Kuidas me ei jõudnudki kloostrisse

 SISSEJUHATUS

Lõpuks ometi saabus kaua oodatud koolivaheaeg. Rasked olid need seitse nädalat märtsis-aprillis. Kõik jutud algasid sõjasündmustega. Täiskasvanute rabedus kandus lastesse, eriti tundlike antennidega on erilised. Püüdsin koguda pisikesi rõõmukillukesi- küll klaverikontsert Muusikakoolis, küll balletigala Teatris, Osooni tegijad keskkonnakolmapäeval vallamajas...Kirsiks ABBA laulude kontsert kalli Pealinna Brannega, kellega "koroonarahu" tegin. Peaaegu kogu kontsert möödus tantsides, ausalt. Kui mõni lugeja imestab mu rööprähklemist, siis on vastus ühene: petan vanadust ja tõrjun noorema kolleegi tagaselja öeldud lauset: Ta võiks juba pensionile minna, sest on juba nii vana. Oehh! Pärast vaheaega toimub arenguvestlus Direktoriga. Kui tema ka asju niimoodi näeb, mis seal siis ikka.

VAATLEMISEST

 Kohe esmaspäeval andsin enda panuse välisvaatleja näol eesti keele riigieksamil.  Esmane kogemus, pabistasin korralikult, kui 50 noort sulle vastu vaatasid. Ma pole kunagi kuus tundi vait pidanud olema, välja arvatud siis, kui magan. Iseenesest olid noored ägedad. Kes lõpetas paari tunni pärast, kes pingutas viimase minutini. Lugemise osa teemade kaupa jagamine andis teada, et kõige rohkem kasutati varianti 2 (raamatud Instagramis ning bookstagramide populaarsus)Järgnes variant 3 (hüperkulutamine ja kiirmood) Viis õpilast lahkas Valdur Mikitat ehk eestlase olemust Euroopa ja läänemeresoome vahel. Viimaseks jäi variant 4, mis  puudutas kliimamuutusi. Teine osa ehk kirjutamine kohustas üldjoontes samadel teemadel kirjutama 400 sõnalise arutleva kirjandi. Tegemist oli ametikooliga kuhu olid liidetud täiskavanute gümnaasiumi eksaminandid. Poisterahvaid tundus rohkem olema. Üks piiga jõudis ära süüa kolm pakki kommi, üks aga ühe banaani. Aktiivselt lehitseti ÕS-i ja paluti mustandi paberit juurde. Kui kõik tööd lõpuks ümbrikutesse ja allkirjastatud said tundsin ennast väsinuna nagu oleks ise suure töö ära teinud.

PEATEEMA EHK MEELE LAHUTAMINE

Teisipäeva hommikul ütlesin endale: nüüd või mitte iial ning palusin Annelil ennast kloostrisse viia. Loomulikult oli see meie kahe ühisotsus ning sõit Kuremäele võis alata. Loodus on praegu veel selline, et paistab läbi ja kaugele. Nagu ikka lootsime, et saame kasutada vaiksemaid teid. Kahjuks selgus, et neid ei olnudki nii palju, kui tarvis. Entusiastlikult Sonda ja Kiviõli poolt lähenedes jõudsime Lüganusele ja hops - juba olimegi suurel teel. Kepsul oli hääl ära ja ainult tundlik kõrv tabas milliselt ringilt mitmes pööre. Polnud see Kohtla- Järve mingi raketiteadus, kuigi ikka veel lootsin väikseid vaikseid teid. Selle asemel olime korraga Jõhvis. Juht sõiduhoos ja mina kaardilugeja ehk kepsukuulaja-edastaja ametis. Ühe eksimusega saime linnast minema ja kui teeviit näitas Kuremäe, siis pidasime algatuse õnnestunuks. Esimese peatuse tegime teeäärsete hoonete pärast. Selgus, et tegemist Kurtna külaga Alutaguse vallas. Minu mälestustes terendasid Kurtna järved, aga seekord need silme ette ei jäänud. Kuna fotokat ei jõudnud laadida, siis mõned telefoniklõpsud. Olge leebed, tean, et pildid pole suuremad asjad, aga endale talletamiseks abiks ikka.

Kurtna mõisa valitsejamaja, kus praegu seltsimaja ja raamatukogu. 

Kurtna mõisahäärber maantee poolt ja pargist

vapustav kelder, pikkus vähemalt 20 m.

...

Nõukogude ajal oli mõisa peahoones sovhoosi kontor. mahajäetud hoonet on vald püüdnud korduvalt müüa, aga kuna tegemist muinsuskaitseobjektiga, pole tehing õnnestunud. 

Eestimaa on täis lagunenud mõisahooneid, aga ka väga kauneid ja  korrastatud. 

Tänu aeglasele sõidustiilile märkasime paremal pool teed valendamas kauneid hooneid. Ja silti Illuka mõis 1 km. Esimene kord on alati esimene kord. Seepärast vahtisime silmad pärani. Ju see paistis välja ja nii meid peamajja sisse paluti. Mõisakool. No mis sa kostad. Õpetajate koolivormi nägin elus esmakordselt. Meid koheldi nagu ...oodatud kahe liikmelist delegatsiooni. Ekskursioon mööda peamaja oli informatiivne ja samas kirjeldamatu. Kus veel saab nii palju ilu näha. Mul pole mõtet kirjeldada, sest internetis on profid oma töö teinud. Teadmisega, et tuleme siia kindlasti veel, asusime uuesti teele. Suur tänu lahkele kooli direktrissile ja meie giidile Ene Raudarile. 

Ja nüüd pealkirjas esitatu. Päev sai lihtsalt enne otsa. Sellepärast pöördusime sama teed tagasi. 

Tuleb lihtsalt hoida süda ja silmad avatuna ning siis hakkab juhtuma! Olen tänulik.