Neljapäev, 7. juuli 2016

Kaotatu jälgedes


Kui me AK-ga 2014.a. oktoobris Rootsis käisime, siis andsime lubaduse reisi korrata. Tähtajaks panime 2016 august, meie 40-s pulma-aastapäev. Ja sihiks ABBA muuseum.

Inimene teeb plaane - Jumalad naeravad. Nii läkski ja juba poolteist aastat jälgib AK minu tegemisi pilvepiirilt. Rääkisin meie plaanidest Kalamajabrannele, kes sai tundma  AK-d täpselt samast päevast kui mina. Tema omakorda enda Rootsis elavale tütrele, kes andis plaanile hoo sisse: st. broneeris sõidu, muuseumipiletid ja sõna otseses mõttes "sundis meid laeva" temale sobival päeval.

Otsustamis- ja tegutsemisaega jäi kaks päeva. Võib olla polegi nii paha: kiirreageerimine pidavat olema nooruse tundemärk. Mitte "ohjaahhjakuidasmaküllniikiirestijõuan -einomaikkaeisaa: pole maniküüri ja pediküüri ja juuksur on puhkusel ja üldse mis ma sinna selga panen".
Kui branne veerand tundi enne check - in sulgemist terminaali jooksis olin õnnega koos. Kõik oli  makstud ja kohvri kolinal jõudsime kenasti pardale. See oli meie esimene kooslaevareis, aknaga kajutis kaheksandal korrusel, kahe õhtusöögi ja hommikusöögiga. Väga luksuslik kahe eesti noorpensionäri kohta.

 ÕHTU LAEVAL
Viimasel ajal on minu meeli vallanud kaks tegevust:  teise või ei tea mitmenda ringi poodidest riiete otsimine ja huvitavate maitsete proovimine. Viimast jätkus õhtusöögilauas kuhjadega. Alustasin Aasia köögist ja peaaegu kaugemale ei jõudnudki. Kui läksin kraanist vett niristama, siis leidsin kõrvalt veel kaks kraani. Ilmselt pole keeruline arvata mida me mereandide kõrvale maitsesime. Ausalt, minule oli kaks tundi õhtusööki lühike aeg. Olen ju nii aeglane.
Järgmine lemmik oli "lõhnanuusutamine". Mulle kohe meeldib neid TOP lõhnasid numbrite kaupa mööda riiuleid taga ajada ja paberribade peale pihustada. Paberid puistan erinevatesse kohtadesse. Käekotti, rahakotti, prillitoosi. Nii vangistan lõhnad enda jaoks. Osta niikuinii ei jaksa.
Üldse kulgeb laeval aeg teises tempos  - kõikumises, kulgemises, eksimistes, otsimistes ja väsimises. Siiski jaksasime keskööprogrammi ära oodata, sest tantsuorkester ja lood ei kraapinud kõrva. Tantsijad olid kuumad ungari poiss(mehed). Polnud paha. Kella ühe ajal vajusime koikudele taustaks läbi seinte kostev tümps ja uinutav kiikumine. Öösel ärkasin mingi kolksu peale. Aknast välja vaadates sain aru, et peatusime Ahvenamaal. Ühe käe sõrmedel loetud laevasõitudel Rootsi pole saanud kunagi seda pilti näha.

HOMMIK
Peale minu jaoks viimasel minutil laeva tormamise polnud veel midagi "põnevat" juhtunud. Nüüd oli viimane aeg. Mina rahuliku puhkajana ja kodus magajana olin varane linnuke. Branne seevastu nohises päevatöö järelväsimust. Vaatasin enda "mutitelefoni" kella, mis näitas pool kaheksa ja läksin duššitama. No et ikka vanainimese aeglusega kenasti hommikusööki kulgeda. Muidugi äratas see reisikaaslase, kes ka kobistama hakkas. Mõne aja pärast olime valmis. Branne haaras veel enda nutitelefoni, vaatas seda, vaatas mind imelikult ja sõnas: kuule, kell on alles veidi seitse läbi, vara pole või? Laev randub alles kolme tunni pärast. Appikene, minu mutitelefon ei olnud vaevaks võtnud rootsi aega üle minna. Tema nutikas aga küll.
Tegime siis veel aega parajaks, et mitte jätta muljet kahest eesti näljasest penskarist.
Grill Houses kõnetati meid inglise keeles. No selle luksushommikuga oli tütar küll liialdanud. Peale meie oli veel vaid mõni eesti keelt kõnelev klient. Aga tean, et see enam ei kordu seepärast võtisme rahuliku südamega vastu hommikusöögi juurde kuuluva vahuveiniklaasi. Muidugi oleks olnud rumal keelduda. Vaene eestlane sööb ja joob ju kõike, mis hinna sees. :)

LINNA
Kuna I ei jõudnud oma elukohast meile laevale vastu andis ta telefonikäsu: sõitke linna ja nautige! Tulen rongiga ja otsin teid üles. Olime tänu tarkadele  nõuandjatele edasi- tagasi tunnipiletid juba õhtul valmis ostnud. Bussi otsimisega saime niimoodi hakkama, et läksime lihtsalt teiste sabas. Osa kohvritega ja joogikärudega rahvast kadus küll kõrvaltänavasse, aga me ei teinud sellest erilist numbrit. Ehee, tagasisõidul selgus, et seal asus pääs metroosse.
Nähes bussiaknast tuttavat turufooni (suurt kuju) tahtsin väljuda, aga Branne ei tahtnud. Siis tahtis tema väljuda, aga mina ei tahtnud. Nii me siis sõitsime. Ikka edasi. Kes ütles, et pole põnevust. Lõpuks otsustas Branne minna bussijuhilt küsima, et kuidas minna mitte edasi, vaid tagasi. Inglise keele oskajana sai ta vastuse. Et saada tagasi, tuleb maha minna ja siis peale minna. Tund polnud veel täis. Minul olid ka oma plussid. Tähelepaneliku aknast vaatlejana olin silmanud silti "station". Branne mõtles, et see on staadion. Mina nägin viadukti all rööpaid. Väljusime ja juba viie minuti pärast saimegi I-ga posti all kokku. Näedsasiis, tasub ikka grupita reisida.
Ilm oli ilus ja elu oli ilus. Tiirutasime linna peal. Vahepeal pidime jooksma ka. Sildid ütlesid, et toimub triatlon. Peale meie oli veel sadu teisi jooksjaid. Muidugi jooksid nemad kiiremini.

LAEVAGA MUUSEUMISSE


......




 ....



I küsis, et kas me laevaga oleme sõitnud. Ütlesime, et mitte. A millega te siis siia tulite? Nojah, olime juba jooksmishoos jõudnud unustada. Tegelikult mõtles ta väikelaeva millega saime otse muuseumisaarele. Kõigepealt võttis meid vastu lõbustuspark. Ema ja tütar olid täpselt seda nägu, et nüüd nad lähevad. Kõrgustesse. Mina surusin sõrad vastu maad. Eimittemingiljuhul, eimitteiialgi.
Loomulikult jäi ära, sest muuseumipiletid olid kella kaheks.

 ....
ABBA muuseum oli juba sisenedes elektrit pilgeni täis. Vaat siin ma jään kirjeldustega kimpu. Proovin sõnadega ja võin aastatega eksida:
1973 -  ei teadnud ABBAst midagi, aga kõik me laulsime eesti keeles "ring, ring ring ümber kahvatu kuu
1974 - Eurovisioon ja Waterloo (pole kunagi olnud mu lemmik)
1975 - SOS
Signaal, mis oleks pidanud hoiatama. Detsembris ilmus Branne bändi helitehnik Tallinnast. Ja Väikse Maarja 20 aastane lasteaiakasvataja oli kõrvuni armunud. Oehh, üldse polnud tore. Päris piin. Oli mul ju poiss sõjaväes. Noor mees lindistas mulle kaks linditäit ABBA-t. Nii ma siis seda kodus "Jauza 220 "maki peal ketrasin kuni tekkisid sõnad
1976
Mamma Mia!
Arvad, kõike sa tead ja veel ülbegi näid
Tunnen rohkem ma sind, kui sa arvata võid
Nõme on see - sellest aru saa,
õigesti teed, kui mängu lõpetad
Aga tea - mind ei liiguta üldse see

Ära mängi lahtise tulega,
suurem õnnetus võib juhtuda!

Mamma Mia, mis sa endast pead
aah, aa, vaata parem teisi!
Mamma Mia,
närvid on sul head
aah, aa, kuid kui kauaks neidki!

Oodata sa ei suuda,
ennast sa ka ei muuda
aah-aa, kaotada ei oska sa
võita parem on,
kuid eks õpi kaotama!

1976
Midagi ei aidanud. Arrival, see ta oli. Enne mehe kooli lõpetamist olid avaldused perekonnaseisuametis. Abiellumise kuupäevaks 7. august.

Selline märgiline ansambel minu edasise elu kujundamisel

Aga mis muuseumisse puutub, siis tantsisime tantsutoas, laulsime laulutoas (omaette, mitte laval), kostüüme ei proovinud ja vaatasime - kuulasime kõike, mida meeled haarasid. Kõige ägedam oli ikka tantsimine.
Lõpuks saime koos ühe vapustava pildi. Üks onu tegi.

...
Täna lõpetan. Vihma sajab.



5 kommentaari:

helle ütles ...

Nii lõbus lugu!! Jaa see" mutitelefon" on ikka tõeline sõnaleid!

Hundi ulg ütles ...

Kuidas siis sõbrannaga rollid jagunesid - kes Agnetha, kes Anni-Frid?

soodoma ja gomorra ütles ...

ma lapsena tahtsin olla see valge peaga. suurena oleksin valinud iga kell tolle teise.
nii mõnus lugemine. nagu ise oleks kaasa loksunud.

Bianka ütles ...

See oli vahva reis, aga mulle tundus, et su jutu põhitooniks kippus olema minevikuelamuste idealiseerimine, millele viitas ka loo pealkiri. Siiski toimus see reis nüüd ja praegu ja andis värvi ja positiivseid elamusi eelkõige su praegusele elule. Muidugi on olevik kasvanud välja minevikust, aga on suhtumise küsimus, kas rohkem elada olevikus, või minevikus.

Eks me sinuga oleme üsna erinevat tüüpi inimesed, ja oleme sel teemal ennegi arutanud. Mäletad: "mineviku- ja tulevikuinimesed" ? ;) Ega ennast ümber ei tee, aga loodan, et teistsugune vaatenurk on mõnikord kasulik :)))

Emmeliina ütles ...

Tore,et keset suve lugemist leidsite :)
Kuigi ma laulda ei oska kaldun ikka Agnetha poole. Pikad sirged blondid juuksed jäidki unistuseks. Branne, kes laulab - eks ta siis teeb seda kahe eest.

Bianka - eiei idealiseeri, käin ajas tagasi ennast otsimas. Hästi huvitav on mõelda, mis või kes meie põlvkonna elu mõjutasid.