See on Eesti

Koht, mida nõuka ajal polnud

Laul "See on Eesti" (sõnad ja viis Anti Marguste) koosneb üksnes kihelkondade nimedest. Neid on seal 74.
Üks nendest, ääretult kaunikõlaline kõnetas meid  Tartu - Jõhvi teel.
Sellepärast pöörasime  kõrvale, et jõuda Maarja Magdaleenasse. Polnud sellest külast mitte midagi kuulnud.  Wikipeedia  väidab, et nõukogude  ajal oli küla nimi hoopiski Järve. Või Maarja. Küla olevat isegi kandnud Viktor Kingissepa nime. Ja kihelkondadest ning kirikutest keset küla ei tahetud sel ajal midagi teada

Praegune Maarja-Magdaleena asub Tabivere vallas, Jõgeva maakonnas. Esimene mulje on väga väga suur kirik, mille ümber ei paikne traditsiooniline kirikuaed ja kalmistu. Leidsime ainult kaks kiviristi. Kõrval asuvast pastoraadihoonest kostis tümpsumuusikat. Asja uurides selgus, et sõbralikult on ühe katuse all pastoraat, rahvamaja ja raamatukogu.
Küla ajalooline nimi ennistati 2005 aastal.











Ma ei hakka väga vanasse aega kaevuma. Huvitavaid fakte leidsin netiraamatust "Maarja Magdaleena kihelkonna koolid läbi nelja sajandi"
1775 aastal elas kihelkonnas 2864 hinge ja neist 1711 oskas lugeda, mis oli kõrge protsent. Koolid asusid Kaiaveres, Saarel, Kudinal, Varas, Elistveres.
1772 keelati Katariina II ukaasiga surnute matmine kirikutesse ja kirikute lähedusse. Liivimaal täideti seda eriti täpselt ja uus surnuaed rajati pool kilomeetrit Kudina poole.
1882 aastal ehitati kirik põhjalikult ümber ja maakividest piirdeaed likvideeriti
Ümberehitatud kirik oli väga imposantne, pseudogooti stiilis, vägeva läänetorniga.
Kirikus kuni 700 istekohta!
Liivimaa Talurahvaseadus 1819 ütles, et kihelkonnas, kus vähemalt 2000 meeshinge, peab olema kihelkonnakool kuhu õppima võetakse poisslapsi vanuses 12-17
Maarja Magdaleena kihelkonnakoolis õppis tuntud keeleteadlane Johannes Voldemar Veski
Kuni XX saj alguseni oli kihelkonnakeskuses kirik, pastoraat, kõrts ja kilomeetri kaugusel asuv kool. Ümberrringi laiusid talumaade põllud.
Esimese majakese ehitas kogutud säästudest köstri teenija Sohvi mistõttu tekkinud küla hakatud kutsuma "sohvilinnaks".
Enne ilmasõda valmis uus pastoraat
1925 aastal polnud kihelkonnas ühtegi arsti ja ämmaemandat, küll aga oli apteek.
Juba mitmeid aastaid tegutseb aktiivselt Maarja Magdaleena Maarahva Selts





Kuna aeg kippus hilisepoolseks ja ilmaga oli nagu Eestimaal ikka, siis kalmistul ega kooli juures peatust ei teinud. Eravalduses mõisa juures ka mitte. Sõbralikku õpet jälgides pöörasime Saare poole.
Paremal pool teed kohtasime võsatuulikut.








Saare mõisa park ja tallid äratasid aukartust. Kusagilt oli meelde jäänud fakt, et peale mõisate võõrandamist tassisid kohalikud häärberi lihtsalt laiali. Näiteks ahi pandi hiljem püsti kohalikus kõrtsis. Ümber fantastilise pargi sõites läbisime sadakond meetrit ajaloolist munakiviteed, mis auto millegipärast tugevasti kerges kaalus juhi poole kallutas.



Mööda salapärast alleed otsustasime jõuda Manteuffellite matmispaika nagu viit näitas, aga meie teed oli takistanud suuur metsaveomasin, mis ei kavatsenud kuhugi minna. Nii jäi meie, kui väiksema osaks saba jalge vahele tõmmata ja väärikalt lahkuda. Mehed olid viisakad ja abivalmis, kuid sääsed tahtsid silmad peast süüa - sellepärast loobusime jalgsimatkast Saarjärve äärde.



Oli ju seljataga tööpäevapikkune Tartu päev, mis kinkis nii päikest, vihma kui rahet. Ägedaid üllatusi ka, nagu piltidelt näha.



   


Nagu juhtfiguur Anneli mõtiskles, kui Vooremaa väljade vahel edasi vurasime ja üksikutest taludest möödusime - elada saab igas paigas: üks kits, mõned kanad, korralik maantee on, joogivesi on, lapike maad ka.
Ja mina lisasin viidates pealkirjale ajalehes: varsti on Eestimaal ainult suur - Tallinn ja rahvuspark Eesti. Tartu ka, sest seal oli peale Tallinna iive positiivne.

Rahvuspargis elaksin hea meelega. Tagab ohustatud liikidele kaitse.