Kolmapäev, 22. märts 2017

Kodukirjand: Minu koolivaheaeg

Olen selle aastaga kaotanud kirjutamisvõime. Mis  parata, kirjutan ikka. Äkki tuleb tagasi.



KURESSAARE JA JOHAN SPA HOTELL

Koolivaheaeg algas mõnusa ülemere sõiduga. Muretsesin veidi, et kas Mariannile ikka sobib varane ärkamine ja "autolapse" asemel "bussilaps" olek. Läks korda! Padi päästis. Praam, vabandust parvlaev oli uus. Tõll nimeks. Sõit läks nii kiirelt, et vaevalt jõudsin kolme eurose late alla neelata. Lastenurga telekas ajasid Naksitrallid kasse taga. WC oli korralik. Aga bussi minnes raputas ja kõigutas - see polnud tore.
Olen Saaremaal tõeline turist, käinud sõrmedel loetud korrad. Seepärast vaatan alati silmad pärani.
Spaataja olen samuti sõrmedel loetud korrad. Seepärast vaatan alati silmad pärani.


Tuba oli minu mõistes suur. Sikutasime pojaga voodid lahku. Pehmet, ülevoodi madratsit ei soovinud kumbki. Nii rullisime selle nurka, sest ühtegi öökülalist polnud oodata. Annimannile meeldis vetruv lisavoodi ja seina külge monteeritud telekas. Mulle meeldis vannitoa põrandaküte, väljavaade aknast ja kadakalõhnane seebitükk. Ma ei tea, mis pojale meeldis, tema tuli siia tööd tegema.

Meie aga puhkama! Hommikumantlid selga ja minek. Vee -ja saunakeskus oli niiiii pisike, räägin mina, Aqva-rikutu. Aga suurepärane, sain piigal kogu aeg silma peal hoida. Eks ta alguses tutvus. Mingid vanatädid tahtsid ka  tutvuda, aga neil see ei õnnestunud. Mis mandrilt, me oleme Rakverest ja jutul lõpp! Õnneks päästis olukorra pere väikse poisslapsega. Oli ju vaja näidata, et peagi kaheksaseks saav on suur ja ujub nuudiga suurte basseinis. Ujub nii kaua, kuni huuled sinised. Minul ka. Neli tundi. Siis tuli isa ja lasi mind välja. Piigale tähendas see veel kahte ja poolt lisatundi.
Nii sain korraks linna peale. Õhtune Kuressaare oli vaikne. Kingad kõpsusid munakividel, ärid olid suletud. Vanaaegse filmi tunne tuli.


.....



RETRO
Poeg teadis, kuhu õhtusöögile minna. Mönus ja kallis maitseelamus. Kraam riiulitel oli nagu minu keldris - klaasid, topsid jm. Valisime erinevat. Mina üllatasin reisikaaslasi ja tellisin kaks  (!) röstitud tigu. Toodi ja pintsetid ka. Manni õngitses mõlemad endale, tegi krõmps ja otsas need olidki. Seltskond ahhetas. Vanaemasse, mis muud. Rüüpasin siis "Vana kalurit" ja hammustasin juustust küüslaaugusepikut peale. Maitseelamus missugune. Teised tellisid teisi maitseelamusi. Anni vaatas telekast Nu Pogodi multikaid ja naeris suure häälega. Oli ütlemata hubane ja tubane.
Keskööks vajusime unne.

VARAJANE LINNUKE
Vana inime tõuseb ikka vara ja läheb kondama. Hommikurestoranis mängis väga hea muusika. Vaikne, mitte mõni star fm või Elmar. Kohvitasin neljal erineval moel ja jälgisin inimesi. Kõik olid noored. Paljud väikeste lastega. Tore, aga kuidagi kurb. Meievanustel puudub nautimisvõime. Vist. Tegelikult tean, mis puudub, aga teile ei ütle. Seejärel läksin tuppa ja äratasin oma väikese perekonna. Poeg sööma ja mina  täitsin piiga soovi vaadata voodis multikaid.
Osava planeerimisega jõuab nii mõndagi. Nii jõudsime meiegi hommikusöögile. Ainult juuksed jäid patsistamata, sest vanema lihtsalt ei oska "pea seest patsi" teha.
Mariann sõi rahumeeles kaks keedumuna, heeringat ja siis veel kaks pannkooki. Uskumatu, kuhu see tal mahub.
Siis uudistas ümbrust. Vabandage, kas see on kunst? küsis ta oma kõige malbemal häälel klienditeenindajalt. Kuidas võtta.

LÄKS KIIREKS
Kuigi olen kellapiiluja. Tüdruk oli tõsiselt solvunud, kui kuulis, et tuleb hakata bussijaama minema. Tema tahtis täna ise teed valida. Kui issi poes bussi nänni ostis, siis silmitsesime tänavat. Vastu tuli väga vana ja väga vana habemega mees, lükates ees tugiraami.
-Misasiseeon?-
-Tugiraam, aitab mehel käia.-
-Aaa, siis see on nagu tugiisik.-
!!!!
Poeg oli bussijaamas esimest korda. Uskumatu, kui suur ja inimtühi. Buss oli seevastu väike ja inimtäis. Saime õiged kohad st. juhi taha. Poeg näitas teatud kaarti öeldes: parem, kui saaksime lapsega ette istuma, muidu ei või iial teada, mis kitsates oludes juhtuma hakkab. Kolme ja poole tunni jooksul ei juhtunud midagi märkimisväärset. Meie taga sõitvad tüdrukud itsitasid, sest laps andis endast parima.
Mis on ilu-uni?
See, mida isa praegu teeb.
Jaa, isa on ilus mees.
jne. jne.
PARVLAEV
oli vana. Kohvi ei joonud, päevadoos oli täis. Lastenurgas telekat polnud, seevastu olid suured klotsid. Poeg sõi supi ja salati. WC oli korralik. Bussi minnes ei kõigutanud üldse.

VÄIKE ŠOKK
Tallinna bussijaam oli pühapäevasel õhtupoolikul ülerahvastatud, ülenärvistatud ja see hakkas külge. Lapsele ja endale ka. Ilmnesid raskendavad asjaolud. Friikad olid liiga tulised, meie olime äkki rumalad, et sundisime ära minema, oodatav kodulinn oli kole ja joodikuid täis jne.
Kuidagi saime ta bussi toppida. Küll on ikka tige väike tüdruk, sõnas bussijuht. Õnneks laps ei kuulnud. Buss oli väike ja meie numbrikohtadel istusid kaks noort naisterahvast. Oleks olnud vaja kõrvuti kohti, aga saime hakkama. Poeg sai, mina olin bussi tagumises otsas. Õnneks kestis sõit nati üle tunni.
Siis läksime lahku.

Kodu oli tühi ja kurb. Isegi helistada ei tahtnud kellelegi. Õnneks ootas järgmisel päeval tööalane infopäev. Hiljem astusin läbi minia tehtud porgandikooki sööma. Mind võeti vastu kallistusega:
-Ma igatsesin sinu järele , me pole juba tükk aega näinud (ühe öö ja pool päeva)

Kui tähtis on  olla vajalik.
Olen tänulik kõige eest, kes  mul on.

Kommentaare ei ole: