Kolmapäev, 18. oktoober 2017

Oktoobriteraapia


Viimasel külaskäigul ema juurde hakkas silma üks  Maaleht. Naabrinaine ikka pistab vahest postkasti. Mitte keegi pole nii hästi minu praeguseid kahvatuid mõttepoegi osanud välja öelda.
Sellepärast kirjutan endale olulise maha:

TÕNU ÕNNEPALU: linna ja maa asemel on keskus ja kolgas.

Tänapäeva inimesed on peaaegu kõik juba linnainimesed, vähemalt siin meie jõukas, arenenud maailmas - Euroopas, Ameerikas.
Nõus, laias plaanis
Ma mõtlen, et inimeste eluviis ei olene väga palju nende asukohast. Igal pool seesama elamise tehnoloogia, seesama infovool, enam vähem samad mugavused, samad kaubad, mida eluks tarvitatakse..
Siin on pisuke vaidlemise koht. Sellepärast ma Kodutunnet vaatangi.

Noh, maal saad ise endale toitu kasvatada, mina seda teen ka ja see meeldib mulle. Aga ma ei näe siin küll enam mingit liigierinevust. Tõeline maainimene on juba ajalooline tegelane. Mis tähendab, et linnainimene ka. Selline puhas linnakodanik. Kunagi need olidki ju kaks eri seisust, linnakodanik ja talupoeg.
Just.

Kas nukrutsete maaelu hääbumise pärast? küsib loo autor Sulev Oll.
Oh! Kui hakata kõigi kaduvate asjade pärast nutma, siis ei jõuaks enam silmi kuivatadagi! Kõik muutub ja on alati muutunud. Endisaegne maailm vaid tundub meile muutumatuna, püsivana, selleaegsed inimesed aga nägid samuti, kuidas kõik muutus ja kadus.
Maja, kus viie aastasest kahekümneni elasin pole enam see. Esimene abielukodu pole enam see ja mina pole enam see,...

Eks mõnest ilusast asjast ikka ole kahju. Noh, paljudest ilusatest asjadest. maast endast, maastikest, mis kaovad ja muutuvad. Aga lohutagem ennast, et me oleme seda ilu näha saanud ja need, kes pole saanud, ei oska seda ka taga nutta.
Lihtne ja loogiline. Lohutav.

Kust siiski jookseb Eestis maa ja linna piir? küsib Sulev Oll.
No vat jah. Kust ta jookseb? Eks see olene linna suurusest. Ma olen vaadanud, et päris sügav maa, mets, loodus, kus linna lähedust enam tunda pole algab Tallinnast kuskil viiekümne kilomeetri kaugusel. Londonist või Pariisist peab sõitma oma kakssada kilomeetrit, enne kui jõuad päris Inglismaale, päris Prantsusmaale.
Nõus, Inglismaa kohta, elasin rohkem kui pool aastat väikses külakeses, Andaluusia külaelu kohta tean samuti nati natike, elasin seal paar nädalat. Prantsusmaa on plaanis, ehk õnnestub.

Maa on Eestis nüüd kõik, mis ei ole Tallinn või noh Tartu, Pärnu, Narva. Kõik teised kohad on juba maa. Sealt pärit olles ollakse maalt pärit, sinna minnes minnakse maale. See ei ole enam maa ja linna, vaid pigem keskuse ja kolka küsimus.
Kuskilt metropolist vaadates on kogu Eesti muidugi "maa", väike, armas vaikne kohakene.
Täpselt nii see on.

....Poliitikast
Viimasel ajal tahetakse liiga palju kõigile natuke meeldida, aga nii ei saa midagi ära teha. Minister peab ikka üsna paksu nahaga või vähemalt paksu trumminahaga olema - kõik see hirmus kisa, ükskõik mis sa ka ei teeks või ei otsustaks.
...
Ma mõtlen, et kui ühel ministril õnnestub ka üks, mitte väga suur asi, aga ometi midagi konkreetset ära teha, läbi viia, lõpuni ajada, siis on ka hästi. Vähemalt midagi tehtud. Eks see pärast paista, kas oli hea või halb. Kui ei tee, ei saa sedagi teada.
Kehtib ka vallavanemate, linnapeade ja volikogude kohta.

Maaeluministrina...vist nüüdse maaelu, hajaasustuse üks kitsaskoht nagu öeldakse, on teed. Väiketeede programm võiks riigil olla. Väikesed teed, valla teed, mida on Eestis ei tea kui palju sadu kilomeetreid ja mis ikka veel kuhugi ja keelegi juurde viivad, on ju tihti päris kehvas seisus, RMK ehitab küll metsadesse vägevaid teid, kõrgeid nagu raudteetamme, aga need suurt mujale ei vii kui metsa.

Sulev Oll: võib olla on isegi mõnusam, et maal rahvaast vähemaks jääb- saab rahulikumalt mõelda, loodusel on väiksem koormus.
Jah, nähkem ka asja positiivset külge! maal on vaikne küll. Ma ainult ei tea et kui püsiasustus liiga hõredaks jääb või mõnest kandist üldse ära kaob, kas siis enam maal mõnus suvitadagi on. Metsistub ära.
...
Eks tsivilisatsioon maal taandub, jah. Ja see, mis asemele tuleb ei ole mitte ürgloodus, vaid midagi vahepealset ja mitte kõige meeldivam, Aga mida sinna parata, seda ma küll ei tea.
Seenelised ja marjulised teavad paremini: kuhu kadus mu kahekümne aasta tagune võiseenekoht? Nüüd on seal lageraie.

....See viimase aja identiteedihullus on tüütu. Kui inimesel pole enda keset hakkab ta otsima mingit välist identiteeti, klammerdub selle külge.Aga see ei aita.

...kuskil mujal olla on küll vahel hea. Mõnda aega. Olla paigal, kodust ära, teha midagi, kirjutada.
sellele kirjutan kahe käega alla. see tähendab - toksin kahe näpuga.

Sulev  Oll; Kas võib Hiiumaad ja tema muresid võtta kui väikest Eestit koos tema muredega?
Et veetilgas peegeldub maailm?Eks ta nii ole. Ja pigem nii, et eestis peegelduvad kõik maailma hädad ja rõõmud, aeg, milles me elame. Ja ega Hiiumaagi sellest eraldi pole, sest ükski inimene pole. Inimene elab ikka omas ajas, selle eest pole kuhugi peitu pugeda.
minu sõrendus

S.O. On Eestil lootust?
On maailmal lootust? Õigemini, on inimesel lootust? Inimene ongi lootus.
...Vaat see oma valdkondadesse ära kadumine ongi üks moodsa aja haigus. Kogukonnastumine. Bastionide ehitamine, kust vastastele tuld anda.Vaenlaste väljamõtlemine.
Nii hea on ju kedagi vihata, kedagi süüdistada - see võtab sinult kogu elamise vastutuse!
minu sõrendus
Ma ei oska muud öelda, kui et vana head mõistust on vaja. Kriitilist meelt. Valedega on kerge kaasa joosta, aga tegelikult nad teevad südame raskeks. Maailmal, tundub, ongi valedest süda aina raskem. lausa paha juba.
Aga valetamist on raske jätta. See on sõltuvus.Vaadake, räägitakse tõejärgsest ajast.jne. Aga asi pole niivõrd  tões. Muidugi, paljude asjade kohta me ei tea ega saagi teada lõplikku tõde. Aga ega sellepärast veel valetama ei pea. Need on kaks ise asja, mitte teada kogu tõde ja valetada.
punastan, olen suur valetaja,

...ükskõik kui tõsine see ka pole, ma tean, et ega liiga tõsiselt ka ei maksa võtta. Eriti iseennast,
Kui on raske,, see tähendab pole jõudu - - sest miski pole iseenesest raske, vahel lihtsalt pole jõudu - siis ma tean, et tuleb ikkagi midagi teha. Mitte jääda seda raskust jõllitama. Minna kasvõi välja. Loodus, välja tuule kätte minek aitab ikka natuke.
Ega küsimus polegi paljus. ma tean, kuigi seda on võimatu uskuda, et kõige taga kuskil on ikkagi rõõm.

...Aleksander Suumanil on üks luuletus, mis kannab pealkirja "Lühike luuletus"ja kõlab nii:
PIME KESKIGA ON NÜÜD LÄBI.
Suuman oli seda kirjutades 61,
mina ka, kas võin loota?
Aga keskiga keskeaks või eelvanaduseks, nooruses oli valusaid küsimusi ikka kõige rohkem. Vähehaaval on nad kuidagi maha pudenenud või siis mingi vastuse leidnud. Ja kui kerkibki veel mõni sellinenagu näiteks, et miks ma ikka veel elan, siis katsun seda vähem küsida ja rohkem talle vastata.

...kas me mõeldes iial oleme päris üksi? Mõtlemine on nii sageli diskussioon. Kasvõi loetuga.
Mis ei tähenda, et tõelised kohtumised elusa inimesega poleks tähtsad. Lõpuks on need võib olla ainsad, mis meid elus tõeliselt edasi aitavad, päästavad mõtte kuskilt kännu tagant lahti.
noogutan ja millegipärast neelatan. 

Vaat selline teraapiatükk ja polnudki vaja eneseabiraamatut. 



2 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

Mul käinb Maaleht.

Emmeliina ütles ...

:)
olen sealt ennegi häid asju leidnud. Enda jaoks.