Pühapäev, 10. mai 2015

Hõbedased hetked II

1979

Esikpoja sünnist oli paar aastat möödas kui Naine jäi uuesti lapseootele. Enam ei elanud pere Naise emale kuuluva ridamajas, vaid päris oma kodus. Uskumatu, et Naise kiiks kolida eestiaegsesse puumajja sai teoks. Kaasas ema sajatused: te veel tulete tagasi mugavusi tahtma... Ei läinud. Edaspidi polnud harvad hommikud, mil Naine pidi uksest sisse laskma suure poekotiga Ema, kes arvas, et ilma tema sekkumata sureb noor pere nälga. Alguses ajas naerma, aga hiljem vihale. Ema ei olnud ju oma kodus üksi, temaga koos elasid sel ajal 85-ne vanaema Nete ja keskkoolis õppiv poeg. Samuti oli ta aasta pärast leseks jäämist leidnud endale nn. nädalalõpumehe, mis 45-se kena välimusega naisterahva puhul igati normaalne samm. Näedsa...Jutt läks hoopis ema peale.

Miks küll tahavad emad oma täiskasvanud laste elusid elama hakata? On see soov heastada enda mittesaavutatut? Igatahes kippus Ema täiel rinnal meie korterit sisutama, sest kes siis veel paremini teadis, kui mitte tema. Selle tulemusel või õieti tagajärjel hakkas meie kena, kahe aknaga tuba "kaunistama" pruun Leedu sektsioonkapp koos muude mööblitükkidega. Pidi ju igas lugupeetud kodus olema punane või roheline diivan, kaks tugitooli, diivanilaud ja põrandat kattev plüüžvaip. Miks Naine vastu ei hakanud kuigi teadis, et tahab midagi hoopis muud? Ju nii oli lihtsam. Pealegi särasid pulmadeks kingitud tšehhi kristallklaasid peegliga kapis nii peenelt. Naisele tähtsam, kui televiisor, oli raadio ja tutvuse kaudu suurenev plaadikogu.
Õnneks sai Naine  köögis ja magamistoas võimu enda kätte ja vanaema vanad asjad uuele elule aidatud.
Kuna tegemist oli vana haiglaga, siis pööningult leitud võredega titevoodi oli tõeline uunikum.

Nii see elu palgapäevast palgapäeva möödus. Mees teenis elektrikuna korralikult. Nii ilmusid lisaks puupliidile kööki elektripliit ja pesumasin. Külmkappi vaja polnud, sest paar maja edasi asuvast alevipoest polnud niikuinii midagi osta.

TÜLID TÜHJAST
Kuna Naine ei tahtnud esiktite sõime paigutamisest midagi kuulda töötas ta vahepeal osalise koormusega. Pisipõnn oli sel ajal vanavanaema hoida. Mees pidi suvel kolistama mööda Eesti kolhoose ja Naine jäi lapsega üksi ja kurvaks. Olid küll töökaaslased, kellest nii mõnigi lapsega kodus, aga mida sa hing ikka üht ja ümmargust juttu veeretad. Või vankriga üht ja sama teed kolistad. 24 aastane tundis ennast täieliku keskealise kitlis tädina. Vaadates nädala lõpus pideva väsimuse all lösutavat meest ümises Naine sageli : väärin muud, väärin muud...Mees ei tahtnud temaga isegi reedeõhtust teleteatrit vaadata. Praeguses keeles oleks selle kohta öeldud: puudus ühisosa. Mida Naine tegi? Kas võttis nurgast unustatud kitarri ja laulis oma lemmiklaulu: "ma alles noor ja ilmaelust väsind, mis teen ma siis kui kannan halli pead, ma tahaks jätta kõik oma noore elu ja külma hauda tahaks tõtata..."
Muidugi ei teinud ta seda, see poleks ontlikule pereemale sobinud. "Loomingut" tellis ta sellele vaatamata ja hoidis uudiskirjandusel silma peal. Ta kokkas ja koristas ning õpetas oma esimest silmatera. Õnneks sigines perre uusi tuttavaid. Kaks nooremat sorti meesõpetajat, kellest üks osutus küll biseksuaalseks. Uusi tuuli tuli ikka. Liidu tasandil peotantsuturniirid ja külalised väikealevis, keda sai majutatud. Glamuur ja sületäis roose ning romantilised luuletused täitsid Naise tähelepanuvajadused. Mees ilmselt eriti õnnelik polnud.

OHTLIK OLUKORD
Niisiis, jäi Naine uuesti lapseootele. Ta ei mäleta, kas see Meest rõõmustas.  Naine ise tatsas mööda tube punasemummulises kleidis. Üks haiget tegev juhtum on Naisel meeles tänini. Olles viimaseid nädalaid lapseootel haigestus muidu nii terve äsja kolmeseks saanud esikpoeg. Kõrges palavikus tõusis poiss voodist ja lihtsalt kukkus põrandale maha. Naine röökis kiirabi telefoni midagi arusaamatut. Õnneks asus kohalik haigla peaaegu, et maja taga. Midagi hirmsat polnud juhtunud, liiga suur annus palavikualandajat muidu nii tervele lapsele.
Naine ei maganud silmatäitki ja oli järgmiseks hommikuks täiesti läbi. Pisarsilmi palus ta Meest, et viimane töölt koju jääks. Mees ei näinud selleks mingit põhjust. Ja Naine tundis kuidas usaldus mehe vastu hakkas temast pikkamööda välja voolama. Mühkam, mis mühkam! Pole parem  kui tema mõttetud vanemad ja vennad-õed! Pagan võtaks seda idablokis kasvavat pesakonda!  Vihaga pesi Naine esimesel mail aknad ja kardinad, koristas toad ning sõitis öösel kiirabiga sünnitama. Mees pidi kolmeaastasega  koju jääma.

SÜNNITAMA, Sünnitama
Haigla oli sama ja sama hirmuäratav. Naine pandi sünnituslauale lebama. Arstide toast kostis jutukõminat. Ninna lõi kohvi ja konjakilõhn. Ikkagi esimene mai. Millegipärast oli vähemalt pool sünnitushaigla personalist venelased. Naisel oli külm, aga õiendada ka ei julgenud. Nii ta seal seljali lamas ja valutas neli tundi. Hommikul saabus uus ämmemand küsimusega: mida teie siin teete? Naine vastas: sünnitan juba üksinda mitu tundi. Mnjaa. See emand võttis asja oma jõulistesse kätesse ja tunni pärast oli poisslaps siia ilma aidatud.
Kas nüüd hakkate õmblema ka, habises Naine küsida. Mis õmblema, kas tahate, et me teil augu kinni õmbleme või? naljatas emand. Seda naine muidugi ei tahtnud. Kuna sünnitus toimus hommikul, oli meeleolu teine. Polnud hirmu. Palatis võtsid Naise vastu kaks toredat sünnitajat. Näe, oleks tüdruk sündinud, oleksid võinud Miira nimeks panna (MIR- rahu, maiparaadi levinud loosung).
Teine laps on ikka teine laps. Naine oli muutunud julgemaks. Päevapäikeses ilmusid sünnitusmaja akna taha Mees ja Poeg 1. Emme, näita vennat, näita vennat! Naine oli rõõmus ja rahulik. See rahu jõudis rinnapiima mööda lapseni.
Kodus oli Mees koos Naise vennaga söönud ära 20 sefiirikorvikest ja joonud mitu liitrit Fantat. Vot selline Mees on mul, mõtles Naine. Mitte mingi purjus titevarbaid kastev külajoodik. 20 romantilist roosi, mille kinkis Naisele üks Moskva peotantsija, olid ammugi unustatud.

OLÜPIASUVI
oli imeliselt soe. Ja Poeg 2 imeliselt rahulik ja rõõmus laps. Naine oli sale, pruun ja noor. Märkamatult sai suvest sügis. Naisele 25-s. Ja sügisega koos hiilisid jälle vanad varjud nurkadesse.
..."väärin muud" päädis sellega, et Naine sundis Meest töökohta muutma. Et agulielu rajoonikeskuse vastu vahetada.

4 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

OOtan. Juba järgmist.
Nii hea.

Emmeliina ütles ...

nujah :)))

Emmeliina ütles ...

tahaksin veidi kirjutada Rakvere Vene tänava haiglast:

Linnavalitsus laskis haigla ehitada 1930.a. 25-le patsiendile!! Arhitekt oli Ferdinand Adoff, kes projekteeris linna veel pangahoone ja turuhoone

1977.a. asusid kolmel korrusel sünnitus-günekoloogia ja kirurgia osakonnad. Arvan, et haigeid kindlasti rohkem, kui 30. kahjuks mingit nõuka aegset materjali ei leidnud.
kui valmis uus haigla jäi vana maja tühjaks, lagunes ja müüdi kinnisvarale. Nüüd on seal korterid.

Anonüümne ütles ...

Jah, olen nõus, ootan juba järgmist armas Emmeliina. Vaatamata aja möödumisele ja haigla kolimisele sunnitakse siiani Rakveres sünnitama selili, vastupidiselt õpikutes kirjeldatule, kus naine valib ise sobivaima poosi ürgema kombel - vaistlikult. Kuid selles loos jäi kõlama hetk, kus Naine vajab mehe tuge, paludes raskel hetkel pisarsilmil mehe kojujäämist. Ometi on palju aega möödas ja elus hetki küllaga, kuid isegi kui suudad andestada, siis unustada mitte. Kas sellel
hetkel algabki tõeline armastuse allakäik?