Üks 481 000 -st

Eile sain ajakirjanduse vahendusel teada, et kuulun Eesti rahvastiku 36% protsendi hulka. Ühesõnaga, olen 1 viiekümne aastastest ja vanematest. Mida selle teadmisega peale hakata?
Kõigepealt valdas mind suur rahu. Küll on hea, et meid nii palju on! Siis nad ei saa ikka meid päris maha kanda, no seda hulka. Kuid edasi lugedes hakkas rahu mõranema ja asendus algul kõhkluse ja hiljem hirmuga.

Lause, mis rääkis vanemaealiste osatähtsuse pidevast kasvust mulle meeldis. No meeldis see sõna osaTÄHTSUS. Kes siis ei tahaks tähtis olla.
Edasine polnud enam nii roosiline, sest mulle tuletati meelde, kes ma olen. No et ikka see vanemaealine. Aga kui ikka öeldakse, et ühiskond peab rahvastiku vananemisega kohanema küllap siis saan ka mina selle vananemiskohanemisega hakkama. Õpetus ju olemas: minu sotsiaal- ja tervishoiuteenused kasvavad, tööjõud väheneb ja sotsiaalse kaitse kulud suurenevad.
Loogiline. Mida kõrgem vanus, seda kehvem tervis.

39% 50-59 aastasi hindas oma tervist heaks ja peaaegu pooltel oli pikaajaline haigus või puue. Ometi olevat nad teiste Euroopa riikidega võrreldes tööturul kauem aktiivsed. See tähendab, et tööd teevad puha haiged ja vigased, sest välja pole toodud konkreetselt kui palju nendest on töövõimetuspensionäre. Just see oleks olnud õige pildi saamiseks vajalik. Töövõimetuspension tööealisele on lihtsalt nii väike, et osalise töövõimega inimene pigem kahjustab enda tervist edasi ja pingutab vanaduspensioni eani täiskohaga töötades, tihti isegi töövõimetust maha salates.
Sest peale 60 eluaasta on nendel, kes on jõudnud enne töövõimetuspensionit tööl käia kasulikum vahetada töövõimetuspension vanaduspensioni vastu. Vot see ongi minu meelest üks mõtlemise koht.
Kas see, et naised oma tervist hindavad pisut kehvemaks kui mehed näitab, et nad on suuremad virisejad või on nende peas ohutuli kergem süttima. Kui meil teevad tööd pooled pikaajalise haigusega inimesed, siis pole ime, et 60-69 aastaste seas on puudega inimesi kaks kolmandikku.

Tegelikult oleme ju meie enamuses välja kasvanud külma vee ja välikemmerguga kodudest, kus pesumasin alles hakkas kodumasinaks, titad tegid oma häda marlimähkmesse ja kaks kolmandikku oma vabast ajast tuli kulutada piima ja vorstisabades seismisele. Vaevalt see meid tervemaks muutis. Või siiski?

Mida ma siis selle segase jutuga tahan öelda. Aga seda, et meie nõukogude inimene on ju hästi uhke selle üle kui ta haigena ja vigasena tööl käib. Ma ei räägi jõukohasest ja osalise tööajaga tööst, sest niisuguseid kohti peaagu polegi. Ja kui on, siis püütakse ikka täiskoht saada, sest muidu lihtsalt "ei ela ära".

Ja veel üks kiiksuke ei anna rahu. Nimelt, kui pensioniiga algab pea 65 aastaselt, kas siis ikka on põhjust 50 aastasi vanemaeliste uuringusse kaasata?