juba läheb...

Võtsin siis lõpud kokku. Arveametniku kiretusega ja blogipidaja kohusetundega.

Alustasin 15. mail 2007 delfis. Hoog oli sees ja aasta lõpuks lugesin kokku 75 postitust.
Detsembrikuu viimane lubadus kõlas: Olen homme parem kui olin eile. Mõningaid mõtteid sellest loost:

• maikuust alates on blogi olnud mu parim kaaslane ja Esmatarbe Ese. Tänan sind sõber, et oled nii hea kui sopa ära kuulanud ja säilitanud...
• kõige viledamaks kulub enesetunne pärast jaani, kui vihmased ilmad ja pärast jõulu, kui vihmased ilmad
• ..vot selle brannega oleksin isegi läbi pori metsa läinud, väikse tule teinud ja enda sisse vaadanud. teised lihtsalt pole nii kreisid

• Hemingway on öelnud, et vanadusega ei muutu inimesed targemaks, vaid lihtsalt ettevaatlikumaks

Ja kommentaare jagavad Trulla, Algarv, Nora, Toompea, päevalill, hundikutsikas Ja veel üks Hundikutsikas, kellest hiljem sai Paberihunt. Ei tea, mis neist saanud on?

2008 jaanuarist jätkasin ikka delfis. Kommenteerima tulid lisaks ahsooke, unihiir, kaalukas. Veebruaris ähvardab toompea delfist ära kolida ja teebki selle teoks. Trulla on juba läinud. Algarv kommenteerib ja arutleb iga loo juures üha rohkem. Lisandub thela.
Veebruari blogi lugu /milleks Mutile internett?/ ilmus Pävalehes. Kommenteerima on asunud Külaline ja MJ ja Weatherwax
Postitusi sai 38 ja juunist kolisin uude koju st. siia. delfi blogi koos kommentaaridega printisin välja. Oli tükk tööd.

Juuni alguses tegelesin sellega, et panin mällu kõik oma vanad lood ja lahterdasin need sildi alla kollektsioon. Siis hakkasin pisitasa endast uut andma.
Esimene lugu /Omal rajal/ tõi vanad tuttavad Algarvu, Toompea, Trulla ja Thela kohale. Nii muutusin julgemaks. Tehnilised probleemid olid alguses küll üle pea ja pisarad olid kerged tulema.

Ikkagi sain 2008 aasta lõpuks 34 uut postitust. Mida rääkisid detsembrilõpu lood. Viimane virisemine ütles:

• Minu põlvkonna elu on niigi nihkes. Kõigepealt lubati meile õitsvat sotsialismi ja head elu suurel kodumaal. Siis lubati kommunismi, kus mitte keegi ei pidanud tööd tegema, vaid kõik ainult ehitasid riiki.
  
• Järgmisena lubati kapitalismi, kus need, kes teevad palju tööd saavad selle eest väärilise tasu ja väärika vanaduspõlve.
• Nüüd lubatakse tulevikuvõimalust surmani töötada. Miks mitte.

/Kogu elu on tee/ aga sõnas:

• Mõtlemise tulemusena said Mõned tähtsad asjad uued mõõted ja mõned inimesed paigutusid puslesse.
  
• Kui maailm muutub tihti korteriahtaks, siis on mitu võimalust: kas mõtled üle ja jääd mõtetele alla või muutud mõttelaisaks. Proovisin seda viimast tõrjuda nii pildinduse kui luuletustega. Ühed armsad mõlemad. Ja blogindus ka.
• Ma parema meelega oleksin ise teel, kui loeksin teiste teelolekutest.

Ilus lubadus oli ka:

• Igatahes uuel aastal võtan kätte ja hangin endale Haldja. ja kodustan ära ka. Vot!

Lubadus täitmata.

Mis veel 2008 juhtus? Pingutasin üle ja nökerdasin kohe mitu blogikest. Pojake pajatas oma jutud ära ja jäi puhkama. Koht, kus Emmeliina lood pidid ilmuma on ikka poolik ja ilmetu. Ainuke lemmik, see kus Emmeliina pildistab, ajab oma rida edasi. Argielust otsustasin teha sellise nurgataguse, mida igaüks esialgsel vaatamisel ei näe. ja siis komistasingi ämbrisse. Segamini need lood läksid ja tükati ei teadnud enam ise ka, mis kusagil on. Lugesin just, et 10 postitust panin sinna ikka paika. Pilte ka.

Uus koht tõi uued tuttavad. Juurde tulid Helle ja Anonüüm, kellest kahjuks midagi ei tea. Ja Tegelinski, Kukupai ja Marika, kes rändab ilmselt kusagil kaugel ja Hundiulg. Lugeda oli nii palju, et aega nappis. Oleksin tahtnud kõigile vastu ka kirjutada. Tuli hakata valikuid tegema.

2009 algas kirjakriisiga. Läbi häda on ikka neid postitusi tulnud. Tükati tänu teile, kulla tagasiside andjad. Haiglas olles kohtusin silmast silma Algarvuga, kellest on vahepeal Bianka saanud. Teises haiglas Toompeaga.
27.aprillil sünnitasime koos Bianka ja Toompeaga ÜSK-i ehk Üksildaste Südamete Klubi. Mõned sätted põhikirjast:

• Luban, et ka edaspidi kirjutan oma mure lahti, kahjustamata ennast ja oma lähikondlasi.

• Liikmena seisan hea selle eest, et klubi tööd ei segaks halvasti ütlevad ja halvustavalt mõtlevad isikud (kustutan nii pildist kui mälust)

• Juhukülalistel on alati lubatud sõna võtta, aga nagu viisakad külalised, peaksid nad ennast tutvustama.

• Ei naera teiste pisimurede üle (mis ühele suur, see teisele väike)

• Ei pissi teiste meeleheite peale.

• Annan endast teada vähemalt kord nädalas.

• Kui midagi uut avastan ei hoia küünalt vaka all, vaid jagan klubi liikmetega.

• Teiste eludel hoian silma peal ja kasutan aktiivselt näpujoogat st. kommenteerin ja vastan kommentaaridele.

Sellest kujunes välja sõpruskond, mis viis suvise kokkusaamiseni. Kaasasime Trulla ka. Seoses ühise osaga ilmus vaatevälja osaline ja jäi lemmikute hulka. Nii nagu kaamose Tiiu. Ja kuidagi ei saa üle ega ümber Ninatagast. Mingil ajal avastasin Joanamari. No kui ikka seda tegevust tõsiselt võtta, siis tubli pool tööpäeva on kindlustatud. Või ööd. Samas aga on see nakkushaigus, millest enam ei pääse kui pisik sees on. Fotojaht veel takka otsa. siiski sain ennast niikaugele, et Emmeliina elu ENSV-s koos piltidega peaaegu paigas ja vanaema Nete oma ka.

Nii et tuleb aga jätkata, sest vanade asjade lugemiseks sain eile öösel sellise energialaksu, et anna minna. Ja kirjutada tuleb kohe, vähemalt minu puhul toimub asi ainult siis, kui see on hetkeemotsioon. Muidu vaed ja setid sõnu justkui tellimustöö puhul. aga see pole päevaraamatu mõte (minu meelest).
On seegi postitus eile alustatud ja täna lõpetatud.

Aitäh blogituttavad, et olemas olete. Muidu võib juhtuda nii nagu ühe mehega, kes kurtis, et on elu jooksul saanud ainult ühe kirja. Ja sellegi võttis postiljon tagasi, sest aadress oli vale.

HEAD VANA-AASTA LÕPPU (hüüe)