Omas pildis

Kuna blogimaal reegleid pole, siis korjan meeleldi üles teema, millest Tegelinski ja hr. Hunt on kirjutanud. Ikka see pildistamise ja pildimasinate lugu.

Alguseks pean teile üles tunnistama, et mina olen fotohoolik. Kõik pildid endast ja lähedastest on mul süstematiseeritud. Mida noorem nendel olen, seda vähem neid on ja seda armsamad nad tunduvad. Polnud ju viiekümnendatel maal fotograafidega priisata. Kui oli sugulane, kel mõni klõps õnnestus, siis on, mida vaadata. Suurem osa ikka hallkollased üllitised.

Muidugi võisid sattuda pikaks ajaks Tartusse haiglasse, kus tulemus kordades parem


või pealinna, kus tulemus ajastuhõnguline



Õnneks kutsuti lasteaia nääripuule piltnik ja muidugi tehti koolis klassipilte ka. Neid sakiliste servadega.

Ise-Pisiku sain kuskil 15 aastaselt, kus sõbranna aparaadiga ja tema koduses pimikus püüdsime enda tehtud klõpse paberile panna. Õnneks jäi neid mullegi peotäis, peamiselt poisse. Enda 15-ndalt sünnipäevalt. Kiletasin need koltunud krimpsus katsetised albumisse ja skännisin ka.
Keskkoolis oli mul tore klassivend, kelle hobiks fotograafia. Tänu Arnele on meenutusi mitu karbitäit. Tema oskas.

Ikka kord aastas tuli rajoonilinna fotograafile minna. Ainult selleks, et saaks teistele (eriti poistele) pildi taha kirjutada ja samade salmidega pilte vastu saada.



Järgmisena viis saatus kokku inimesega, kellele meeldis pildistada. Aparaat oli ilmselt Smena, aga koos ostsime sellise suure rohelise kasti, milles igasugu pildivalmistamise vidinaid. Aasta oli 1974.
Pilte sellest ajast on. Palju. Aga täna neid vaadates tunnen millegipärast nukrust. Kas oli meie noorus tõesti nii h(a)ull? Või on see ainult piltidel nii? Sellele vaatamata, ole sa Branne tänatud. Sinu oskusteta oleks mälus augud. Nüüd on nende asemel pildid.




Pulmapildid perekonnaseisuametis olid omaette oopus. Oli paare, kellel need praegugi sügaval lauasahtlis (kuidas minuga võidi midagi nii koledat teha) aga on ka palju õnnestumisi. Agaramad võtsid ikka lisafotograafi kaasa. Ka sealt võis tulla "üllatusi" kaotatud filmide näol. Meiega näiteks juhtus nii. Õnneks oli siis alanud slaidibuum ja nendel kujutatud kollane oli tõesti kollane ja sinine, tõesti sinine. Mida polnud teps mitte kaheksakümnendate lõpu värvifotod. Nende punase tooniga on juhtunud vist sama, mis selleaegse punase lipuga - pleekind, mis pleekind.

1981. See on parim. Fotograaf, kelle nime kahjuks ei mäleta ja kes väljamaale putkas, käis õnneks lasteaias pildistamas.

Sellepärast on tore, et paljud fotograafid must-valgeid eelistasid. Need on ja jäävad. Mõned õnneks koos kaasa antud negatiividega.



Nii need aastad läksid. Juba kogunesid albumitäied vanemate laste lasteaia -ja koolipilte. Ja siis tuli video! Oli meilgi tuttav kaameramees. Kahjuks hävitas katkine makk ja oskamatus vana lindi kvaliteedi olematuks. Võib olla saab veel mõned killud taastada. Eriti tähtsaks pean kodupidu 1988, kus 93 aastane vanaema luges: meie kiisul kriimud silmad.

Üheksakümnendate alguses juhtusin enda jaoks ajalooepisoodi. Nimelt külastas meie toidubaari välismaalane, kel kaelas aparaat, kust pilt kohe kätte. Jaa, olid ajad! Siin seal ilmusid tuttavate kodudesse väiksed seebikarbid. Värviline film sees. Ja maakonnalinna tekkisid fotoateljeed, kus siis sellest filmist pilte võluti.

Tahtsin ka. Nii väga, et 1995.a. alguses ostsime Olympose. Maksis ligi 800 eeku. Minu jaoks oli see väga suur raha. Ja sellega algas omast arust suur pildiaeg. Foto maksis algul mingi 5 eeku, film vist kuni 50.- Alles on kõik selleaegsed negatiivide read. Korralikult ümbrikutes ja pealkirjastatud. Ja kapis on albumite read. Ikka need kiledega. Ja nii aastani 2003.
Fotokas on käinud pojaga küll Saksamaal, küll Hispaanias, küll Inglismaal ja Peterburis, Soomes, Rootsis, Norras. Teenis meid nii hästi, et lebab kummutisahtlis vanaduspuhkusel koos minu esimese mobiiltelefoniga.




Digiajastu esimes katse tegin 2001 oktoobris sunniviisil sünnitushaiglas, pildistades esimest lapselast. Poja töökaameraga. No õieti püüdsin pildistada, sest ühel on peal istuvad lapsevanemad ja titte peaaegu mitte ja teisel on peal tita ja poolikud vanemad.
Teisel katsel pidin omast arust pildistama poja koori Estonias esinemas. Panin ennast sobivalt riidesse, et võimalikult proff välja näha, noh nagu need Kroonika omad. Kaamera oli suur, lisavarustusega. Unustasin ainult ühe asja. No selle, kuidas pildistada. Hiljem bussis tuli välja, et regulaator oli video peal. Naersin ja nutsin korraga ja otsustasin, et seda ma niimoodi ei jäta.
Järgmise katse sain teostada salaja. Haarasin nimelt kodust teise poja töökaamera ja äärmiselt külmal talvepäeval 2003 läksin ja pildistasin minu jaoks väga olulist maja.

Kaamera marki ei tea, kuid pea kahe aasta jooksul õnnestus mõni kord ka minul sellele küüned taha saada. Ikka nii, et automaadi peale - klõps ja valmis. Eks nad ühed väristised tulid. Aga ikkagi omad.
Lõpuks otsustati pere vaev lõpetada ja 2004 aasta jõuluks marssis poeg poodi. Ära tõi! Olympose koos lisaobjektiiviga. Maksis...no minu jaoks hiigelsumma, koos kotiga 5000 eeku. Siis algas konkurents. Mäletan järgmist suve kui reisisin läbi Soome Põhja Jäämere äärde. Pidin pildimasinaga üksinda hakkama saama. Sellepärast paningi need vanad meenutused ikka sinna Emmeliina pildistamise kohta.
Kuidas alguses kurvastasin iga ebaõnnestunud pildi pärast! Kuidas vandusin mitmeid kordi, et ei enam iial, kui ükski pilt ei õnnestunud. Alati liigutas keegi valel ajal või liigutasin ise.
Aga armsad on nad mulle, kenasti plaatidel ja kataloogides. Muidu pole minu jaoks asjal mõtet.

Sel kevadel kaotasin oma hea sõbra. Jätsin ta hooletult lauanurgale ja lihtsalt tõmbasin rihmapidi alla. Kõik. Kadu lihtne ja paras lohakale. Kuigi Elion oli ühel aastal pisikese kaamera kauba peale sokutanud ei tahtnud ma seda väikest! Tahtsin enda oma tagasi. Aga ei saanud. Pojal läks süda haledaks, ostis endale peegelkaamera ja nii tuli mulle sõbraks väikene Canon. Me alles kohaneme teineteisega.

Ma tahan, et minu pildid oleksid niisugused nagu mu jutud - kodukootud maavillased. Nad on mulle erilised seltsilised just nüüd, pikkadel talvistel üksindusõhtutel. Minu nägu, minu tegu, minu omad.