Lumeneitsi ootab kevadet...

Eile tabas mind "see kõik on juba aasta tagasi olnud " tunne.
Aga laulud ja neist tulevad sõnumid alati erinevad. Seekord siis seda viisi. Ega ikka enne aru saa, kui sõnadega lüüakse.

Olemine

Elame, kuid pole suudlus.
Isegi on külm puudutus põsele
kombeks kõrvuti olemiseks
harjumuste vangidena.
Hirm kaotusest,
millisest naeratus otsib tuge kibestuses,
etteheidetes, põlgamises.
Kuid ometi kulgeb elamine sõnatu piinana,
ohkava kannatusena teise süüdistuses, enda saamatuses.
Laul elust,
tõiv õnnest,
sina minuga,
mina sinuga.
Elame,
aga ometi suudlus isegi jääb külmaks,
nagu olemine, elamine kõrvuti,
harjumine.


Ants Juhani Neeme/ tekst Gunnar Neeme " Mälestades maalitud"

Nii et Austraalias elavad isa ja poeg tõid nüüd juba nii muusika kui laulu meieni. (Esimesel korral toimus ettekanne ainult kammerorkestrilt, nüüd aga koos kooriga)

Gunnar Neeme (1918 - 2005)
Et teada saada, kellega tegu, siis uurisin veidi. Panen lühidalt kirja.
Kirjanik ja kunstnik. Sündinud Tartus 1918.a., kus sai oma esimese hariduse Tartu algkoolis ja jätkas Tartu Poeglaste Gümnaasiumis, kus pandi alus ka tema tulevasele elukutsele, kui joonistusõpetajad Karl Ader ja Juhan Nõmmik ning gümnaasiumi tollane võimlemisõpetaja Eerik Haamer suunasid noore kunstihuvilise Pallase kooli kunsti õppima. Seal õppis ta joonistamist Kaarel Liimandi, maali Aleksander Vardi, Johannes Võerahansu ja Villem Ormissoni ning skulptuuri Anton Starkopfi juhendusel.
Kui ta 1944.a. suvel põgenemise ajal sattus Saksamaale ja Ameerika tsooni põgenikelaagrisse, leidis ta tööd käsitööinspektori ja kooliõpetajana. 1946.a. korraldas seal pagulaskunsti näitusi.
1949.a. siirdus G. Neeme Austraaliasse. Ilmusid Neeme kunstikriitilised ja filosoofilised kirjutised, korraldatud näitustel esitati tema töid. Austraalias päris harvaesineva vabakutselise seisundi saavutas ta oma rahvusvahelise tuntuse tõttu. Näitused olid USA-s, Kanadas, Jaapanis, Inglismaal, Saksamaal.
Väga suur osa tema energiast on kulunud Austraalia eestlaste kunstimaitse arendamisele ja kunstielu edendamisele ja eestlaste näituste korraldamisele. Üheks osaks selles olid Eesti majades kunstniku Eesti-ainelised pannood.
Lisaks on ta olnud sõnalise kunsti looja, kellelt on ilmunud viis luulekogu eesti ja inglise keeles, mis ta on ise illustreerinud.



Miks ma sellest vaimustuses olen? Aga kui lugeda lauluridu:
/Lumeneitsi ootab kevadet sõlgmeelses pärjas/, siis ikka heliseb küll, see meie emakeel.




Teine üllatus oli omalinna mehe Jaanus Nurmoja kaks uut teost. Algselt eurolauluks kirjutet "ÖÖkuninganna" (Villu Kanguri sõnadele) ja "Aastaring". Tujukas oli ja meeleolukas. Tahaks veelkord kuulata. Aitäh!