järg eelmisele postitusele
Aga pabistama võttis küll. Nii et "...õpi keeli, neist on ikka kasu" (Doris Kareva)
Moretoni jõudes oskasin rahvamassidele järgnedes õige koha leida. Ilm oli ... Inglismaa, kuid mida päev edasi, seda paremaks.
Esimene üllatus tabas mind, kui leidsin kitsad väravad ja piletisaba. Arvasin, et sellised üritused niisama läbikõndimiseks, aga ei mitte. Perenaine ütles, et kobe hind korrigeerib veidi rahvamasse, keda oli tõesti palju. Kuid ruumi oli ka. Kilomeeter telgiridasid ja esinemisplatse, lisaks suur ala hobustele, teine tõutõpratele, kolmas põllutöömasinatele, neljas lastele, viies toidualale...
alguses lihtsalt vaatasin - rahvast ja melu. Kogu aeg pidi ka jalgade ette vaatama. No et koertele peale ei astu.
Siis asusin sihti otsima, kohalikku käsitööd nimelt.
Ja võrreldes meie laatadega oli käsitöö müük olematu. Midagi siiski leidsin.
Mõned (!) ütlemata tarvilised käsitööd
Meeste pärusmaa
Poisid ei saanud aru miks ma mitme tunni möödudes tagasi tulin. Lõpptulemust pildistama, loomulikult. Jätsin neile vist väga totaka mulje. Tõelise turisti.
...aga see ma ju olingi.järgneb
3 kommentaari:
Kangasteljed ja vokid ja pitsid on minul ka läbi proovitud. Paekivi on minu aias ka päris palju. Küll müürina, postidena ja teena. Nii, et järjekordselt suutsid mulle elamust pakkuda.
niplispitsi"tädi" on fantastika.
ma ei saa aru, kuidas neil see loendamatu pulkade ja nõelte kogus sassi ei lähe! tulemus on eriliselt ilus ja õrn.
eks neil käsitöö vist kipub olema rohkem hobi kui teenistuse võimalus.
ma alguses ei julgenud pildistada, aga siis küsisin ja kui esimesed olid lahkelt nõus läks juba hooga.
pitsitädi üle olen tõeliselt uhke!
olen käinud suuremates külades nn. väljamüükidel, kus ka igasugust käsitööd, aga seal vähemalt üks kord ei lubatud pildistada. Kartsid vist, et varastan mõne idee.
Kuna tean allikatest, et inglastel puuduvad rahvariided (!) siis pole neil ilmselt sellist talupojakultuurist tekkinud käsitööd nagu meil.
See Walesi, šoti ja iiri teema - arvan.
Postita kommentaar