pühapäev, 26. juuni 2016

Piletid sinu teekonnale 2 ehk palju kurbi inimesi

Ülipalavad ilmad pole just head kirjutamisilmad sellepärast jätsin eile kõik pooleli. Imelik on selle kirjutamisega. Kui juba korra oled alustanud, siis ongi see nagu kohustus, kuigi keegi ei kohusta.

Otsisin eile linnas õnnelikku inimest. Vaatlusmeetodil. Leidsin nukrate nägudega poekotte vedavaid naisi ja mitte ei saanud aru, miks nad pühadejärgsel laupäeval peavad niipalju poetrette tegema. Osa teise ringi poode oli suletud. Leian, et väga tark nendest. Üks kaltsukas oli ikka lahti. Uskumatu ja selle uksest tuli kogu aeg inimesi. Branne arvas, et ilmamuutus. Mina arvasin, et lootusetus ja oskamatus midagi muud teha. Eriti rõõmsad ja õnnelikud need naised seal poes ei paistnud.
Bussijaamas istusid samuti kurnatud nägudega naised. Vaikides. Taksojuhid seisid oma masinate kõrval, tegid suitsu ja ajasid aega surnuks.
Tegelikult oli ja on mu vaatlusobjektiks nn. joodikutemaja kliendid. See maja on bussijaama taha ehitatud katusealune (projektis rattaparkla), mis sisaldab päevast päeva erinevas joomis- ja elustandartastmes klientuuri.

Neil paistis päris lõbus olevat. Võib olla on nende mured murtud ja just nemad suudavad siin riigis elada üks päev korraga - siin ja praegu. Hetkes, kus pole ei paremaid halvemaid aegu. Aga silma riivavad ja koledad on nad küll. Lisaks mustad ja haisvad. Linnapildireostajad.
Väikses söögipoes pesi noor mees põrandat. Müüjaproua kiitis, et oskab seda palju paremini, kui noored tüdrukud. Olen seda poissi ka leti taga näinud. Klatšisime veidi tänapäeva laisku tüdrukuid, kes koristada ei viitsi ega taha. Ka mina  ei viitsi ega taha enam vana moodi nühkida-pühkida. Teen ainult hädavajaliku ja sedagi mitte rõõmuga või vihaga nagu varem.
Ka joogipoe kena müüja polnud tavapäraselt särav ja rahulolev. Ütles, et tahab elumuutust ja siit linnast ära.

Aa, ühe noore ja rõõmsa  inimese nägin juhuslikult ikka ära. See oli mu Poeg 4, kes lubas minna vennale ja vanaemale appi.  Ja mul oli sellepärast ütlemata hea meel! Nii, et minust sai koheselt rõõmus inimene.

Õhtul koguneb jälle üle viiesaja inimese, et minna koos autorite ja näitlejatega maailma otsa.
Neil on pilet, et saada sinna viieks tunniks. Etendus on seda väärt.

3 kommentaari:

Bianka ütles ...

Mina olin sel jaanipäeval rõõmus, isegi õnnelik. Võib-olla peabki selleks, et suuta uuesti õnnelik olla, vahepeal väga kurb ja õnnetu olema. Kui aga tiksud vaikselt samas rutiinis, siis pole uut õnne kusagilt juurde tulemas. Kunagise õnne kuhi tasakesi muudkui kahaneb, kuni seal polegi enam midagi alles ...

Emmeliina ütles ...

Muidugi, Bianka, nii peabki õnne otsima. Kunagi nõuka ajal oli Ellen Niidult luuletus:

Õnn on inimese enda teha,
sünnib tema mõtetest ja teost,
elab meeltes, südames ja kehas,
võrsub töökast, tahtekindlast peost.
Meie õnn ei ela võõrais linnus,
kaugeil saartel, külades ja teil,
ei, ta elab püsivuses, innus,
elab kodukoldeis, elab meis.

Õnn on inimese käterammus -
raskusteski kätkeb õnne eos.
Õnn on mõistuse ja kindla sammu,
töö ja rõõmu katkematu seos.

seda tuli pea igal kooli aktusel lugeda. meie veel norisime, et milline see töökas ja tahtekindel pidu on :))))))

Aga tegelikult on mul su üle lõpmatult hea meel. Kadeduseta.

Bianka ütles ...

he-hee, töökate pidude osatähtsust ma mitte kuidagi ei saa alahinnata õnne leidmise juures, aga muidu tundus see luuletus kuidagi liiga nõuka-optimismi vaimus kirjutatud olevat :)

Kas minu jaanipäeva-õnnetunne jõuluni vastu peab, pole teada, aga vähemalt olen õppinud paremini praegust hetke nautima, mitte tulevikus ega minevikus elama.