine koos mõninga kokkamisega. Muidugi teleka vaatamisega. Igasugu jama ja vähem jama. Sekka veidi arvutit. 

 Lisaks hädavajalikud mittemõnusad toimingud: pesu masinasse, kuiva sorteerimine, järgmise päeva riiete valimine, kiiruga lohakalt loobitud asjade nende kodudesse toimetamine (no et ikka kaks sokki ja kaks kõrvarõngast), suure pori kokku tõmbamine ukse alt ja grammofonilauale tolmu sisse nime kirjutamine ning hädavajalikud iluprotseduurid enda kallal. 

 Kui olid ilusamad õhtud võis vahest kiire linnaotsa teha, alati on üht koma teist koju tassida. Kuigi ka vihmaga on lehtedes sahistamine lapsepõlve tagasi minek. Kodus järgneb veel telefonivestlusi, veel telekat ja mingil ajal ta tuleb...UNI.

 Erandeid on, aga vähe. Argipäeval üksi teatrisse ega kinno ei lähe, külla ja kohvikusse naljalt ka mitte. Kuna annan neljal päeval kuus üksi asendustunde, siis tuleb üht koma teist läbi mõelda, mõned märksõnad kirja panna, mõned abividinad kodust kaasa otsida. 

 REEDENE RÕÕM pakub üha vähem rõõmu. Siis on üksildus pimedates nurkades varitsemas ja rahutus hinges. Tahaks nagu midagi. Tallinnasse, Kalamajja, elusat sõbrannet. Muusikat, kunsti, reisimist.

 Enamasti tuleb minna Väikesesse Maarjasse, kus ootab 96 aastane ema (vahest isegi pingil kaskede all). Toit poest kotti, midagi maitsvat teleka kõrvale ja vestlusringid emaga püüdes väga leebe olla. Laupäevadel saab alevi sauna. Seal kuuleb mahlakat klatši ja on muidu ka tore. Õhtul jälle telekas, emale arvutist uudiste lugemine ja piltide näitamine (sageli teab ta rohkem, kui mina, eriti poliitikast). 

Kui pühapäeval on norm ilm, siis teeme emaga ühe tunnise jalutustiiru surnuaiale, vahest jooksevad lapsed läbi ja juba tulebki viiesele bussile minna. Rakveres pean tunnikese kodubussi passima, seitsmeks saan õhtule.

 Järgneb oravaratas: arvut, telekas, telefon, järgmise päeva riided ja kurbus ning üksildus

 Liiga mugav elu, oleks öelnud vanaema Nete. Ei lehma ega aiamaad, ei kudumist ega ketramist. Võib olla oleks tal õigus. 

 Esimestel piltidel lehetrükk, teistel värvitud lehed (autorid samad, lehed korjasime ja kuivatasime ise, värvi valik vaba)
..

4 kommentaari:

Emmeliina ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Bianka ütles ...

Aitäh jagamast, Emmeliina. Kui inimene läib tööl, siis jääb tal üksinduse ja tühjusetunde jaoks vähem aega. Suvel saan seda aitöödeks kasutada, aga nüüd vihma ja sompus ilmaga ei oska endaga midagi peale hakata. Kurbus, üksildus ja masendus. Tahaks midagi või kuhugi, aga ei tea, mida

Skarabeus ütles ...

96-a.ema näib olevat veel täiesti probleemitu...Minul oma 86a-ga,üksi elava dementsusele kalduvaga,probleeme süle ja seljaga,samas vaja endal veel pea aastakene tööl rühkida."Kurbus, üksildus,masendus"---see ründab ja niidab,alati kohal kui valeviiene.Sugulasring on nii koomal kui koomal,allesolevad kõik juba rohkem omas mullis,varsti omalgi "kolmas kell helisemas"---igavusest sõidad linnaliinibussiga ringi,vahid inimesi ega imesta enam,et peatustes kühmutavad vanurid ei lähe ühegi bussi peale,vaid uudistavad mahatulijaid,nüüd sa juba tead,miks nad seal kükitavad.Üksildus.Masendus.Kurbus.Raskeveo-aastad terendavad.

Emmeliina ütles ...

jah, töö on peale raha praegu minu päästja!

Bianka - aga maalimine ja igasugused näitused on Tallinnas nii huvitavad.

Skarabeus - hästi kokku võetud!

Emaga on jah sundsuhtlus/abi, sest olen pärast venna surma ainuke laps. Kuna mu nooremad 5 lapselast koolilapsed ja ei vaja mind enam, siis see on ka suure tühimiku jätnud. Ei taha olla selline ämm kelle kohale ilmudes miniad ukse hirmust lukku panevad :) nii ma siis parem ei lähegi kohale. Sassis suhted pole minu eriala, siis ma ei magaks niigi palju. Jäävad sõbrannad ja ikka need, kel mehi pole.