Kolm kirikut, kalmistu ja veinimõis, kuid mitte ühtegi kaubanduskeskust - isegi kaltsukat mitte

 

No mis inimesed me küll oleme? Ei midagi jätkusuutlikku, ei mingit maksuraha, peale kütuse.

Sellele vaatamata saabusime rohkem kui 300 km. läbiva Eestimaa tuurilt rahulolevatena. 

Meie põhifraasid teel:

- no siin pole me küll kunagi olnud-

-a kuidagi tuttav tundub-

-oot oot, vot seda maja (puud, kivi, lehma) ma mäletan küll-

-ja, ja kindlasti olime-

-ei, ei, täitsa võõras ristmik-

Ja nii edasi..

Tegelikult oli lugusid kaks. 

Esimese loo 300 km Viljandisse läksid päris käbedalt. Sõidetud ka seda teed ju mitmeid kordi. Ainus naljanurk oli minu jaoks see, kui autojuht ajas segamini Koeru ja Kolga-Jaani. Kits, Kolga-Jaanis on kits, püüdsin meelde tuletada. See pole kits, see on hirv, vastas Juht. Tundub, et on liiga palju sõitnud. Pärisnali või ikka päriselu algas Viljandis, Pauluse kalmistul, kus tuli üles leida hauaplats. Mis see siis on, mõtlete. Võtate aga netist kalmistud.ee, trükite nime ja saate aadressi. Alati ei tööta. Kuigi kaart ripub sealsamas, kus Jaanid ja Paulused nummerdatud.. Minu jaoks puudus selles igasugune loogika. (nõrk koht, nagu kadund abikaasa ütles, sest ma suutvat kolme trepikojaga majas ka uksed segi ajada) Vale puha, isegi Paul Kondase haua leidsin Jaani II, aga Jaani IV mitte. Pärast kolme tundi tammumist ja abi palumist(isegi 1 härra püüdis panust anda, aga tüdines kähku) leidus siiski lahke proua kaardilugeja, kes tuvastas, et kaks ja neli on kõrvuti. No päriselus ei ole ju. Hea, et sellest anomaaliast pääsesime ja enne suurt pimedat koju jõudsime. Raskustele vaatamata sai ülesanne täidetud ja plats leitud.

Sellepärast olin nüüd väga ettevaatlik, sest ees ootas midagi sarnast, aga hoopis Rapla kalmistul. Sõitu ei alustanud me väga vara. Juba Rakvere-Tapa tee tekitas küsimuse: miks need autod kõik korraga Tapa poole sõidavad. Juhil tärgatas: Jänedal laat. Nüüd oli juba hilja midagi muuta ja tegelt mina ei tea, kust teid pidi Raplasse peaks minema. Terendas üks kohanimi Kose ja sinna me ka saime. Tahtsime kiriku juurde aga esimese hooga sai alev otsa. Siis tuli uuele katsele minna. See oli seda väärt.

Sellist emotsiooni meie maakonna suurtest ja uhketest, pigem kõrkidest, kui soojadest ja südamlikest kirikutest pole saanud. Välja arvatud pisike Käsmu. Oleks nagu vanaaegsesse filmi sattunud. Trepist üles oli isegi raamatukogu ja all näitused.

...

 Ning millised suured uksed. Kuna tornis harvaesinevalt (kui üldse) kuul, kukk ja rist, siis ei imesta enam millegi üle. Kodus lugesin, et alles sel aastal said kõik kolm kullatud ja katus ka uus. Oleksime tahtnud alevi avastamiseks anda oma parima, aga kuklas tiksus Viljandis ülesande täitmiseks kulunud kolm tundi.

Nüüd siis "keps" tööle ja läbi raskuste Rapla poole. Kordus ehk vaata jutu alguse põhifraase. 

Raplasse jõudes oli jõud otsas ja kõht tühi. Pikendatud pealkirja lisandub kohvik, kõrvitsapüreesupp, kohv ja kook. Kalmistul oli ülipalju autosid, aga sellele vaatamata väga vaikne. Juht oli palju kodutööd teinud. Kuna ta juba vähemalt kolmandal katsel. Ohkasin sügavalt ja valmistusin järgnevaks kolmeks tunniks. Lähemal vaatlusel nägime, et kalmistul on iga paari meetri tagant sildid tänava numbriga. Püha püss, midagi sellist poleks unes teadnud loota. Vaat see oli juba midagi! Vahemärkusena öeldes unustasin, et enne Viljandit otsisin Tõrma kalmistul onu hauda, kus olin vähemalt korra aastas käinud. Päris kaua otsisime. Ja nüüd, Raplas saavutasime tulemuse vähem kui veerand tunniga. Tahtsime nii väga kedagi kiita. Kuna Pikk Must Mees oli just kadunud rohelise maja ukse taha - koputasime. Mees tundus sünge ja tõre, lisaks rihmapandlal surnupealuu. Aga meil polnud taganeda kuhugi. Saime ikka jutule ja teadmise, et omavalitsuse töö need tänavasildid. Väsind Kalmistuvaht rääkis veel nii mõndagi. Sõbralikult läksime lahku.

Nüüd jäi  meil aega Rapla kiriku uudistamiseks. On ikka uhke küll oma kahe torniga! 

ja pingiga Hugo Leppnurmele 

Tuligi autonina kodu poole keerata. Ikka "keps " sisse ja teele. Ootamatult hakkas paistma kirikutorn. Silt näitas, et kohekohe jõuame Juuru kiriku juurde. No ma ei tea kus see kirik enne oli. Parkides leidsime, et kirik ilma usteta. See eest aga imetoredate inimestega, kes lengide kallal nokitsesid. Uudishimu on edasiviiv jõud. Saime teada, et vähemalt üks töötudeng suisa Rakverest on. Pärisime nende kodutee kohta, et kust lühem-lähem. Ei teadnud nemadki meist rohkemat. Hoopis huvitav jutt oli kirikust, mis mitmes jaos ehitatud. Kahju, et sisse ei mahtunud, aga ka väljast oli üht ja teist vaadata.

 Teel olles mõtisklesin kuidas seal ilma usteta kirikus, uksed pidid Rakveres restaureerimisel olema, öö möödub.

Meie pole meie, kui me endale probleeme juurde ei tekita. Algne tagasitee pidi viima Koseni ja sealt edasi tahtsime jõuda Anija mõisa. Keps ütles küll, et mõis suletud (ju nad Tallinnas) aga me ei jätnud jonni. 

Auto käima ja põhifraaside juurde. Äkitselt oli paremale poole teele ilmunud kutsuv silt. Peatus, mis lõppes kotikesega. Jätkugu teil pikka iga ja tervist Habaja Viinavabriku kaunis ja andekas perenaine ja peremees. https://www.harjuelu.ee/gurmeepesa-vanas-viinavabrikus/

Lõpp läheb lühikeseks: viuhh, kiire kord Kosele sisse ja teine viuhh kiirelt samale teele (vist) välja. Kaugel see Anijagi on. Oo, selline iludus, ainult keps ei valetanud. Kõndisime ümber ja nautisime kaunite inimeste peo-ootust. 

Meil oli pidu meis enestes. Seiklused meis enestes. Ükskord jõudsime koju. Lugu lõppes õnnelikult. 

Kohustuslik: mina olin siin..