Oktoobris – novembris valitseb aasta kõige pimedam ja porisem aeg. Kuigi õues võib möllata maru, on inimesed loonud endale turvalised kodud ja kojad, et vihm katusest auku läbi närida ei saaks. Mihklipäevast mardipäevani on iidsete kommete järgi peetud hingedeaega. Aega, mil õhtuti ei võetud kohe tuld üles, vaid istuti üheskoos hämaras ja vesteti jutte möödunud aegadest ja inimestest. Mikk Sarve varasalvest olen teada saanud, et Hingedeaeg oli plaanipidamise aeg. Muistsete lugude meelde tuletamine ja lahkunute hingedelt toetuse palumine aitas läbi mõelda uue aasta ettevõtmised ja teod. Meil kõigil tasuks enne tulevikku pööramist meelde tuletada minevikku.
Meid igaüht ümbritsevad meie esivanemad, meie isad-emad, nende isad- emad ja nii tagasi. Oma sugupuu uurimine, mälestuste ja juttude üles tähendamine, oleks nagu mõlgutus elu algamise ja lõppemise üle. Mida mõtles mu kahekümne seitsme aastane ema, kui ta mind südame all kandis? Mida tundis mu vanaema, kui varavalgel mõisapõllule tööle läks? Kui tähtis oli isale uue mootorratta saamine? Kõike seda ja veel ja veel tahaks nüüd küsida.
Tihti on läinud nii, et kui küsija on küsimustevalmis, siis pole enam vastajaid. Nüüd hakkavad kõnelema perelegendid ja pildi inimesest loovad lood. Mõnest vaaremast- vaarisast räägitakse rohkem kui sada aastat pärast tema siitilmast minemist ja mõnest pole nagu ühtegi lugu.
Näiteks mina tean tänu kirikuraamatutes pusimisele, et olen isa poolt vähemalt seitsmendat põlve virukas. Mulle meeldib teadmine, et jalutades Simuna kirikuaias ja istudes jutlust kuulates ajahambast puretud pingil on teinud sedasama muu esiemad. Igaühel meist on oma tähtsad paigad, mis on seotud meie esivanematega. Miks mitte aaasta pimedamal ajal selle üle mõelda ja oma igapäevategemistes pöörata selg mineviku poole. Me keegi ju ei taha olla need Ivanid, kes ei mäleta oma suguvõsa (psühholoog Anatoli Nekrassov). Kui tore, kui meie lapselapsed loevad meie poolt kirjapandud nii lõbusaid kui kurbi lugusid, sest meie igaühe lood moodustavadki kokku ajaloo.
Tihtipeale ei tea tänapäeval kiirkõnnil läbi elu marssijad noored oma lähedaste viimseid puhkepaiku ja surnuaedades kohtab vaid väsinud vanainimesi, kes omakseid mälestavad, lehti riisuvad ja küünla süütavad. Ka seda saab parandada, kui vajalik järeltulevatele põlvedele kirja panna ja üles pildistada.
Ka mina ei mõistnud noorest peast vanaemadelt palju küsida, noorel inimesel ju tuul peas. Õnneks on mul nüüd juba piisavalt aega ja tarkust, et mõelda igavikust ja kaduvikust, elatud ja elamata elude eesmärkidest ning tunda rahuldust, et läbi kirjasõna ja vanade piltide on mul võimalik ajas tagasi minna. Süüdates kalmudel küünlaid tunnen heameelt selle üle, et nimed hauaplaatidel ei ole minu jaoks pelgalt nimed, sünni ja surmaastad, vaid paljude nimede taga on peidus ÜKS LUGU.
Algaja harjutused kodust väljumata
Kuijutage ette, mu vaarisa oli paruni sohipoeg! Juba jälle, mõtlete tüdinenult ja jätate lugemise pooleli. Soovitan siiski jätkata, sest juttu tuleb ka muust. Seda sohipoja perelegendi kandsin enda sees 2005 aastani, mil genealoogiaalasele kursusele läksin. ja korraga oli pea 50-seks saava "minu" edasine elu muutunud. Minust sai emapoolse vanaema sugupuu uurija. Mida ma siis, selleks ajaks kümme aastat maamullas puhanud vanaema elust teadsin. Seda, et ta oli sündinud kusagil Lõuna-Eestis, koos ema-isa ja vendadega Virumaale kolinud. teadsin tema vanemate haudasid ja vendade ja õe nimesid. Ja kõige tähtsamat - oletatava sohilapse ilmaletooja nime An. Ja oligi kõik. Mitte just lootustlubav materjal. Kursuse tänuväärsed juhid juhtisid mind internetiaadresside juurde. Kuigi perenimede koht Onomastika net näitas, et perekonnanime Raggas ei ole olemas. AIS (arhiiviotsing) igatahes reageeris ja näitas, et vaarisa Johann, kes 1920-ndal kaks kuud Lasnamäe vanglas istus, oli tõesti vallaslaps, Anna poeg. Seal oli veel teisigi ülemöödunud sajandi pahasid Raggaseid, kel kohtukulliga pistmist. Küll oli keegi mõisniku metsast puid lõiganud, jahil käinud ja naabriga kõrtsis kakelnud. Lootuskiireke hakkas paistma kohalikust perearhiivist, kus sai tuvastatud vaarvanemate ja nende laste sünnikohad. Aga mis ütleb mulle, põlisele virukale nimi Laheda, või veel hullem, mingi Schvartzenhof. Nii hakkasin kolama Võrumaa valdade kodulehtedel pöörates tähelepanu ajaloole (suured tänud Milvi Hirvlaanele!), samuti printisin välja portaalist mois.ee info Võrumaa mõisate kohta koos saksa keelsete nimedega. Kuna Johann on maetud Simunasse sirvisin eelmise sajandi kirikuraamtuid, kus surmakanded sees.
Kõik see toimus ajal, mil netis veel digitaalseid kirikuraamatuid ehk Saagat polnud. Pnin siis kõik mis teadsin kirja, joonistasin tapeedile. Vähevõitu nagu ja millegipärast jäi osa vanaema sugulasi üle. St. et ei osanud neid kuhugi paigutada. Võtsin ette vanaema rohelise pildialbumi ja leidsin sealt vahelt suure kaasaegse perepildi. Ja siis tabas mind algaja õnn. Pildi taha olid korralikult kirjutatud nimed, aadress ja isegi telefoninumber. veidike sebimist ja saimegi kokku. ja mina sain teada, et minu vanaema vanaema, vallaspojaga An oli mehele läinud ja veel vähemalt 12 last ilmale toonud. Sealt siis need teised sugulased: Sain ka Anni foto, mis üles võetud enne tema surma, 1932 aastal, kus ta 93 aasta vanune ja teadmise, et ta on maetud Põlva kalmistule. Nüüd tahan kõigile südamele panna, et pildist albumi vahel on järeltulevatele põlvedele ainult siis kasu kui tublid inimesed on sinna võimalikult täpsed andmed kirjutanud.
Ja siis tuli internetti Saaga (didgitaalsed kirikuraamatud). Kõigepealt avasin Põlva kirikukirjad ja asusin Anni sündi otsima. Ei midagi! Võtsin appi oma loogikariismed ja ette Võrumaa kaardi. Esimesena avasin Kanepi koguduse materjalid. Ja seal nad olidki, personaalraamatus, kõik Raggased. Seda tunnet, mis minu sisse puges ei oska kirjeldada. Nägin isegi 1810 aastal pandud perekonnanime, mis ilmselt eelvanaisa, Anni vanaisa, Sikka Jacobi kirjutatud. Edasi läks nagu ikka heas sõpruskonnas. Olin liitunud teiste genealoogidega ja nende listiga. Selle kaudu sain teada, et võrukesed kavatsevad näituse korraldada, kuhu ka oma tagasihoidlikud üllitised pakkusin.
Külastades 2006 aasta talvel Looduse Omnibussiga Võrumaad tundsin, et ka minus on peale viruka tükike võrukat. Kuid mind ootas veel üks üllatus. Võrumaa osakonna kodulehele pandud nimeotsingule tuli vastus. laiali hargnes veel üks liin mille olemasolust mul aimugi polnud. Ja jälle pidin nentima: sugupuu uurimine ja lugude kirja panek ei tohi olla ühe inimese töö ja looming.
Olen leidnud enda jaoks vähemalt seitse põhjust, miks tasub sellega tegeleda:
1. Minu kallis vanaema Nete elas väga vanaks, peaaegu saja aastaseks. tema mälestuseks võtsin ette just tema eellaste uurimise. Arvan, et talle oleks see meeldinud.
2. ajarännakute kaudu õpin tundma meie ajalugu ja geograafiat.
3. Vanad paigad, muistendid, legendid on mind alati lummanud
4. Mulle meeldib kui minu tegemisest jääb jälg
5. uurimistöö pakub põnevust ja võimalust leida tundmatuid sugulasi
6. olen piisavalt hull (perekonna arvamus) et sellise asjaga tegeleda
7. mul pole enam mitte kunagi igav
Aga lõpetuseks algusesse. Kuidas selle paruni sohipojaga siis jäi? Loomulikult lugu järgneb. See kõik siin oli ju aastatest 2005/2006
6 kommentaari:
Tere tulemast võrukate kampa!
Uurisin mehe sugupuud (Juuru kihelkond). Seal oli seitse põlve esindatud nime Kai ja Mart. Just nimede järjepidevust oli huvitav jälgida.
Mina ise ei viitsi suguvõsa uurimisega tegeleda, aga seesama noorem sugulane, kes oma tütrekesega hiljuti meie pool Nöpsikul külas käis, on ka selle asja ette võtnud. Ja väga huvitavaid tulemusi saanud.
Peale kõige muu leidis ta arhiivist minu isapoolse (bioloogilise) vanaisa testamendi, millega talu mu isale pärandati. Kuna maja oli maha põlenud, siis polnud vene ajal sel testamendil mingit väärtust. Aga oleks see enne maade erastamist välja tulnud, siis oleksime selle alusel vennale tüki maad saanud. Pole uurinud, kes selle maa sai, sest nüüd pole sel enam tähtsust. Oluline on see tunne, et ta mu isa (sohipoega) niimoodi tunnustas. Ja see testament ise on ka selline mõnus vanaaegne kirjatükk.
ja need lood, mis meid saadavad - mida vanemaks, seda olulisemaks
Vaat see oli 1 tõsine tükk tahedat lugemist.
Innustaksin sind uutele töövõitudele ;) Meie suguvõsas oli just mu vanaema see suguvõsa sõlmpunkt, kelle juures kõik eri liinide uurijad käisid. Memm puistas daatumeid, nimesid ja elulugusid kui varrukast, olles ise juba üle 80 aasta vana.
Tänu emapoolsetele usinatele uurijatele tean oma tolle liini lugu alates aastast 1583. Oleks vist veel kaugemalegi kaevatud, kuid vanemad kirikuraamatud olevat Rootsi viidud.
Ajaloohuvi märkan nüüd ka juba lastes, eriti poisis. Pidevad teemad on need, et kes ikka mu "ancestors" olid ja millega tegelesid. Mõned asjad saab ju improviseerida - teada on, et 1 tõrges taat saadeti Kihnu ja temast sai hülgekütt. Nu ja siis loedki Näkimadalaid ja lased luulelennul pilvedeni tõusta :P
Kuti vanuse kasvades on siiski karta, et pean selle teema tema jaoks peagi tõsisemalt ette võtma. Siis tulen kindlasti vihjeid nuruma, olen genealoogias tume kui oktoobriöö :P
Ja et oleks siis paruni sohipojast aru antud :)
Äärmiselt põnev lugemine!
Ise olen sugupuu uurimisel alles roheline, minu põhiline töö seisneb hetkel 87 aastase vanaema memuaaride kirjapanemisel ja pildialbumite kohta arupärimisel. Aga mõisnikud ja parunid on meite suguvõsa lugudes ka figureerinud, küll rohkem kümnisekogujatena :)
Saaga kasutamisega on nii, et kui sinna tuhnima lähen, kaotan ajataju ja võin pool ööd kirikuraamatute nahka saata. Aga nii huvitav on see kõik. Ja muidugi tänuväärne, et see asi iga päevaga enam digitaliseerub.
Põnevat uurimist soovides,
Liina
PS: Väga palju huvitavat lugemist leidub üldse Su blogis :)
Kulla MJ, kiitus paitab ja kulub tänase "taevaisa vihastab" ilmaga eriti ära. ja innustab jutte vestma kui aga huvilisi on. 1583 on muljetavaldav. Mul ainult 1760. võib olla isikuloo keskuse omad oskaksid veel rohkem tagasi minna, aga siis peaksid sugulased rahad kokku panema. ka mina paigutan eellased raamatutegelasteks. Nii romantiline ja loominguline:P
järg tuleb, sest järg on :)
tere Liina, tore kui uusi lugejaid on. Mul saagaga samad suhted - teiste toimingute vahel võib toit põhja kõrbeda ja telekas nurka hallitama jääda. Nüüd olen teadlikult eemale hoidnud, aga kui tulevad pikad ja pimedad ajad..
Vanaema memuaarid ongi kõige tähtsamad! Sellepärast mulle ei pakugi huvi suured nn. tapeedid - sugupuud (meie sugulastel üks on), vaid ikka need, kus jutud ka juures.
Postita kommentaar