teisipäev, 30. juuni 2015

Oma prügiämber tuleb sul ikka endal tühjendada


Miks arvatakse, et kuna sul on lapsed ja lapselapsed, siis sul peaks olema nagu kõik korras. Paraku kui ikka nurkadest hiilib vanadus ning stress, siis pole sellest palju abi.
Nagu kõik inimesed on erinevad rõõmsad, nii on igal meist õigus olla erineval moel masendunud.

Palun ainult häid uudiseid
Ei tea, mil hakkasin seda enda juures tähele panema. Saabus periood, mil soovisin ainult häid lühiteateid ja väga häid pikki lugusid. Kas oli põhjuseks halbade ja väga halbade sündmuste jada või minu muutunud aju omapära.
Järsku ma ei talunud enam ajalehtede ja teleka kriitilisi ja problemaatilisi kajastusi. Ei talu tänase päevani. Kodukülas kõndides hiilisin mööda kõrvalteid. Et halb mind kätte ei saaks.

Ilu päästab
Kõige rohkem aitab mind muusika kuulamine. Õnneks on maakonnalinnas valikuid. Meie oma kammerkoor "Solare", linnaorkester, Poistekoorist välja kasvanud vilistlastekoor....
Aga ka külalisi väljast. Estonian Voices, Heli Mari Arder ja  suur elamus: kammerkoor Voces Musicales esitlemas Arvo Pärdi "Kanon Pokajeni". Mõtlesin, et see patukahetsuskaanon paneb punkti eelnevale aastale. Hea, et vene keelne esitlus oli kenasti kavalehel jälgitav. Muusikas on jõud, aga ka sõna jõud on tähtis.
Üks tore ja lahe sündmus oli Tartus toimunud poistekooride festival. Kuigi väljas kuulatu ei lähe nii südamesse, siis võlub see jällegi massilauluga ja võimsusega. Lihtsalt laulukaare all on raske keskenduda.

Üks imelik etendus
Olles  Tallinnas koolitusel ei jätnud branne tütar meid kultuurita. Piiga oli Rootsist ema juures käimas ja olles ise  sama ala inimene oli ta meile välja valinud .....oojaa. Alguses küll sterikisin, sest kartsin enda pea olematut võõrkeelt. Õnneks need kaks näitlejat ei rääkinud. tegemist oli Tallinn Treff festivali raames etendusega von Krahlis. Oh, ma polnud seal kaua käinud.
Tüki nimi oli "Rebitud". Ja seal oligi kõik rebitud. Miks ma selle alles nüüd kirja panen või miks ma üldse sellest kirjutanud. Ma ei tea. Järsku meelespidamiseks. See meelega kokkukortsutatud kava, mida prügikastist jagati, ei kõneta. Kahe Suurbritannia näitleja tegutsemist nimetati tutvustuses unikaalseks, sensuaalseks visuaaletenduseks, kibemagusaks tükikeseks elust enesest. Põnev oli ja meelde jäi.

Kas metsa või linna poole
Olen ikka läbi ja lõhki linnainimene. Kui on valida, siis sõidan pigem linna, kui lähen metsa. Võib olla kunagi polnud ma nii rikutud - urbaniseerunud. Aga sellele on kaasa aidanud täiskasvanuna kortermajades elamine, maamaja puudumine - isegi aiamaad pole mul elus olnud.
Ega see pane mind loodust vähem armastama.
Just eile kõndisin mööda kaunist niidust, kus karikakrad ja kellukad pilku köitsid.
Nii et on aeg blogi juhtlauset muuta.

Nüüd aga alguse juurde. Pole mõtet olla see, kes sa pole. Muidugi on väga kurb kui seeläbi teistele ei meeldi. Minul päädis pool aastat "tubli näitamine" suure raevupurskega. Oleks juba kohe alguses julgenud ennast rohkem kehtestada oleks mugavam olnud.
"aitäh" ema, et oled mulle nii madala enesehinnangu juba sündidest saati külge pookinud. Ning AK jätkas "kenasti" seda teed. Tahtmine kõikidele meeldida tähendab seda, et ei meeldi lõpuks iseendale mitte üks raas.

6 kommentaari:

Bianka ütles ...

Väga huvitav kirjutis, mis pani kaasa mõtlema. Ma pole küll üldiselt madala enesehinnangu pärast elus põdenud, aga viimase aja sündmused on minugi pannud mõtlema samal teemal, nagu sa kirjutad. Et enda teistele meelepärase(ma)ks muutmise üritus on ikkagi määratud nurjumisele. Kui neid ei leidu, kellele ma meeldin sellisena, nagu olen, siis tuleb leppida iseendaga ;)

helle ütles ...

Ka mina väldin viimasel ajal halbu uudiseid ja globaalsed probleemid rikuvad hingerahu. Näiteks ei suuda ma taluda diskussiooni pagulaste teemal, mulle ei meeldi ei poolt- ega vastuargumendid. Tahaks elada oma väikeses maailmas nagu tigu karbis. Kahjuks ei ole võimalik pead tiiva alla peita.
Võib-olla on see seotud vältimatult ligi hiiliva vanadusega?

päevalill ütles ...

Ainult iseendaga jäädes saavad hakkama vähesed,väga tugevad.Aga kõigile meeldida ei saagi.Vahepeale jääb veel hea käitumine,selline "kena olemine",mis aitab neist vastikutest lähedastest ja kaugematest maailma hädadest kergemini mööduda.
Niisiis,vanaduse saabumiseks ei ole me ikka valmis,räägitagu ja õpetatagu mis tahes,elu on meid teistpidi käänanud.Oleme mingid "neopuberteetikud"!Vaatame,armsad sõbrad,kuidas see vanaks saamise teekond meil kulgeb,jagage ikka oma kogemusi!

Anonüümne ütles ...

Huvitav, mulle küll tundub, et tänu sellele, et on lapsed ja lapselapsed, ongi kõik hästi. Oled kogu aeg oodatud: ühed - lapsed siis - rõõmustavad, et oma järeltulijaist pisut hõlpu saavad, teised - lapselapsed - on rõõmsad vahelduse üle. Iseendal hing laulab sees, sest nad on tõesti nii uskumatult ägedad :)! Ja kui vahepeal õnnestub üksi olla, kulub ka see väga ära - saabki pisut iseenda ja oma asjadega tegelda ja sada protsenti ise oma aja üle otsustada. Kohe tehakse nagunii jälle mõni ettepanek: tule, läheme, sõidame, käime, oleme... Mulle asjade praegune seis kohe väga meeldib. Ja see meeldimisevärk, seda ka ei teki, kui oma lapsed-lapselapsed ümberringi - nemad rõõmustavad su üle ju ikka just sellisena nagu oled.
kasja

tyyp ütles ...

Jep, igaühel on õigus olla masendunud. See on eluga kaasas käiv nähtus. Kuid elul on ka helgemaid pooli. Kui liiga kauaks masendunuks jääd, ongi elu vaid üks suur rist ja viletsus. Vananemise üheks plussiks minu arust on see, et tegelikult ei ole sa enam mitte kellegi eest vastutav peale iseenda. Ongi viimane aeg olla Mina Ise. Kui mulle ikka ei sobi, et täna lapselapsed külla tulevad, siis ei sobi ja ongi kõik! See oli näide.
Aga ongi nii, et lapsed on suured ja nad peavad ise oma eluga hakkama saama. Ema on vana ja kui liiga närvidele käib, näita enda sisemuses talle keskmist näppu. Vahel aitab seegi. Sina oled Sina Ise ja kellelgi ei ole õigust sind alla suruda. Ja sul on vaba voli allasurujatele keskmist näppu näidata ning sirge seljaga oma teed käia.
Let`s go!

soodoma ja gomorra ütles ...

Appi, kui hea. ma ei julge isegi kommeneteerida, sest mulle tunudb, et see müra ainult läbustaks ja mataks seda teksti.