Pühapäev, 5. aprill 2015

Hõbedased hetked


Täna, õieti öösel, 38 aastat tagasi said noored lapse. Praegused noored, kes meie nõuka-aegset elu imestavad ei saa vist täpselt aru kui palju erineb see tänapäevast. Nüüdsel ajal planeeritakse lapsi, siis lihtsalt saadi lapsi. Vähemalt nii juhtus meiega. Keegi ei pannud kahtluse alla, et vaevu 20-seks saanud, suvel tehnikumi lõpetanud  mees isaks noor. Ja 21-ne töötav naine oli esiklapse sünnitamiseks valmis mis valmis. Mida meie tundsime, seda ei mäleta  ja mis meid ees ootas, seda me jumal tänatud, ei teadnud.

MITTE NII VÄGA HÕBEDANE ALGUS
Pulmad olid suures armutuhinas peetud, et kõik oleks "täpselt nii kui peab". Külamutid mõõtsid küll kahtlasel pilgul lasteaiakasvataja keskkohta ja lugesid kuid. Häbi, mis häbi, üks kuu jäi puudu. Mis sellest, et avaldused perbüroosse juba pärast maipühi sisse antud ja poiss koduväiks kolinud.

Naine oli üldse selle armastuse ajal muutunud leebeks. Juba aasta aega kuulas ta ABBAT ja Demis Russost Black Sabbathi Ja Uriah Heepi asemel. Ta nuttis sageli. Nüüd öeldakse - hormoonid. Siis öeldi - rumal ja saamatu. Vähemalt nii tituleeris Naist tema ema. Mugavusest elas  Naine emaga koos.  Ja mitte ainult. neljatoalises ridaelamuboksis elasid Naise 80 aastane vanaema, 50 aastane ema, keda nädala lõppudel külastas üks mees ja Naise 13 aastane vend.  Selline segapuder.

KUIDAS NOOR MEES OMA LAPSEOOTEL NAIST HOIDIS
Väga. Ta oskas sisendada julgust ja tunnet, et kõik on võimalik ja kõik läheb hästi. Nad käisid rahvamajas teatris ja kinos ning tantsimas. Kuna Naine kartis paaniliselt külma ja kukkumist, siis saatis Mees varasel tööhommikul naist lasteaia väravasse. Naisel oli uni, ta peaaegu tukkus mehe käevangus. Ainult sõnadega jäi Mees hätta. See oli ta nõrgem lüli. Kahjuks. Ja sai ka hiljem tülide suurpõhjuseks.

Nii möödus talv ja saabus kodus olemise aeg. Naine kudus ja õmbles. Vanaema Singeriga. Lapsele vatiteki, mehele nahktagi...Arvan, et ta oli õnnelik. Ja lõikas maha oma pikad juuksed. Noorusaeg oli möödas. Tuli naiseks olemise aeg.

SÜNNITAMA sünnitama..
Ühel tuisusel aprillialguse õhtul tuli minna. Naine kartis paaniliselt. Tundmatut. Ja Naise ema tegi järjekordse vea. Ta tahtis osaline olla. ja trügis kaasa. Onu žiguli eesistmel ämmaemand, taga Naine, kes vargsi lootis, et sünnitus võiks autos juhtuda, et siis saaks Mees tema kõrval olla. Kahjuks või kasuks polnud tee nii pikk. Naine anti üle võõrasse olukorda ja võõrastesse kätesse. Kui palju hirmu, kui palju jubedust sisaldas nõuka aegne sünnitushaigla. Kui palju üksindust enne ja pärast. Naine, kes enda arust suure kangelasteoga hakkama oli saanud jäeti terveks ööks üksi enda mõtetega. Kellegi polnud temaga asja. Alles hommikul sai ta teada, et lapsega on kõik korras. Ja ilmselt temaga ka. Varahommikul ajas ämmaemand Naise voodist välja. Millegipärast Naine kukkus.
- Ah, et njuud kipub pillama? Kjas mjehe kõrval ka pillama kippus ?  - mõnitas ohvitseriprouast ämmaemand.
Hädaga lubati teha paar telefonikõnet. Isegi Mehe ja ema toodud lilled pidid koridori aknalaual olema. Naine käis neid vargsi silitamas. Ühel hommikul olid lilled kadunud. Koristajamutt ütles, et need närtsisid ära. Vanemad olijad teadsid rääkida, et sanitaril oli kombeks enda kodu ehtida.
Pole viga, lohutas Mees telefonis. . Kui koju tuled ostan sulle uued.
Lihavõttepühad tuligi haiglas vastu võtta. Kord nägi ette. Seitse päeva ja ei mingit vasturääkimist.

KOHTUMINE UUEKESEGA
Tekki mässitud pambust paistis kena ja klaar näoke. Kuidas saab üks väike inimene nii täiuslik olla. Uhke ema oleks tahtnud seda nii väga Mehega jagada.
Esmaspäeval saigi see teoks. Roheliselillelisse vatitekki mähitud poeg ulatati Noorele Isale. Ja Naine nägi esimest korda, kuidas Mees õnnest nuttis.
Kodu oli vahepeal kolinud suuremasse tuppa. Mees oli aknalaua ära värvinud. Kollaseks, Naise lemmikuks. Aknalaual olid vaasis pajuurvad ja kaks kollast nartsissi. Detailid süvenesid igavesti mällu. Sellega oli siis Mees seitse päeva tegelenud. See oli suur hoolimine. Poeg sai pesa satsidega pesukorvi. Ta oli ju nii väike.

Ja naine otsis kuulamiseks Stevie Wonderi loo "Isn t She Lovely.
Algas argipäev



8 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Võtsin näpud appi ja arvutasin... nojah, esimene laps mul aastakese vanem. Palju tuttavat tuli ette, aga muidu on minu mäletamised pealiskaudsemad :)

konn, lendav konn ütles ...

Jah, ekstreem tõmbab ajus sellised sahtlid lahti, mille olemasolust pole aastaid aimugi olnud. Eks minulgi tuleb tuttav ette, küll mehe mätta otsast:D

helle ütles ...

Mina ka samast klubist.
Sünnitushaigla ja teenindav personal oli vene ajal uskumatul alatasemel. Tuli meelde, kuidas palatis oli 8 äsjasünnitanut. Siis tuli sanitar, puhises ja vuhises, lapp harja otsas:" Noored naised aelevad siin, ja mina pean põrandat pesema!"

Bianka ütles ...

Hehee, see nagu nakkushaigus, sa räägid ka endast kolmandas isikus nagu SK :D

Hundi ulg ütles ...

See elav kirjeldus toob mälust esile selle, kuidas meie, isad, elasime need päevad sisuliselt teadmatuses. Jah, mingil hetkel saime teada "tehnilised" andmed, kuid kõik ülejäänu ... Ning meenub ka see, et kuidagi oli kõik lihtsam. Ilma selle pereplaneerimiseta, et kõigepealt karjäär ja kinnisvara, siis auto ja muu vajalik ning lõpuks alles lapsed.

Emmeliina ütles ...

endast kolmandas isikus rääkimine - illeism

Psühholoogid nimetavad seda enesest distanseerumiseks, sellise kõneviisiga rääkija justkui kaitseb end, eemaldab endast negatiivse.

Stilistiline omapära, mida igaüks võib kasutada.

ETTETEVAATUST: kahjuks on illeismi kasutamine omane psühhopaatidele ja diktaatoritele, kes ennast üliinimese seisusesse on asetanud. Seda kasutavad kuningad,sest neid on nii maast madalast õpetatud. Osad neist peavadki ennast teistest inimestest paremaks.

ka autistidele on omane endast kolmandas isikus rääkimine.

Nii et :)))))

Kaminahjud ütles ...

Väga tore blogi ;)

Emmeliina ütles ...

tänan lugemast :)