Kati õpetab

...kuidas mul oleks aeg eluõhtule jääda.

/Uus generatsioon mehi peab laskma emad loomulikule eluõhtule ning mitte venitama oma lapsepõlve raugaikka, nõnda et täiskasvanuelu elamata jääb.//

Leidsin jutukese, mis tekitas mitmeid mõtteid. Tegelikult oli jutte kaks. Pikem neist teada-tuntud Õpetajate Lehes,
lühem naine. postimees.ee-s

Kiire inimesena alustasin lühemast. Pealkiri on paljutõotav: "Kõikjal kaasas käiv ämma vari lammutab abielu"
Kuna teema puudutab mind isiklikult hetkel neljakordselt, siis tõmbas ikka tõsiseks. Minu näo nimelt. Kas tõesti oleme jõudnud ajajärku, kus naised, kes jooksevad ühest suhtest teise kardavad enda kaassoolisi - vanemat generatsiooni. Sest mis muud see käsk «sina pead hülgama oma isa ja ema ja hoidma oma naise poole» on, kui mitte kartus. Kartus ja oskamatus jagada ja tahe omada.

"Õnneks" ei ole ma edukas ema, nii et tegelikult ei peaks lugu otseselt mind puudutama. Tööle ei pühendunud ma küll mitte sellepärast, et minu mees klammerdus oma ema külge, vaid ikka sellepärast, et nõukogude riigis pidid kõik naised tööl käima. Uue riigi arengul toimusid minus suured muutused ja ma tõesti pühendusin oma äri ajamisele. Mulle meeldis see tegevus.
Aga kui ma nüüd tagantjärge kuulen, et olen sellepärast üles kasvatanud "igavese emaigatsusega mehed" paneb mõtlema. Äkki tõesti?

Võib olla oleks pidanud pojad kaika ja malakaga juba noorest peast laia maailma naiste juurde kupatama, et nende täiskasvanuelu elamata ei jääks. Oleks pidanud keelduma, kui mind kutsuti küll koos matkama, rändama, muusikat ja laulu kuulama, pilte vaatama ja mis põhiline - emotsioone jagama. Nüüd kutsutakse vähem, sest elu on edasi läinud ja loomulikult jagatakse kõike eelkõige oma kalliga. Kui sõna Abikaasa tähendab eelkõige abi, siis elukaaslane on otsesõnu võttes kena sõnapaar. Kui teda st. kaaslast eluks on üks. Aga kui tekivad igasugu eksid, siis läheb juba keeruliseks. Suhtlemisega nimelt. Sest ema on ju üks, mitte eks.

Aga sellist hülgamise käsku pole mulle ette tulnud. On küll kümne käsu hulgas selline, kus mees ja naine on üks liha ja seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab naise poole. Ja olla üks tähendab muidugi seda kuni surm meid lahutab. Aga see on juba teine teema.
Veel mõtlen ma oma vana arukesega, et naine ärgu pangu leiba ühte kappi mehega, kelle ema talle ei meeldi ja mis veel hullem - lausa närvidele käib. See hoiab ära palju hilisemaid arusaamatusi.

Kas tõesti on praegune ühiskond vorpinud kalke ja isekaid naisinimesi, nii miniaid, kui ämmasid, kes oma Ego taga ajavad kasvõi mehe (poja) õnne hinnaga?
Kui nad oma ninast kaugemale ei näe, siis on nende saatus lõpetada tõesti eluõhtu kurvas üksinduses, oled sa siis kumb sa oled.

Edasi võtan lahti Õpetajate Lehe. "Mehed ja naised, lugege Piiblit"

Ikka vastandatakse ka selles jutus emasid, kes kas pühenduvad jäägitult lastele või keskenduvad tööle. Minu meelest on just see "jäägitult pühendumine" väga ohtlik, nii nagu fanatism. Ükski laps ei ole omand, ükski mees pole seda samuti. Suhtlemine ja armastus on ikka mitmepoolne. Muidu võime oma suure omamisega armsa inimese lihtsalt katki teha. Pooleks.

Ja veel sõnapaar "lahti laskma". Millegipärast kumab mulle sealt tagant laiskus mitte hoolitseda oma vanade vanemate eest. Nii hea on siis sellise sõnakõlksu taha pugeda. Eks ämmad ole ju siis head kui "nad reisivad ja loevad, loovad ja õpivad vanaemadeks" st. on varuks lapselaste hoidmisel.

Võib olla on hoopis need "helistajaämmad" poegade äraminemise hetkel segaduses ja vajaksid just miniate tuge, kiitust ja tänu, et on nii toreda mehe kasvatanud.
Aga selleks pole vaja ämma korviga kaasa tassida. Kena oleks teda ise külla kutsuda ja mitte kiivalt kardinate vahelt piiluda, et õigel ajal tuli kusututada ja mängida mängu "meid ei ole kodus". Väike šoppamise ring või kohvikukülastus "naised omavahel" ei teeks kunagi kurja, noor saab alati vanemale trendiküsimustes abiks olla. Ja kui meheema jalad enam ei kanna nii hästi kui lapsi kandes, võib ju mõne pisikese kingiga tema meelt rõõmustada. Vanu on nii kerge üllatada, sest nende keskiga jäi aega, kus tõesti midagi saada polnud. Las me siis vanuigi "oleme seda väärt" .