Lauset "no küll sai ikka kinu" kasutasime noorpõlves, rääkides millestki tavatust või käitumisnormide eiramisest.
Seekord oli tegemist tõelise "kinuga". Nimelt sai ära nähtud film "Kuku: mina jään ellu"
Ükskõik kellega rääkisin ütles, et ah see joodikute film. Kuigi polnud filmi näinud. Lisasin siis vaiksel häälel, et see ikka film Eesti näitlejast Arvo Kukumäest. Silt tal seljal niigi, milleks seda siis võimendada, arvasin alguseks. Ometi just seda film tegi - keeras võimendi nupu põhja nii et seinad värisesid. Silmi kinni ei pannud ja kõrvu ka mitte. Lihtsalt vaagisin kõrvalkõndijana endast viis aastat noorema mehe eluteed nagu filmitegijad tahtsid näidata. Mis tegijad, ikka Kuku ise! Ja enda näitamises on ta ületamatu. Ikkagi näitleja.
Minu suhe näitleja Kukumäega algas sellest hirmsast filmist, kus talle rinna peale lind tehti. Jube film, tobe film, kuid millegipärast jäi meelde. Tänapäevani.
Edasi tuli järgmine jubetobedus. "Ideaalmaastik". No need eestlased kohe ei oska ühtegi korralikku filmi teha peale "Viimse reliikvia" . See"maastik" mälus tänaseni. Miks?
Niimoodi selle näitleja Kukumägiga ongi. Hirmus, kole, jubetobe - kuid alati äratuntav. Oma näoga. Nii nagu selleski filmis. Ikkagi kahtlen selles eheduses: kuidas saab õigeteks võteteks õigel ajal kohal olla? Ärinipp? Vaatajamagnet? Kassatükk? Kirjas ju, et dokumentaal, seega tõsielu. Ei tea, pole filmikriitik vaid "hääl rahva hulgast". Setumaalt ka mitte. Või Lõuna Eestist. Need seal pooled kiiksu või kaldega.
Ja andekad, põrgulised.
Nüüd ootan "Surnuaiavahi tütart". Kindlasti jälle üks hirmuskole film. Ega need eestlased ju oska...Mis sest, et meelde jäävad!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
12 kommentaari:
"Surnuaiavahi tütar" on väga hea eluline film. Vaatasin seda terve aeg hinge kinni pidades. Kurb, tõsieluline ja jätab lõpu vaataja otsustada.Mina küll soovitan vaatama minna. Mina olen küll veel siiamaani filmi mõju all.
Uhkustamise mõttes mainin veel igaks juhuks, et auto, mis paistab garaaziukse vahelt, on minu tütre kollane Ford KA.Tütar teenis oma auto väljalaenutamisega päris hea summa, kuigi filmis näeb ainult korra vilksamisi.
Rakveres näidati "Surnuaiavahi tütart" ainult kaks seanssi. Nüüd tuleb tükk aega oodata. Muidugi lähen vaatama, ega ma teisiti mõelnudki ja auto-näitleja vaatan ka üle. Mõtle milline teenistus:)
Mina pole sel sajandil kinus käinudki. Pean ootama, millas telkusse tuleb. Vahel näidatakse seal ka päris värskeid vilme, nagu see "Pihtimus", mis Oscarile kandideeris.
Kukust pole mina osanud lugu pidada, st ma ei arva, et ta Eesti kõige andekam vilminäitleja on.
Tal olla elulooraamat ka juba valmis, pole kahjuks lugenud.
Olgu mis on, aga see joomarlus pole küll asi, mida heroiseerida.
Sjgelle - vaeseke, kuidas siis nii kultuuritus kohas :DD
Hea, et telekas abiks ikka:)
Ei ole samuti raamatuni jõudnud, arvan, et eks see üks eksponeerimise vorm jälle.
Tõmbasin paralleeli kunagise Sulev Keeduse "Joonatan Austraaliast" filmiga. Viimane oli tõesem ja kurvem. Mulle.
Kukumäe eluloo lugesin läbi.
Ainike elulooraamat, mis mulle meeldis.
Kukumäe enda tõlgendused elust ja kõrval tema sõprade ja kaaslaste omad. Mõnikord nii erinevad.
Peab häbiga tunnistama, et käisin kinos viimati eelmisel aastatuhandel. Midagi pole teha, et tõmba. Eriti peale seda, kui seal seda öökimaajavalt haisvat popcorni müüma hakati.
Ja kurba filmi kah ei tahaks vaadata. Niigi kogu aeg must masendus peal.
Väga hea, Helve - usaldan ja kontrollin:P
thela - vahest on hea maal elada :)
(popcornile mõeldes)
aga kurb film koos pisaratega puhastab - vist?
Joonatan Austraaliast oli tõesti ausalt kurb tõsielu. Kukumägi puhul on sama meelt Hellega, et joomarlus pole asi, millega kiidelda. Eriti veel nii, et ikkagi jään ellu. Minu jaoks on selline mees vaatamata andekusele enda ise maha kandnud ja ma ei taha talle kaasa tunda. Neil vaestel joodikutel teises filmis eriti valikut polnud, kui eluratas allamäge veeres. Kukumägil oleks küll võimalik valida teistsugune tee.
Ma ei vaevu seda kinno vaatama küll minema. Kui telekasse tuleb, siis ilmselt vaatan ära.
Minu selle sajandi ainus kinoskäik sai teoks tänu sinule!
just Bianka, seda ma tahtsingi ütelda, et mulle, vaatamata Kuku elu kajastusele tundus see film ikkagi demonstratsioonina ja enda ego upitamisena, et vaadake, joon ja ikka elan!
Meie kinoskäik oli loomulikult SÜNDMUS omaette.
Minule Kukumägi väga meeldib.
Filmi lähen kohe kindlasti vaatama.
Raamat meeldis samuti. Kukumägi on ehe ja aus. Väga ilusti kirjutab oma lapsepõlvest, oma isast.
Andekas ja heasüdamlik inimene. Aga suhe selliste elukunstnikkega tähendab üldjuhul piina ja kannatust. mis teha.
alkoholism on haigus.
soodoma hea, mulle ka meeldib. ega ma muidu kirjutanud - vaadanud- mõelnud.
Postita kommentaar