Vihmast, tirtsudest ja muust

Ütlen otse välja: oh kuidas mulle meeldib see raagus, vihmane, mudane, sopane, tuuline, pime, päikesevaene, hallitav aeg!

Algab ta enamasti novembris hingedepäeval, kuid mõnel aastal saabub juba pooles oktoobris. Alguses hakkavad värvilised lehed maas üha pruunimaks ja märjemaks muutuma ja puud näitavad üha enam raagus võresid. Eriti lummavad on vanad vahtrad, nende oksad on nagu vanade inimeste kronksus käed ja sõrmed, mis sirutuvad taeva poole. Kui palju halle ja rohelisi varjundeid ilmub välja. Neid võib jälgida erinevate taevavärvide taustal ja kui veab, siis lisandub sinna allesjäänud roheline murukamar. Imposantselt mõjuvad lindude poolt puutumata pihlakakobarad ja minu lemmikud, kibuvitsamarjad.

Päike tõuseb normaalsel ajal ja päikesetõusu vaatamiseks ei pea lõokest mängima. Õue minekuks võid selga toppida võimalikult palju kihiti esemeid kartmata näida paks, mida sa tegelikult ju oled. Kõige peale saad siduda kolm korda ümber kaela mähkuva rõõmsa triibulise salli ja silmini tõmmata mõnusa kootud mütsi mille alt siis inimesi piielda saad nii, et nad sind ei märka. Veel üks varjumise vahend on kapuuts, aga selle alt näed ise liiga vähe. Jalga saad panna madalad mõnusad saapad, kindlasti koos villaste sokkidega ja pläterdada lapse kombel poriloikudes. Või sahistada pargis lehtedes. Kartes libisemisohtu võib ju kaasa tarida käimiskepid, need viimase aja penskarite moodne varustus. Meiki pole vaja teha, sest igal pool vaatavad sulle vastu kooljakaamed näod. Väga kahtlane on olla nendest erinev. Nii võid veel kitli peale saada.

Mida pimedamaks läheb, seda rohkem saab rõõmu tunda tuledest. No et meil ikka see elekter on. Eriti muljeterohke on sõita pimedas bussiga näiteks üle Emajõe ja vaadata mööda libisevaid tulesid. Kui jõe vesi mustab, ja vihma udutab, siis heidavad tänavalaternad huvitavaid varje pargipingitel kössitavatele kujudele. Ütlen veelkord - see on müstiline!

Veel parema emotsiooni otsingul soovitan minna kindlasti kirikuaeda. Raagus puudel kraaksuvad ennastunustavalt varesed, igast põõsast või puust võib kujutleda tondi ja just see on tõeline hingede liikvel olemise aeg. Paketi juurde peab kuuluma südantlõhestav tuule vingumine ja krabisev vihm. Võimalusel ka üksikud põlevad küünlad.
Just sügisvihm! Tema ühtlane sahin, sabin või ladin vastavalt prognoosile, annab silmad ette igasugusele parimale vihmapillile.

Ja elus tulel pole minu meelest ühelgi kuul aastas minu üle nii palju võimu kui enne nn. jõulumelu. Ma üldse ei imesta, kui metsamees, kellele külmade tulekul mugavustega sotsiaalkorteris ulualust pakuti, lõkke elutoa põrandale tegi. Korter põles muidugi maha ja mees oli metsas tagasi, aga tema meelest oli midagi elusat ju midagi ilusat.

Ja kui armsaks muutuvad nende ilmadega kodud ja kodused! Siis, kui külm näppe näpistama kipub ja kõhus tühjus valitseb, tuleb vist ots kodu poole pöörata. Võttes aluseks eht "eestimaise" valmi rohutirtsust ja sipelgast saab igaüks enda rolli ise valida. Panen selle kirja. Juhuks, kui teil seda öökapiraamatus pole.

ROHUTIRTS JA SIPELGAS
Ivan Krõlov
(deklameerida valjusti, meeldivaid kohti rõhutades ja ebameeldivaid kurval häälel)

Rohutirtsul muretult
lauldes möödus kaunis suvi,
polnud temal hoolt ja huvi
näha talve tulekut.
Aga varsti - hallad maas,
kolletanud põld ja aas -
polnud enam kodu tal
ükstaskõik kus lehe all.
Külm ja nälg, et kas või sure -
Tirts ei enam laulu lase.
Mis sa laulad,
kui sul mure,
kus nüüd leidub toit ja ase!
Nüüd ta, tuju hall ja hale,
läheb külla sipelgale.

"Kallis, palun mitte jätta
oma naabrit näljahätta,
kevadeni, palun sind,
soojenda ja toida mind."
"Tirts, su jutt on imelik!
Suvi on ju küllalt pikk
selleks meil, et teha tööd,
koguda, mis talvel sööd."
Nõnda üsna imestas
naabri muret sipelgas.

"Kullakene, kus nüüd seda
suvel, halja rohu peal -
hõisata ja häälitseda
meie süda lustib seal..."
"Nii ka sina?"
"Nii ka mina,-
laulda siristas mu suu,
lauldes ununes kõik muu."
"Kui on laul su suvetöö,
eks siis talvel tantsu löö."

Just see lõpumantra annab eriti hea meeleolu ja on nagu rusikas silmaauku. Täitsa eneseabi õpetus sügismasenduse vastu.
Nii et miks mitte"Olen soo, tantsime koos..."