Kas patsient on haigla omand?

Tädi Maalide st. lihtnaiste jaoks on Eesti meditsiinis toimuv kaugtasand peamiselt ajakirjanduse ja televisiooni vahendusel ja lähitasand kas läbi enda haigestunud keha või lähikondlastega seonduv.

Haigete määraja järgi tean oma ringkonnas vähemalt kaht tüüpi inimesi - ühed on nn. polkovniku lesed, kes enda tervise pärast ülemuretsevad kui mingi eriti väärtusliku eest, mis ilma arsti pealpilguta halveneb ja üha halveneb. Teised on eitajad, kes ülekantud tähenduses kasvõi põlvili roomavad, hambad risti suruvad ja valu kannatavad. Kuni nende arvates väärika lõpuni.

Tegelikult on haigete välimääraja mõõtmatult laiaskaalaline. Täna tahaksin välja tuua ühe neist kelle nimeks võiks panna Kuulekas Patsient positiivsuse sugemetega. Ta jälgib ja järgib kõiki meditsiinitöötajate soovitusi ja ümbersoovitusi ja katsetusi ja kannatusi. Ühesõnaga on arstide unelm. Aga lisaks temale on tal satelliidid pereliikmete ja lähedaste näol. Ka nemad alluvad üldtuntud tõdedele eetika vallas, ei vingu ega virise, kuid näevad asjade toimismisnurka enda mätta otsast. Omaette olles ja mõeldes nad julgevad imestada süsteemi totakuse ja paindumatuse üle, aga vastu hakata ei söenda. Kes teab, mis sellest tuleb ja kui arst on pandud ja võtnud endale vastutaja rolli, siis on tükati nii hea vastutust veeretada. Kuigi sisemuses tahaks hoopis jagada.

Nagu filmis, kus läbi klaasseina annad edasi enda lähedalolekut ja samas saades osa Hippokratese vandest. Kui kogu protsess ja sellele järgnev toimub suletud uste taga ja usaldus ligineb pigem miinusteni, siis tahaks küsida: kelle oma?