Neljapäev, 10. september 2015

Õhus on õunalõhna ja juba veidi sügist


Armastan teid
 mu vanad raamatud
pööningulõhnased
kopitand kollased
ajast näritud
hiirtest puretud
unustusse jäetud
uuesti leitud
lapsepõlvega seotud
(kirjutatud 17 aastaselt)


Imelikud tagasivaatelised tunded valdavad mind kui otsin kuue aastasele vennapojale õhtujutu raamatut. Viplalaga sai proovitud, aga polnud päris see. Hulkur Rasmus sai juba läbi....Lappan riiulilt üha rohkem kulunud raamatuselgasid. Meie lapsepõlveraamatud on läbi ja lõhki "kapsaks" loetud.
Loetud nii alevis kui maal vanaema juures, küll köögilaua taga, küll voodis, küll põrandal ja isegi vannis.

Valin teistkordseks katseks Kukeleegua linna lood. See töötab, nagu tänapäeval öeldakse. Eriti joonistused. Mitu korda peab näpuga katsuma arvates, et küllap isa need lihtsalt ise sinna joonistanud on. Või mõni minu laps. Näiteks Rasmus. Tegelikult ongi mingil imeväel ühele lehele ilmunud pisike roheline viltpliiatsiauto. No see peab küll keegi minu poistest olema. 1969-ndal meie peres lihtsalt vildikaid polnud. Kui üldse oli. Ainult tergid ja nürinaadid.

Tegelikult hakkas kuuene suvel ise lugema. Koomiksid olid need, mis huvi äratasid. Siiski on ettelugemisel oma võlu. Nii nagu 13 aastane "mina" seda tegin enda kuue aastasele vennale. No mida me muud siis vihmaga teinud oleksime. Suvel vanaema juures, kus teisi lapsi polnud.
 ......

Üleeile sain näha ehedat rõõmu.
 Kuuene võttis lasteaias paberi, joonistas sinna FB märgi, poisi pildi ja hakkas kirjutama: KASSUKASSI ELU LÄHEB HÄSTI JA SINU ELU LÄHEB VIST KA HÄSTI

Liina, ma kirjutan, vaata, ma kirjutan!!!! Avastus, et enda mõtteid saab tähtede abil arusaadavaks teha võtab ikka väikese hinge kinni küll.

Siis joonistati teine pilt, allkirjaks enda nimi ja kirjutati vastus: JAH LÄHEB HÄSTI MINU SÕBER ATOA.

Küsisin, et kes on Atoa. Ah, see on üks mu sõber, kes praegu puhkab Indias. Me lihtsalt feisbukis kirjutame üksteisele. Vaat nii.

Meie vennaga saatsime teineteisele salakirju. Alguses joonistused, siis trükitähed, hiljem juba igasugused kodeeritud sõnumid.

Praegu on öö. Kisub sügiseks. Ajaks, mil üha rohkem hakkan pimedasse taevasse vaatama ja vastuseid küsima. Kas olen enda Pärandiga toime tulnud, hoidnud ja kaitsnud, hoolitsenud ja õpetanud. Peaaegu et "jah"

Ega muidu toodud mulle tarkusepäeval  kaunis kaart sõnumiga: Võta vastu meie tervitused Sulle. Me hoiame ja armastame Sind alati. Sinu kaitseinglid.





1 kommentaar:

tegelinski ütles ...

Kukeleegua-linna lood läksid meil ka hästi peale, vist eelmisel suvel...