teisipäev, 28. jaanuar 2014

Piitsutamine või vähendamine?

Elukaar peaks olema jõudnud staadiumisse, kus ära kuluks pikk ja sügav talveuni. Kosutuseks ja taastumiseks. Aga ei! Nõukogude naise taustaga ja kahe aastakümne kapitalismiga kestab tubliduse ja tagaajamismäng. Osalt sunnib takka hirm vaesuse ja vanaduse ees. Kuigi elu setib  asjad ikka omasoodu. Mõnel hetkel ei näi Jumalat kodus olevat ja mõnel hetkel ta lihtsalt itsitab pihku.

Kui palju on palju ja mida peaks pensionisambaks pidama? Esikohale paneksin tervise ja veelkord tervise. Mida kauem jaksad omal jalul ja oma peaga, seda parem. Kõigile, eelkõige abikaasale ja lastele-lastelastele. Endaga toimetulev, realistlik vananev inimene - no mida siis veel tahta.

Tasuta ei anta ja igal asjal on oma hind. Kui  aastaid tagasi kaalus kaalukausid enda poole füüsiline tervis, siis  üha enam olen jõudnud arusaamale - just vaimne tervis on see,  mis meie elus määrav on. Eriti praegusel interneti ja paljude kanalitega televisiooniajastul. Ainult siis täidab info oma eesmärgi kui ta teeb sind rõõmsaks või paneb mõtlema ning lahendusi leidma. Kaks ühes on veelgi parem. Mida aga peale hakata infoga, mis teeb tigedaks, ajab nutma ja tekitab unetuid öid?

Viimane pomm, mida naistega lahkasime oli http://naistekas.delfi.ee/kysinou/nou/advokaat-selgitab-mis-tingimustel-saab-lapse-vanavanematelt-elatist-nouda.d?id=67664897
Tegelikult tundub see nii normaalne - kui oled ikka ludri poja elule aidanud, siis pead lapse (laste) tegemise eest vastutama.

Olen oma väljaütlemistes tihti naiivse lapsesuuga ja siit tekkis hoopis teine vaatenurk: aga näiteks kui lapse ema oma majanduslikus suutmatuses ja ostuhulluses lihtsalt võtab ühe laenu teise järel ja teeb lapsele selgeks, et näe me elame ainult sellepärast nii viletsalt, et su isal on uus pere ja ta ei raatsi sinu peale kulutada. Samas keeldub isa naisele raha andmast, vaid valib teise tee. On võimalus tasuda huvihariduse, koolireiside jm. konkreetsete väljaminekute eest. Olgu need siis uued tossud või telefon. Aga laps usub ikka ema ja kui uus elukaaslane ei aita eriti suhte hoidmisele kaasa, ongi võõrdumine kerge tulema.

Teine mõte tekkis ka. Kes mõõdab kärgperedes "kaasavaralapse" kasvatamise kulusid? Äkki tuleb aeg kui teismeline, lisaks tüüplausele "ega sa mu isa pole" tunneb, et "oma " on ikka "omam". Teda hoitakse rohkem ja poputatakse rohkem. Koolilapsel pole majanduslikku mõtlemist, kuid on tugev argument: "kõigil teistel ju on! ega me mõned vaesed pole" .

Näed, aiast alustasin ja aiaauguni jõudsin. Sellepärast olen täna tige ja rikun sellega oma tervist. Miks me ei oska väärikalt vaesed olla? Miks on edukultus ja tarbimishullus nii suur, et võtab mõistuse?
Tean, et olen puruloll, aga minu meelest on isegi krediitkaart mingil moel saatanast.  Inimesega võib ju midagi juhtuda ja kolme tuhande eurosest töötasust võib saada kahesajane töövõimetuspension. Liisitud auto saad tagasi viia, eluaseme saab heal juhul müüa, aga mida teha rikutud hinge ja vaimuga?
Kirjutas juba Juhan Liiv omal ajal "See on sinu rikkus, mis sind ära rikkus:".
Kui meil on juba tekkinud niipalju väärastunud inimesi-lapsevanemaid, kes võtavad laste nimel SMS laenusid, siis on meie ühiskond ikka väga väga vaimust vaevatud kui mitte otse öelda, et peast soe.

Keegi kirjutas kommentaariks, et hoolivad lapsevanemad toetavad lapselapsi ilma igasuguste nõueteta. Nõus. Ega kõik vanavanemad pole pensionärid. Üldistamine on kurjast, aga kogemustele tuginemine näitab, et kui vanavanemad on "heal järjel inimesed", siis on seda ka nende laps või lapsed ja erilisi rahasüste ei vaja. Hästi ei ela see, kes palju teenib, vaid see, kes vastavalt võimalustele tarbib.

Elame ju siin ja praegu. me võime unistada vähemalt tuhande eurosest palgast või pensionist, aga me ei saa selle ootuses-lootuses oma elu mürgitada. Lapsena elasime 15 aastat viiekesi kahes toas ja ruumi jätkus ka vanaemale. Soust ja kartul, piim ja sai, aga võlga polnud. Kas oskaksin ka praegu niimoodi elada? Vaevalt. Kui ei pea. Egod on selleks liiga suured.

Kas ma tahaksin olla paremal järjel? Kas ma tahaksin, et seda oleksid mu lapsed? Pigem eelistaksin, et meie vahel valitseks harmoonia ja tasakaal. Niipalju eksistentsiks vajalikku saab taaskasutusest, et ei jõua oma eluajal ära tarbida. Aga ka siin on oma ohud. Ei tohi sodi sisse ära uppuda. Ja päris koiks ei tohi muutuda. , Kui ikka meespool leiab, et "kõik on kallis", siis võiks ta oma mõtteviisi veidi korrigeerida. Üks väike rõõm võiks ikka olla igas päevas ja see ei peaks ainult toit olema.

Kui oled teiste vastu helde, siis tulevad head asjad ise sinu juurde. Kui hävitad ennast pideva saamahimuga, siis pea meeles, et viimsel särgil pole taskuid.
Pigem panustada kenadesse hetkedesse. Päike ja head sõnad on ikka veel tasuta.


11 kommentaari:

Bianka ütles ...

Väga huvitavad arutlusteemad oled tõstatanud. Kuna endal kogemusi pole, siis kärgpere teemasid ei lahka. Aga tänapäeval puudutab see paraku väga paljusid peresid, ehk just nendes kasvavate laste elu.

"Meie" ajal polnud võlgu, ja see oli ühest küljest hea. Aga noored pered elasid aastakümneid korterijärjekorras oodates vanematate toanurgas ja see polnud mitte hea. Nüüd saadakse laenuga oma elamispind kohe, aga võlgu ollakse kuni pensini. Eks oma reaalsete võimaluste hindamine ongi võtmesõna. Eluasemelaenu pank ei annagi (vähemalt praegu) ebareaalsete unistuste jaoks. Kiirlaenude lihtne kättesaadavus aga on tõesti saadanast. Ma kusagilt olen kuulnud, et selliste firmade äriplaan polegi mitte intressitulu teenida, vaid lolli laenuvõtja pere kinnisvara välja meelitada. Ja lolle (rahaga ringi käimise mõttes) kahjuks jagub :(

Emmeliina ütles ...

aitäh kaasa mõtlemast. Eluasemelaen on ilmselt kõige põhjendatum laen üldse. Ja just noortel. Kuigi vanade kortermajade hinnad on üle mõistuse st. üle töötasude kõrged. Tegelikult pole need korterid eriline varandus, ammu siis 25 aasta pärast.

Mnjaa, lollide pealt on liigkasuvõtjad alati teeninud.

Hundi ulg ütles ...


Eemal viibiva lapsevanema, reeglina isade, võõrandumine oma lastest on paganama keeruline ja valus teema kõigile asjaosalistele. Elatisrahad on selle sasipuntra oluline, kuid paraku ka ainus ja peamine avalik arutlusobjekt. Kõik muu on aga isekeskis olemise unetud ööd ja vastuseta küsimused.

helle ütles ...

Väga hea kirjutis. Sa kohe oskad tabada naelapea pihta.
Minu raudkindel veendumus on samuti, et suurim õnn on nii enda kui lähedaste aspektist hea vaimne ja füüsiline tervis. Mida kauem säilitad iseseisvuse, seda parem. Pole vaja elada 100ni, kui umbes 20 aastat lõpust oled seniilne või siis voodihaige.
Lugesin äsja Velda Otsuse elulugu. hea ja õpetlik. Veel 90aastasena oli selline, kes teiste abi ei tahtnud, kuigi oli kottpime. Kange naine oli, rääkimata sellest, et väga hea näitleja.

Emmeliina ütles ...

vabandan, hea hr. Hunt ja Helle, et kohe ei vastanud. Lugesin küll, aga mõtete rittaseadmisoskust nappis.

Oluliseks arvan, et võtmeisik on laste ema. Kui ta suudaks enda arvates valed valikud ja sipsuke ka teod ning arusaamad enda kanda võtta, siis saab ta olla pead pöörav kael..
Kui silmaklapid, siis ründamine on ju hea relv. Ja ei purune mitte ainult lauanõud.

kui te mind nüüd väga pateetiliseks ei pea, siis tahan öelda, et laps hoiab peos pigem isa voolitud puuhobust ja koos veedetud pühapäeva kui ema ütlust "näe, jälle ta pole meile raha üle kandnud".

Oehh, ma ei õigusta muidugi nn. lapsetegijaid, aga selleks on alati kaks poolt.

Tegelikult me ju ei tea, mida meie täiskasvanud lapsed meist mõtlevad. Oletada võib, aga ikkagi on parem küsida või küsimata jätta. Üheseid vastuseid pole.

Aga "Võlg" pole mitte ainult Mati Undi jutu pealkiri meie põlvkonnale.

fotograaf ütles ...

Väga huvitav lugemine :)

Emmeliina ütles ...

aitäh, fotograaf!

Kodulehe tegemine ütles ...

Edu ja jaksu sulle :)

Anonüümne ütles ...

Sinu blogi on väga huvitav lugeda. Aitäh Sulle selle eest!

Endine sama küla elanik ja Su poiste koolikaaslane :)

Emmeliina ütles ...

Aitäh Anonüümne toreda tagasiside eest. Eks ma siis kirjutan jälle :)

Anonüümne ütles ...

pole kunagi mõtelnud süvitsi , viimne särk , jah sel pole tõesti taskuid...