Uurimustöö

Ma pole ajakirjanikuks õppinud. Kirjutama pole ka õppinud. Noh tegelikult olen - tavalises koolis.
Uurimustöö teostamise üks vorm on intervjuu. Vaat minu arvates on raamat "Urmas Alender - lõputa lookleval teel" üks uurimine.
Läbitöötamise järel tekkis kõigepealt huvi autori vanuse vastu. Kas oleme ühest põlvest või on tegemist sootuks teises ajastus sündinuga? Otsingud andsid tulemi, et raamatu kokkupanija Paavo Kangur Alenderist üle kümne aasta noorem. Ühesõnaga, on küll kasvanud samal tasasel maal, kuid hiljem. See muidugi ei tähenda, et keegi ei oskaks tagantjärgi kokku panna näiteks Georg Otsa elu, kui ta poleks temaga ühevanune või ühest perest. Siis ilmukski ainult fakti-, mitte elulood.

Kuigi lugusid Urmasest, kui legendist, räägitakse ja kirjutatakse nii mitmes võtmes kui on teda tundnud - teadnud inimeste mälu, vaatenurk ja vahel ka solvumise aste, oli teos koos fotodega huvitav. Just huvitav, mitte hinge minev. Aga seda tean kindlalt, et ilma selle ilmunud raamatuta ei jagaks ma täna tuba Alenderiga. Poleks argiaskeldustes meeldegi tulnud.

Olen ju noor olnud ja täiskasvanuks saanud Ruja ja Alenderi lauludega. Ma pole piisavalt proge ja piisavalt muusikaalne, et Nõgisto kasvatatu alati minuni oleks jõudnud. Mõnikord küll. Kuidagi sobimatu tundus ontlikul alevi lasteaednikul ja lapse emmel Suveniiri või Pihlapi asemel üle müüri vaadata. Aga seda ma mingil määral tegin. Hoopis see isamaa ja emakeel olid need miskid, mis kuulama panid. Ja armastus. Mulle oli tähtis sõnavõim koos Alenderi karismaatilise sisendava häälega ja sissepoole puuriva pilguga.

Edasine Rannapi pop Ruja periood oli vahest naljakas. Eriti Arderi sõnad. Palju mängiti raadios ja pähe nad kulusid. Pärast 1986 ma peaaegu enam Ruja ega Alenderi tegemistega kursis polnud. Igast august tuli nii palju muusikat, et laulude asemel hakkasin kuulama rohkem instrumentaali. Ja klassikat. Ja koorilaulu.

Aga algusesse tagasi vaadates tuleb ikka veel silma viieteistkümne aastase pisar, kui kuulen "Nii vaikseks kõik on jäänud...(R.Rannap/E.Enno) või "Need ei vaata tagasi" . Viimase puhul tabas mind teadasaamisšokk, et esimene selle loo laulja polnudki Alender, vaid hoopis Raul Sepper. Hiljem tegi Alender sama loo uuesti linti.
Need kaks lugu jäävad. Mällu koos Jauza makiga lindilt nr. 1. Zepeliini triumf oli seal ka, aga seda ei tahtnud keegi kuulata. Ema lubas maki poodi tagasi viia kui häälenupp põhjas kuulasin kuidas memm kinkis mulle karabiini ja taat see neli padrunit (Rukkilõikus). Tüdrukutele sellised lood, no on ikka ajad!

Otsisin sahtlipõhjast välja märkmiku märksõnadega 22.märts 1975 kell 16.00 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakate esinemine kodualevi kultuurimajas.




Võtsin 11 aastase väikevenna kaasa. Tema mäletab ka. Tänapäevani. Ilmselt oli toimuv mingi lavaka promo kooliõpilastele. Ja ju need etüüdid ikka mõju avaldasid kui ma need hiljem kodus märkmikusse numbriliselt kirja panin.
Alender avaldas niigi. Vennas meenutas kuidas ta istus lava serva peal. Lauluga. Kitarriga. Juustega.

Järgmine oli "Protsess". 1976, 27.aprill Noorsooteatris. Ja vähemalt paar Nukuteatri etendust. Mulle nukkudega teater meeldis. Lasteaialastele ka.

Ja siis juba pop Ruja kontsert 1982 - Rakvere vallimäel. See oli meie viie aastase poja debüüt. Kuna kodus Ruja plaat ja kassetid ning Ott Arder mõnusalt meeldejääv otsustas noormees isetegevust teha ja korraga ta meil kõrvalt kadus. Kuna väikevenna käru läbi inimhulga ei mahtunud, sain tegevusest aimu alles siis kui poiss seisis laval Alenderi kõrval ja laulis pühendunult: mine metsa, mine metsa...Ja nii edasi laule veel. Vahepeal pisteti talle mikker nina alla. Lõpuks ütles Urmas, et tead, kui mina oleksin nii noorelt nii julge olnud, siis oleks minust hoopis parem laulja saanud.

Olen harva selle aja lugusid üle kuulanud. Tagasivaated käivad alati varjudega koos ja see nooruses sobramine näib vahest soovina kuldkalakesele: tahaksin jälle...aga ärge keha kõrval hinge unustage. Kuid seoses raamatuga otsustasin endale teha Alenderi ja Ruja lugude kuulamise nädala. Mõned kui vanad sõbrad, mõned lihtsalt meeldetulijad ja paljud ka uued vastutulijad.

Minu Urmas Alender oli selline, kelle ühel õlal istus kurat ja teisel ingel. Kogu tema elu koosnes minu meelest sellest kummale poole ta vaatas ja kummale ta otsa sülitas.
Inglitiibadega puudutet laulis enda ja Eesti luuletajate valu, rokikurat pani teda rokkarina käituma. Kas kuum või külm, kas must või valge - vahepealset võimalust ei tea. Leige temperatuur ja hallid toonid ei sobinud. Need panid Alenderi hallitama.

Panen siia kirja mõned laulud, mille sõnumid mulle olulised:

Need ei vaata tagasi (1971) Rein Rannap; Ernst Enno
Nii vaikseks kõik on jäänud (1971) Urmas Alender, Ernst Enno
Pajats (1973) Rein Rannap, Rudolf Rimmel
Võta mind lehtede varju (1975) Urmas Alender,Viivi Luik
Üle müüri (1977) Jaanus Nõgisto, Jüri Üdi
Ei mullast (1978) Margus Kappel, Hando Runnel
Põhi Lõuna Ida Lääs... (1978) Jaanus Nõgisto, Juhan Viiding
Omaette (1978) Jaanus Nõgisto, Juhan Viiding
Rahu (1981) Rein Rannap, Urmas Alender
Eesti muld ja Eesti süda (1982) Rein Rannap, Lydia Koidula
Siin oled sündinud (1982 ) Rannap, Paul-Erik Rummo
Suudlus läbi jäätunud klaasi (1982) Rein Rannap, Ott Arder
Väljas on veebruar ( ? )Valdo Randpere, Viivi Luik

Minu jaoks ei ole Urmas Alender surnud. Minu jaoks on ta tõesti kusagil teisel pool vett. Igavene. Lauludes.