Tagasivaate postitus 2
Sain täna just mõnusa "siin ja praegu" ning kuhugi pole kiiret tunde kätte, kui ema helistas. Mul on uudiseid, kõlas kurjakuulutavalt. Või kas just kurjakuulutavalt, aga tähendas mingeid muutusi plaanides kuhu mind püütakse paigutada.
Kuna reedel õpsidel kool, siis tegin plaani, et enne Väikesesse Maarjasse ei imbu, kui reede õhtul, sest aeg enda jaoks on töötaval pensionäril kulda väärt. Ja pealegi, alles esimesel jaanuaril käisime vanema poja perega ja olime päris pikalt. Küsimus: millal sa tuled ja kas tuled? on minu jaoks alati vererõhku tõstev. Selgus, et vennapoeg-ristipoeg tuleb ikkagi neljaks päevaks ema juurde, et sugulastega st. minu lapselastega kokku saada. Suurepärane! Mis saab mul selle vastu olla. Ainult küsimus: miks mina midagi enne ei teadnud ja miks D mulle ei öelnud. Kõik oleks hästi, aga ema liigub kepi najal üha kehvemini ning ma ei kujuta ette seda nelja pealist lohet kahetoalises korteris (kujutan küll tegelikult). Ainus lootus, et võib olla saadetakse sugulasi ühekaupa graafiku alusel.
See oligi kena sissejuhatus teemasse "ema ja mina" millest olen korduvalt rääkinud. Raske on olla üle kuuekümne ja ikka oma emale "kuulekas ja käske täitev laps". See teema on mind saatnud kogu täiskasvanuelu.
Emaga kahekesi nädalalõppudel on väga mõnus, aga nagu näiteks keegi minu lastest sel ajal sinna imbub nii hakkab kohutav mind käsutav ja alandav muster. Mesimagus naeratus avaneb ainult teistele ja minu poole heidetakse kriipsusuuga pilke a la "tee seda ja too seda"! Kuna olin ja olen ülitundlik laps, siis on mul ikka valus küll.
Ma tean, et olen ülekohtune, sest sõnakuulelik ja lugupidav laps ei räägi oma emast kunagi nii, aga ikkagi teen ma seda. Ehk on pärast kergem.
Sellega kaasuv teema on minu süütundele koputamine. Küll ei võta ma telefoni (ei võta jah). Alati pole võimalik ja alati ei taha ka, näiteks keset head filmi, sest mõte läheb uitama.
- Nojah, ega sa siis sellel nädalal ei tule- on tavaline ohe, kui mul midagi toredat ees. -Aga ära muretse, eks mul ikka mingit toitu on, päris nälga ma ei sure! Kohale jõudes leian eest palju toiduaineid nii et jätkuks nädalaks kui veidi vaeva näha.
Tegin ettepaneku, et ta igaks juhuks kirjutaks avalduse sotsiaalosakonda ja telliks vajadusel sotsiaaltöötaja appi. Loomulikult ta ei teinud ega tee seda. Sest ta kardab, et siis ma nii sageli ei tule. Asjata kardab, lihtsalt, mul oleks siis veidi rohkem kindlustunnet, et kõik on korras.
Olen veidi õppinud geriaatriat ja tean, et vanakeste kõige suurem vaenlane on üksindus. Aga ega mina süüdi ole, et koroona ja naabrinaine kardab juba pea kaks aastat üle lävepaku astuda. Varem olid meil väga vahvad laupäevased tee-õhtud. Lapsepõlvesõbrannal pealinnast, kes oma ülakorrusel elavat isa regulaarselt külastas pole enam põhjust tulla, sest isa paigutus aasta lõpus hooldekodusse ja korter pärandati teistele sugulastele. Üks sots. töötaja (kes nüüd pensionil) oli ainult omavalitsuse valimisteni abivalmis, aga nüüd kardab samuti. Kõige suurem kaotus on ülemise korruse naise kolimine ja korterivahetus poole kilomeetri kaugusele. Ta lubas küll külla tulla, aga kuna on vaktsiinivastane, siis teab meie suhtumist. Muidu hästi tore naine. Nutsin, kui teada sain, et kolib.
Ah jaa, selline vanemlik suhe mõjutab päris palju minu läbikäimist lastega - ma ei julge nendega üleliia suhelda, sest kardan pealetükkiv olla. Et kui nemad näiteks näevad telefonis minu numbrit, siis äkitselt mõtlevad, et no mida see ema JÄLLE tahab. Selline ümmargune ring.
Kokkuvõtteks soovin et koroonahirm lõppeks ja loomulikult, et emal ikka jätkuks üheksakümne nelja ja poole aastaselt vahedat mõistust, millega kaasneks sallivus ja heatahtlikus.
Pealkirjas olevat vanasõna kasutas emaema ehk vanaema Nete kelle surmast täna möödub 28 aastat. Tal jäi üks aastake sajast puudu :)
9 kommentaari:
Mul pole mittekuimidagi uut ja tarka lisada. Äi ütles: lapsed peavad oma vanembaid austama. Pilvede all öeldi pea igas osas vastuargumenteerimist sallimata - ma olen ju sinu ema....
Ei saa jätta ka üksindust, mis iga aastaga süveneb, mainimata
Piibli neljas käsk: sina pead oma isa ja ema austama, et sinu käsi hästi käiks ja sina kaua elaksid maa peal.
Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me oma vanemaid ja juhtkonda ei põlga ega vihasta, vaid et me neid austame, teenime, nende sõna kuulame ning neid armastame ja kalliks peame.
Kõigepealt ikka teenimine ja siis lõpus armastamine ja kalliks pidamine.
Mulle meenus kohe ütlus, et tahta võib paljugi kuid andjal peab ka aru peas olema.
Austus ja pähe istuda lubamine on kaks eri asja.
Eks igasugused suhted ongi keerukad ja kesktee leidmine raske.
Mummo, said mulle naeratuse suule :)
Mina jällegi olen kunagi kuskilt lugenud, et Tammsaare olla öeldnud midagi sarnast, et vanematel on kohustused oma laste ees, aga mitte vastupidi. Küll mina olen seda üritanud hiljem leida, aga ilmselt on sõnastus kuidagi teisiti, ei leia.
Igal juhul tundub see mulle hästi loogiline ja arusaadav, vanemad ju lapsed siis maailma toovad, oleks mu arust rumal eeldada, et ainult sellest tõsiasjast peaks laps vanemat austama.
Ma võin aktsepteerida, et nad on mu vanemad, aga ainult sellepärast ma küll ei näe, et neid austama peaks.
Mina ikka lähtun oma elus sellest, et mul on lapse (vähemalt) täisealiseks saamiseni tema ees kohustused ja et nendel pole suureks saades mingit kohustust minusse kuidagi ainult sellepärast suhtuda, et olen nende ema.
kellakagu
Mina arvan, et lapsed peaksid olema tänulikud oma vanematele, kui neile on tagatud elementaarsed vajadused, katus pea kohal, söök laua peal, ja võimalus õppida. Üle selle on kõik boonus ja selle eest peab heldet saatust tänama.
Kes kellele võlgu on, kas laps vanemale, või vastupidi, sõltub asjaoludest. Kui hästi omavahelised suhted klapivad. Kui üks või teine pool arvab, et laps/ vanem pole olnud ootustele vastav, siis ei tule sellest muud, kui probleeme.
Nagu mina arvan, rohkem armastust lähisuhetesse, ja elukvaliteet paraneb kõigil asjaosalistel.
Lapsed ei saa kunagi kõike vanematele tasuda, laste ülesanne on oma laste eest hoolitseda. Kõigil lihtsam kui vanemana seda tunnistada ja võimaluste piires aegsalt oma vanaduspõlve kindlustada, et ei peaks virelema või lastele koormaks jääma.
Sama siin - elan koos isaga, isa üle 100, peake osaliselt sassis, oma 3 poega ei julge üldse segada, et nad minust nii mõtlema ei hakkaks, nagu mina vahel tunnen, oeh. Olen 63, viimased 5 aastat ei tööta, ametnike koondamine, nüüd on mul eriti sisukad päevad, Sina, Emmeliine, saad vähemalt õhtuti koju, mina andsin oma kodu hooldekoduks. Hurjutage, sõna võivad võtta ainult need, kes 24/7 50 korda päevas meenutavad lapsepõlve Saaremaal 1921 a.
Ei ole vaja lasta ennast traumeerida, nagu peale hakkab emake, vabanda ja mine koju, Sul on, kuhu minna.
Jõudu.
Postita kommentaar