"Kui sa püüad rukkipõllul, keda armastad" J. D. Salinger "Kuristik rukkis"
Küsis mult üks kohalik inglise proua, et kas ma maaelu armastan. Viisaka inimesena noogutasin ja alles hiljem jäin mõtlema.
Milline on see kodu maa elu?
Kas selline, nagu lapsepõlves kuuekümnendatel, kus vanaema ainult lastelaste päralt, maja teistest vähemalt poole kilomeetri kaugusel, lehm, lambad, seapõrsas, kanad ja aiamaa.
Ilma elektrita, ilma telefonita. Ei,seda kantristiili mina küll ei tahaks.
Millist siis?
Kas tänapäeva talu, kus 200 lammast põllul, poegimine, lutiga toitmine, valvatud ööd, huntide hirm, naabrite kadedus, mõisnikuks sõimamine, turustamise probleemid, raamatupidamise ja projektide kirjutamise õppimine jne. Ei, seda kantristiili ma küll ei tahaks ja ei oskaks ka.
Mis veel üle jääb?
Väike majake, väike aiake, väheke juur- ja puuvilja, väheke lilli ja tilli. Pood 5 km. kaugusel, suvel jalgratas, talvel soomekelk. Suvel palju külalisi, talvel pimedus, röövlite hirm ja üksindus.
Jälle ei lähe mitte.
Või turismitalu nagu selles Bonuxi pesupulbri reklaamis, kus naine täpselt teab, mis kõigile, sealjuures mehele, parim. See sobiks hästi, eriti kui saaks teisi kamandada ja ise midagi suurt tegema ei pea. Aga meie kliimas ilmselt ei toimi, sest miks nad muidu kogu aeg virisevad.
Jälle ei lähe mitte.
Või suur kodu, kust lapsed välja lennanud, igapäevane autosõit 50 km kaugusele ametisse, õhtul aeda, puhkepäeval aeda, küttepuud ja muud maalase mured, koolivaheajal lapsed või lapselapsed jne. Ei sobi. Pole nii head tervist. Ja ausalt öeldes, ega ei viitsiks ka.
Või räämas ja lagunenud esivanemate pärandifond, mille puhul tunned nostalgiat, süütunnet ja tahtmist, aga tihti on pärijaid mitu ja heast algusest võib saada inetu lõpp. Ei ole ja raha ka põle.
Kui just lovely kantristiil, siis selline:
sõita eriti ilusa ilmaga eriti ilusasse looduskaunisse kohta, eriti kaunilt kujundatud majja ja eriti kvaliteetselt puhata. Korjata marju ja õunu, käia seenil ja ravimtaimetuuril, järves suplemas ja paadiga sõitmas, sügisel metsavaikust ja kevadel linnulaulu kuulamas. Talvel saab elusast tulest rõõmu tunda ja kasvõi leiba küpsetada.
Aga sellist ei ole. See tuleb valmis ehitada. Teises, rantjee elus.
21 kommentaari:
Minu tütar elab maa elu, aga ma ise küll ei kujutaks ennast seal päevast päeva elamas ja tema vanem lapski unistab sellest, et minu juurde Tallinna kooli tulla. Tütar ise aga naudib seda elu. Tööle on 25 km. Kool ja lasteaed on 4 km. kaugusel, poeni sama palju. Talvel on külavahetee paksu lund täis, vahel on sahk käinud, vahel tuleb ise otsida võimalusi ja sügisel on pori põlvini.Seal on aga tema kodu, mida nad on renoveerinud mitu aastat ja saab teha just täpselt nii nagu talle meeldib.Loomi peale vasika suuruse koera ja ühe taksi pole. Muidugi kui kitsed, rebased, kährikud, kes seal ringi uitavad välja jätta.Lähima majani on 2 km.Metsavaikust, linnulaulu, seeni, marju ja ravimtaimi on muidugi külluses.
Täiesti nõus sinu arvamustega maaelust. Minu arust on maaelu probleemideta unelm vaid lastele, kes suvevaheaega maavanaema juures veedavad. Aga kõigi teiste jaoks on maaelu alati tähendanud raskusi. Nii töö, kuhugi liikuma saamise, ilmast sõltumise jne osas.
Nagu keegi on öelnud, et maaelu sobib vaid väga rikastele või vaestele. Vaene ei saa valida, kus elada ja maal saab ehk naturaalmajanduse abil hinge paremini sees hoida, kui linnas. Rikaste maaelu ülistavad klantsajakirjad tekitavad minus veidi kaksipidi mõtlemist. Muidugi on kena olla rahus ja linnulaulu keskel. Aga palju neid on, kes saavad arvuti abil või kohapeal endale vajalikku elatisraha teenida. Ülejäänute jaoks tähendab maaelu nautimine vaid nappe nädalavahetusi oma paradiisis, muu aeg kulub töö ja linna vahet sõitmisele. Ja selleks ei piisa tavaliselt mitte ühest autost pere peale. Kuna bussiliiklus on pea olematu ja igal pereliikmel on omad graafikud, siis on vaja mitut autot. Üks neist peaks vinge veel dziip olema, mis porist, lumest ja muudest keerulistest ilmastikuoludest läbi murraks. Kõik muu tuleb ka kallim kätte kui linnas, nii toiduained kui igasugused teenused.
Minu lugu läheb algusest"neiud.."omaga kilomeetrite pealt kokku,ainult meie loos pori asemel liiv ja Tallinna asemel väikelinna magalarajoon. Aga elamise koht,sellest tulenevalt elamise viis,on lõputu ja huvitav teema.
Ei saa jätta märkimata selle loo fotot,nii minimalistlik,aga emotsionaalne
jah, ärevil neiu, see tütre variant on just üks nendest, mis ma kokkuvõttes kirjeldasin, kuigi igal elul omad nüansid. Eks tähtis ole ka see, kui kodu koos rajatakse. ja inimestes endas äratundmine, mis parim.
Bianka - täpselt nii ma asju näen, siit kaugelt veidi selgeminigi, kui varem
Päevalill - tõesti, elamise koht tekitab elamise viisi ja keskkond mõjutab ja saadab meid kogu elu.
Aitäh pilti kiitmast (kuigi silmapiir oleks pidanud sirge olema)aga katsu sa korraga mitut asja teha :P
panen pildile allkirja ka.
eluaeg maal elanud inimese arvamus: (tõsi, vahepeal kümmekond aastat alevikus.)
teed on olnud siiani ka suurimate tormidega sõidukorras, nii et isegi kerge pisike auto viis kohale lähimasse suuremasse asustatud punkti.
praegu on tõesti veidi kehvake olukord just teise auto puudumisel.
väga palju asju tuleb ümber hinnata ja mõelda.
rikas ei ole, kuid vaeseks pole end ka pidanud. kuid ju siis kaldun siiski sinna vaesuse poolele, sest teist autot pole kolme kuu jooksul finantspuudusel jaksanud osta.
kas vahetaksin maaelu linnaelu vastu?
ei, kindlasti mitte!
vähemalt seni kuni jalg tatsub :D
oma õu ja linnulaul kaalub kõik üle.
aitäh Helve - kohe ootasin su kommentaari, sest tunned olukorda, millest räägid.
Ja tean ka seda, et sinusugusteta poleks neid kauneid maamajapidamisi, millest oleks ääretult kahju.
Vanade talukohtade lumm, põlispuud ja paiga sobivus - uusasumitel pole seda vastu panna.
veel lisan
Aga vaesuse ja rikkuse mõisted on praegusel ajal segamini nagu pudru ja kapsad.
Oma kodu tunne kaalub ilmselt kõik üle
hm, me ka tegelikult uusasum.
ei ole vana talukoht.
veidi üle kahekümne aasta tagasi oli siin kaalikapõld.
nii et puht põllupealne asum.
üheperasum :D
Helve
Helve - no kui puusse siis puuse panin oma üldistustega.
Ju peab uuesti vaatama tulema
Helve, sa said minu mõttest veidi valesti aru. Rikaste maaelu all mõtlesin nagu seda, et nemad raha teenimise pärast ei pea eriti muretsema. Peale rikaste ja vaeste on loomulikult ka teisi, kes maal elavad. Kes seal õnnelikud on ega vahetaks seda linnaelu vastu. Tore, kui mäng väärib küünlaid, ehk inimene on rahul selle hinnaga, mis tal maksta tuleb. Nagu sa isegi tead, maal on väga raske tööd leida. Ilma autota oled päris elust ära lõigatud.
ah ma olen ikka rumal kuigi arvasin et vana ja tark
ma ei pidanud ju kirjutades konkreetseid inimesi silmas, vaid lihtsalt eesti maalelu oma mätta otsast.
Ja mõtlesin et elavdan veidi enda üksluiseid postitusi
arvan, et rikkad ikka ka peavad raha teenimise pärast muretsema. ainult teistmoodi kui teised.
neil suuremad numbrid ja kõik muugi suurem :D (ehk)
aga Emmeliina, Sa võisid meil eksitusse küll sattuda selle vana talu koha pealt.
mul lihtsalt aia- ja kodukujunduse nipid niisugused: keskkonda sulandumine. ju siis sulandusin. :D
ja hästi sulandusid kuid ikkagi, oled kindel et ka mõisa ajal oli seal kaalikapõld :)
(loll ja järjekindel)
mõisa ajal oli siin põlismets. olen väga kindel, sest olen uurinud küla ajalugu ja minu käsutuses on koopiana üks lehekülg 1803 aasta vene sõjaväe atlasest.
mets mis mets.
(maakas metsa servast on ka järjrkindel!)
Kolm aastat tagasi kirjutasin maaelust ühe kurvavõitu postituse, mis korjab tilkhaaval kommentaare siiani. Viimased paar kommentaari on justkui siinse loo alla mõeldud, just ses osas mis puudutab maal elamise võlu ja valu.
Ilmselt kripeldavad sarnased mõtted teistegi peades.
Sa oled nii hästi kokku võtnud erinevad maal elamise võimalused ja nende varjuküljed. Kes neist külgedest teadlik on ja ikkagi maal elada tahab on kas rumal või tõeline maakas selle sõna parimas tähenduses. Maal on esindatud mõlemad liigid, too esimene torkab paraku silma nagu kartul linnatänaval.
Maaelu sellisena nagu ta oli veel paarkümmend aastat tagasi on kutu. Nüüd elavadki maal suurtalunikud, kaugtöö tegijad ja nädalalõppudel kodusid külastavad rändtöölised. Kõik muud liigid on vähemuses või lihtsalt välja suremas.
Ikkagi ei koliks ma linna tagasi. Tõenäoliselt olen mina ja teised minusugused tõesti segased ja vähe sellest - veel oma hullusega rahul ka :D
Ainult, et ... hõredaks on jäänud. Hajaküladest on järele jäänud pritsmetalud.
Helve - rumalam annab järele :P
Kaamos hea, otsin su postituse üles.
mind häirib kõige rohkem see, et meil pannakse ühte patta - et mis väljaspool Tallinna või veel viit linna ongi juba maa.
Minu jaoks on küla ikka hajaküla pritsmetaludega, isegi mitte kirikuküla, sest kus kirik, on ikka veel pood ja kool. Vähemalt meie kandis st. Virumaal.
Lugesin EE ühte uurimustööd Setumaa kohta, kuid enam ei leidnud üles. Kommentaarid olid huvitavad
Postita kommentaar