Edulood ja haiguslood

Ajast aega on inimestele meeldinud lugusid rääkida. Arvan, et alguses olid muinaslood. Ikka suusõnalised ja ikka õnneliku lõpuga. Raskest füüsilisestest tegemistest vaevatule said õnneliku lõpu jätkuks õnnelikud unenäolood. Kui said. Ilmselt tulid unes kõndima peale õnnelike vaeslaste ka kadunud ja kooljad, tondid ja kodukäijad. Aga nii said lugudest jätkulood.

Kirjasõna lood tulid Piibli kaudu. Nüüdsel ajal ilusa värvipiltidega raamatu pealkirigi "Piiblilood". Mõeldud lastele, kuid minusugusel, väheste piiblilugudega kasvanul kena lugemine. Eriti ikka need ilusa lõpuga, no kus pimedad nägijaks ja jalutud kõndijaks...
Siis ilmusid kirjasõnasse manitsuslood. Need, kus tikkudega mängida ei tohtinud ja jonnida ei tohtinud ja üldse pidi olema viks ja viisak ning vanemate sõna kuulama. Igatahes olid nendest poole huvitavamad seikluslood. Maalt ja merelt.

Kuna lood kaante vahel ja inimestel enamasti silmad peas, siis enam nii palju lugusid ei räägitud. Kohale oli jõudnud aeg, mil osades kodudes üldse ei räägitud. Kui, siis sosinal. Meil ei rääkinud keegi, miks vanaisa, kes Omal Ajal oli tunnustatud põllumees ja õpetaja, sovhoosi osakonna juhatajana üha sagedamini jooma hakkas. Tema sõbralikkus ja headus oli jäänud Tallinnasse ühe hirmsa maja ukse taha. Vanaisa äi, kes Ameerikamaalt tulles sotsialismiideedega meelestatuna mõisa ostis ja millegipärast tõsistelt talupidajatelt "kommunisti" sildi selga sai, andis küll mõisa õigel ajal käest, kuid kommunistide hulka ei võetud - kapitalist - külakurnaja. Need on lood, mis ma ise oma peas olen kokku pannud. Faktide ja killukeste järgi.

Minu kooliaja alguslood olid ikka need, kus kaks punast kaelarätti ära peideti ja Timur koos meeskonnaga aitas memmekestel puid lõhkuda. Head lood olid. Nendes ju tehti head. Kurvad lood olid ka. Väga kurvad. Nemcseki lugu. Ja Jüri lugu ja Kadri lugu. Kuid rohkem oli ikka neid rõõmsaid lugusid. Õudsed lood olid ka. Ümera lood ja igasugused sõjalood.

Siis tulid ajakirjas "Pioneer" esimesed loetud tublide inimeste edulood. Ikka sellest, kuidas tublid lapsed vanakesi aitasid ja igasugu tublisid tegusid tegid.
Mina olin ka ühes loos sees. Selles, kus tundsin huvi kooli koduloomuuseumi vastu ja veetsin kõik vahetunnid seal. Tegelik lugu oli ikkagi minu õpetajast.

Sujuvalt tulid teised lood. Kollasest kassist, Õhupalliga Nelest ja ilusa nimega tüdrukust Bianka, kes vaikis. Kuidagi väga vähe oli neid. Õnneks liikusid käest kätte noorte enda lood. Ja lugude kõrvale hakkasid tulema lauldud lood. Näiteks need, kus "teeniti kuuskümmend rubla ja maksudeks maha läks neli ja pool" või lugu inimlapsest, kes tõttab ja tagasi ei vaata. Või "õnnetud tüdrukud, kes põllul härradega ringi kõndisid" . Neid lugusid oli juba märksa rohkem. Neid võis ise ka teha. Nii tekkisid sahtlilood millega kaasnesid hoopis põnevad "tegelikud lood" No need maleva ja armastuselood. Suurema ja laiema maailma lood, mille tegelased olid teistest Eestimaa koolidest, kes oskasid lugusid paremini paberile ja muusikasse panna.

Oleksin peaaegu unustanud! "Noorusest" tulid ju Doktor Noormanni lood. Oo lapsepõlve "muretud mängud" millest juba varsti said "murelikud kannatused".

Korraga said lood otsa. Algas tõsine töömehe- ja pereelu. Nõukogude naise elu. Kusagil kaugel hõljusid siiski "vaba maailma" naiste lood. Rikkad, salapärased, filmilikud - ulmet täis. Vahetudes lugudega tublidest leidapeipsidest ja naistest treipingi taga.

Nüüd on meil juba paarkümmend aastat "teised lood". Ja korraga on neid lugusid nii palju rääkida, et vahel tundub, et kas ikka kuulajaid jätkub. Raamatud ja ajakirjad on täis elavate elulugusid ja mis kõige tähtsam - edulugusid. Iga päev nii vanad kui uued figureerivad nimed.
Ei tea, kas keegi õppur on juba teinud koolilõputöö edulugudest - elusate elulugudest. Kuidagi tühjatünnikõmisevad on tihti need lood.

"Hapud viinamarjad?" Miks mitte. Kuigi minu arvates piim läheb lastele toiduks, mitte vanniks. Koer on peremehe truu sõber ja majavalvur, kass hiirtepüüdja. Korraga tundub, et iga kolmas meiemaalane on kuulus või kummaline. No hea küll, iga neljas. Lasen peast läbi enda kuulsad isiklikud tuttavad ja pean nentima, keda vähe, seda vähe. No mõned provintsilinna väsind ajakirjanikud, üks kirikuõpetaja, mõned "valitud", keda tean terepidi ja see on kõik. Ei midagi intrigeerivat. Nendega Kroonika peole ei lähe. Nii et ikkagi on neid edulugude kuulsusi mingi linnatäis või ekraanitäis.

Kuid ekraani sisse ja paberi peale on üha rohkem hakanud ilmuma haiguslood. Mõtlemapanevalt rohkem. Erinevate ja keeruliste nimedega, omanikeks nii lapsed, naised kui mehed. Vanasti haigustest ei räägitud. See ei tähendanud seda, et "õitsenguajal" haigeid polnudki. Lihtsalt need ei käinud õitsva riigi juurde.

Haiguslooga koos ringi käia on tükati nagu sabaga. Ei tea, kas võtta teda, kui normaalset kaaslast, et noh, las ta ripub seal taga või proovida teist peitu panna. Näiteks tagataskusse. On muidugi veel võimalus sabale lehvike külge siduda ja teda sellega ilustada. Nii saab pealiskaudsemad ära petta. Tähelepanu läheb sabalt lehvikesele nigu niuhti.

Ei tea, kas Tartus on kangapood homme lahti?