Esivanemad annavad jõudu

Meil kõigil on esivanemad.
Kunagi õpetas Mikk Sarv, et oma muredes ja küsimustes pöördu oma esivanemate poole. Õnnelikud on need, kes seda teha saavad nii, et silme ees konkreetne kuju kas pildi või peremälestuste toel.

Mulle on täna toeks kadunud eellaste elupaigad ja kalmud. Saagu mõttelised küünlad teie kõigi endiste kodude akendele. Et teaksite tulla sinna, kus kord õnnelikud olite.

Alustan isast. Kuna said elada väga kiire ja lühikese elu ja sellest ainult 17 aastat minuga koos, siis panen mõttes küünla meie ühise kodu elutoa akna peale. Sinna, mille all oli suur kirjutuslaud. Oled mulle sealt kaugelt õpetanud, et elu tuleb elada kiiresti, seda võimalikult mitmekesiste tegevustega täites, sest ei või iial teada millal tuleb sinu aeg. Olen nüüd juba 15 aastat vanem kui Sina. Veel oled mulle õpetanud, et ennast vormis hoida tuleb õppida ja veelkord õppida. Ja veel oled mulle õpetanud kui olulised on eluteel sõbrad. Ikka veel leidub inimesi, kes mind tuvastavad just sinu tütreks olemise järgi. Ja räägivad sinust head. Andsin su nime meie neljandale pojale. Ta on juba peaaegu Sinu pikkune. 1.86

Isaisa Eduard- see tark, pikk, mitme sentimeetri paksuste prilliklaasidega... Sulle panen ma küünla sinu kodumaja köögi aknale. Sinna, mille all Sa istuda armastasid raadiot kuulates või lehte lugedes ja vahel lihtsalt aknast välja vaadates. Kas nägid Sa seal aknatagustel karjamaadel oma endist auhinnatud tõukarja ja mõtlesid, et kuidas oleks elu läinud kui... Või mõtlesid oma õpetaja - aastatele, kui noore mehena andsid põllutöökoolis edasi enda teadmisi.
Hääbusid mõne aastaga peale seda kui olid mulda sängitanud oma esipoja kellest arvasid saavat maja pärija. Aga see käbi kukkus kännust kaugele. Masinate ja tehnikahuvi jättis loomad tahaplaanile. Ruttu, liiga ruttu läksid pojale järele. Olin siis 20 ja ei osanud ei küsida ega kuulata. Kahju, väga kahju. Sealt kaugelt õpetad mind jääma igas olukorras ja riigikorras väärikaks ja põhimõttekindlaks.

Isaema Anita - minu noor vanaema. Tulin Su ellu kui olid vaid 42 aastane, toibumas raskest operatsioonist. Meil oli Sinuga huvitav suhe, Sa nagu polnudki see päris vanaema, vaid rohkem nagu tädi sorti. Sa ei osanud lapselast poputada. Üha sagedamini taban endas neid sulle iseloomulikke jooni. Mida vanemaks ma lähen. Kui meil oleks teineteise jaoks rohkem aega olnud, siis oleksid meist väga head kaaslased saanud. Kui juba omaette elasin, astusid Sa alati haiglasse minnes sisse. Sa kurtsid palju. Nüüd tagantjärele saan aru, et tegelikult polnud Sul kellegile kurta. Sinu peres oldi uhked ja külarahva ees ei virisetud ega käidud silmad peos. Olid kodune proua, ei käinud laudas loomi talitamas. Arvan, et sulle meeldis ilu ja ilusad asjad. Nagu mullegi. Sellepärast on mul lõpmata hea meel, et pärandasid mulle oma isa mõisast pärit magamistoa mööbli. Sinu küünla panen sinu kodumaja suurde tuppa klaveri küljes olevasse küünlajalga. Mäletad, kuidas aitasin Sul suvel pärast keskkooli maja koristada. Kui tänulik Sa olid. Alles nüüd saan sellest aru. Läksid ju siis, kui olin 24 ja sina 71. Palju jäi rääkimata. Oleksin tahtnud Sult küsida, et kas Sa armastasid oma meest? Sünnitasid neli last kellest üks väiksena ära kutsuti. Olid sa õnnelik või igatsesid kogu aeg taga endist elu? Sinu vilets tervis oli su vaenlane. Ainult terved ei tea, mis tähendab elu koos sõralisega, kes üha uusi ja uusi kombitsaid ajab.
Aga õpetanud oled Sa mulle, et endast lugupidav naine ei käi süda peopesal ja ei laterda oma pere probleemidest nurga peal külanaistega. Need lahendatakse või jäetakse lahendamata koduseinte vahel.

Emaisa Rudolf- Sinu nime kannab meie lapselaps. Ma ei mäleta sind, sest olin "pooleteise aastakene" kui sinu aeg otsa sai. Sinu tervis oli sõdadest vaevatud, kus Sul tuli olla kokku seitse pikka aastat. Sellepärast võtsid naisegi alles kolmekümneselt, kui osavõtu eest Vabadussõjas saadud asunikutalu piirid olid välja mõõdetud. Vanaema jutu järgi armastasid väga oma kodu, oma põldu, oma hobuseid. Oma kahte last koolitasid gümnaasiumist läbi - ju pidasid kooliharidust au sees. Väike mina olin su haiguspäevade soojendaja. Kahjuks ei vedanud Sinagi seitsmekümneni välja. Oled mu mälestustes nagu pildil - vene tsaariarmee vormis. Vuntsidega. Tumedat verd, üldse mitte meie moodi. Sinu eel -isa oli Laiusel Karl XII -ga jahil käinud. Naljatan ikka, et äkki oli keegi su esivanematest mustlaste hulgast. Oma tütrele igatahes pärandasid süsimustad lokkis juuksed.
Sinult olen ma õppinud diplomaatiat ja kavalust - vanaema rääkis , et Sa teise sõja ajal oskasid läbi saada nii sakslaste kui venelastega. Kuigi ise väike viinamees, oli puskariaparaat igaks elujuhtumiks metsas tilkumas. Ja Vana Testamendi lehtdest keerasid plotskit. Sellepärast ongi Su ema Piibel ilma alguseta.
Olgu sinu küünal Sinu ehitatud ja nüüdseks lagunenud talu köögis söögilaual. Sellel laual, mille sahtel lõhnas tubaka järele ja kus hoiti pisikest teravat nahanuga.

Emaema Anette - vanaema Nete. Sind teame ja mäletame kõik, sest olid meiega peaaegu saja aastani. Pisike küürus eideke, kes kõrge vanaduseni luges raamatuid ja ajalehti, uskus Gorbatšovi uutmisse ja sai mitu aastat elada taasiseseisvunud riigis. Kõik Su jutud ja luuletused, Su väga hea mälu, millelt sugulased käisid tõestust otsimas - kui olen nendest kümnendikugi pärinud, siis olen rikas naine. Aga sinu headuse ja tingimusteta armastuseni on mul veel pikk tee käia. Olen Sinu eluloo viis aastat tagasi mälu järgi kokku pannud, lisanud sinna vähesed fotod, aga ikka tuled mu unedesse midagi ütlema. Olen kokku korjanud ja üles pildistanud Su käsitööd ja nn. Nete kirstus on Su neiupõlve salmikud koos sõle ja pearätiga. Sina olid tõeline Vanaema, Helde lahke - minu lapsepõlve soojendaja päikene.
Las Sinu küünal paistab täna mu magamistoa aknal - valisid selle kui kõige turvalisema, äraminemise kohaks.

Aga mul on Teid veel. Kõigi Teie kaheksa vanavanavanemate hauad teada ja osadel veel rohkem tagasi. Ainult lugusid ja pilte on vähe. Kahjuks. Kuid õppida saab sellestki.
*Ema vanaema Leenu oli enne oma poja sünnitamist heinakuhja otsas ja kui ta tahtis kiiruga kodu poole punuma panna, oli vana Kaarel pobisenud: ega sa kurivaim ometi kuhja pooleli jäta. Kuhi jäi pooleli ja Rudolf nägi ilmavalgust. Leenu oli soravalt lugeda osanud. Kui siis enne laulatust kirikuhärra juurde"katsuma" mindi, oli ta kogemata lugenud kirjakohta, kus majas riid: need päevad on pühad. Ei, mu laps, need päevad on pahad, parandas kirikhärra.
*Ema emapoolse vanavanaema Anni legend, kui noorparuni poolt "rikutud" toatüdrukust, sai tänu arhiivi dokumentidele kinnitust ja nüüd Johanni haual tervitame teda viisakalt: lugupeetud parunipoeg.
*Isa isapoolne vanaisa Jüri oli olnud "säärikutes" peremees, kes oma kahe poja vahel kõik ehteestlaslikult ära jagas: vanem sai talu ja pidi noorema ära koolitama. Nii läkski
* Isa isapoolne vanaema Ann oli olnud kõrget kasvu uhke naine - kui tema kirikusse läinud, siis valis ikka esimese pingi. Õnneks on üks tema lapselaps ta raamatusse pannud.
*Isa emapoolne vanaisa läks a1908 aastal Ameerikamaale sibiks, teenis seal miljon senti ja ostis tagasi tulles mõisa. Lõpuks jättis oma Marie maha ja sai "mustlase Liisuga" lapse

Ja nii edasi ja edasi....Nii need lood jätkuvad.

Ei tea, mida nad kunagi minust räägivad?