esmaspäev, 17. juuni 2019

Voored ehk sujuvad piirjooned



Tänu kiirreageerimisele õnnestus ülemöödunud nädala lõpp lebotada Voorel.
Nii lisandus minu "tunne kodumaad" nimistusse veel üks kaunis kohake. Viibisin saatjana Voore Külalistemaja lahkel külastusel. Kuna lapselaps püüdis endale alguses basseinis ja vastu ööd kümblustünnis saba ja uimeid kasvatada (keeldus maismaale maabumast) oli mul piisavalt vaba aega. Mina poleks mina kui poleks leidnud pererahvaga ühist keelt. Koha ajaloost andis aimu kivi. Pildid on telefonist võlutud, harjutan ikka veel.

Huvi suurendas bareljeef endise koolimaja seinal...



Põnevamaks suutis jutu rääkida perenaine teemal: kuidas nad Mati Undi ema juures timurlasteks käisid (selgituseks "timurlast tegema" tähendab seda, et pioneerid aitavad vanuril puid lõhkuda ja muid ebameeldivaid tegevusi teha)

Leedimäe koolist sai hiljem Voore kool nagu juhtus ka minu kodukandis Aluvere ja Sõmeruga. Pildil olev maja ehitati koolimajaks mõisa ajal. Mõisnik lubas materjaliks põllukive ja niipalju puitu, et sai põranda ning katuse. 1932 ehitati peale teine korrus ja paigaldati plekkkatus. Rikkal Vooremaal oli palju talusid ja koolis käis palju lapsi. Kuna kõik ühte majja ei mahtunud, siis kasutati vana vallamaja. 1989 kolis kool uude hoonesse Voorel. Tagasi sõites põikasime Voore külla sisse. Tüüpiline nõuka aegne, käputäis kortermaju, ühepereelamuid, AjaO pood.
Segadus tekkis veel ühe nimega. Otsisin netist Voore mõisa, aga leidsin ainult Virumaa oma. Siis tuli meelde foto külalistemaja seinal, kus vanaperemees oli pildistanud algset ja nüüdist.Tegemist oli hoopis Roela (jällegi Virumaal ka) mõisaga, mis Palamuse kihelkonnas.Peremees rääkis jah, et peamaja oli 1941.a. lahingus põlenud ja alles see vähene, mida läbisõidul pildistama ei hakanud.

Ühesõnaga kokkuvõtvalt: Kui poleks seda kaunist ja meeldejäävat külalistemaja, siis poleks sinna kanti kunagi sattunud, sest senine huvi on piirdunud Palamuse ja Kuremaaga. 

Mati Undi kohta leidsin ägeda jutu Eesti Ekspressist " Unt metsas" , Kalev Keskküla. Teen sealt ühe väljakirjutise, mis  peaks sõjajärgset aega iseloomustama nii nagu seda kirjanik oma kujutluses nägi: T

Nii kirja- kui suusõnal tavatses Mati meenutada, et tuleb maalt, kolkast, tillukesest alevikust, mille kohta on pruukinud koguni - küllap irooniliselt - väljendit "külaelu idiotism". Teisalt on ta kodukohta ka romantiseerinud, aga enamasti õudusromantika laadis. Kodukülaga seostus nii praktilisi, ajaloolisi kui metafüüsilisi hirme: talv, pimedus, kurjad koerad, saksa ohvitserid, metsavennad, hundid.

Tegelikult ei olnud asi päris niimoodi nagu eelnevast paistis. Mati Undi isa oli vallakirjutaja, haritud mees ja asunikutalu Linnamäe külas suhteliselt jõukas. isa olevat olnud viisakas, karske. Ema aga kohalik primadonna, kes mängis näiteseltsis ja oli naiskodukaitsja. 
Mati oli vanade vanaemate ainus, oodatud laps. ta suutis juba kuuendas klassis vene keele õpetajat asendada. Poiss ei pidanud põllutööd tegema, vaid temast kasvatati haritlast.
"Hüvasti, kollane kass", raamat,u mis ka mind noorusajal mõjutas, tädi Ida oli reaalselt olemas, kuigi teise nimega.

Teises loos, mille leidsin Vooremaa teatajast räägib Undi õpetaja, et Mati olevat olnud väga viisakas poiss nagu ta isagi. Pigem jäid meelde tema joonistused kui kirjandid. 14 aastaselt lubasid vanemad tal edasi õppida Tartu 8. keskkoolis (mis oli minu unistuste kool ja kuhu minu vanemad mind ei lubanud, sest minu "tädi Ida" elas hoopis Tallinnas, aga Tallinn ei meeldinud mulle mitte üks põrm)
Selline väike kõrvalepõige Mati Undist, milleni viis võimalus külastada Voore külalistemaja. 

Maisemate asjade juurde naastes: suitsusaun oli ülihää, toit maitses, voodi oli mugav. Mis tegemata jäi ja mille pärast tasuks tagasi minna: hilisõhtune tiigis ujumine. Pildi tegi Mariann, 10.a.





Kommentaare ei ole: