Juhiks sündinud või juhiks valitud

Vanasõna ütleb, et „igaüks on oma õnne sepp“. Seda võib võtta tõena, aga minu jaoks on see müüt. Maailmas elab kuus miljardit inimest ja kõik tahavad olla õnnelikud ja seda igaüks omal viisil. Ilmselgelt lähevad erinevate inimeste huvid lahku ja tulemuseks pole muud kui konfliktid. On idealiste kes arvavad, et maailm on üks tervik ja me kõik tahame ühte ja sama. Minu tähelepanekud on küll sellised, et inimesed ei ole ühesugused ja nende õnne soovid :P samuti mitte. Kui keegi püüab mulle selgeks teha, et me kõik istume ühes ja samas paadis tekib minul kohe küsimus: „aga kes on see, kes aerutab?“

Loomariigis valib kari endale juhi loodusliku valiku meetodil. Katsetes selgitatakse välja kõige tugevam ja teised alluvad juhile vaieldamatult. Kui keegi võtab nõuks mässu tõsta, siis surutakse see maha isendi kõrvaldamise teel. Kui mässajaid on mitu, toimuvad uued jõu katsed. On olukordi, kus vana juht hukkub ja asemele valitakse järelejäänute hulgast füüsiliselt kõige tugevam. Inimeste hulgas asi päris nii ei käi, meetodid ei põhine ainult toore jõu kasutamisel, vaid on hulga rafineeritumad.

Miks kujuneb juba lasteaias välja oma boss, kellele teised lapsed kuuletuvad? Miks murdeealiste hulgas on liidripositsioon nii oluline, aga samas ka nii kõikuv? Miks täiskasvanute hulgas kasutatakse ütlust: ta on nagu juhiks sündinud?

On tõestanud, et suurte juhtide valikuperiooriood toimub varases lapseeas. Inimese "mina" kujuneb ümbritsejate hinnangu, tema tegevuse ja selle tulemuse mõju all. Kui last haletsetakse või kiidetakse liialt, on tulemuseks kõrge enesehinnang. Hukkamõist ja alavääristamine tekitab omakorda nõrgenenud hinnangu.

"Mina"ehk identiteet koosneb sellest, mida oskan, tean ja võin; mis on teistel öelda minu kohta (kui meeldin teistele, meeldin ka endale) ja enese võrdlemisest teistega (mida oskan paremini ja mida halvemini).

Arvatakse, et iseloom kujuneb eelkoolieas: temperament, mis on sünnipärane, elutingimused ja kasvutingimused. Üks inimteadust puudutav autor on jaganud inimesed uurijateks, mõtlejateks, hoolitsejateks, reformijateks - organiseerijateks.
Iga isiksus grupis võtab endale mingi rolli, mingi positsiooni, omandab mingi staatuse. Mille põhjal kujunevad välja juhid, kaaslased, isoleeritud ja tõrjutud?

Kindlasti on juhtide valikuperioodis suure tähtsusega võimed, nii üksikvõimed kui ka erivõimed, mis on vajalikud teatud elukutse õppimiseks. Minu meelest on aga kõige suurem tähtsus üldvõimetel, mille moodustavad intelligentsus, arukus, õppimisvõime, ja võime kohaneda. Kui inimesel on oskus olukordades kiiresti toime tulla, andekus mingil alal, võib ta üldjuhina saavutada kõrgeklassilisi tulemusi, aga võib ka oma geniaalsusega jääda liidriks omal erialal.

Miks aga lõpetavad mõned üliandekad praktiliselt prügimäel? Nendel inimestel on nõrgad tahtelised iseloomujooned nagu visadus, sihikindlus, otsustavus, enesevalitsemine, vastupidavus, distsipliin, mehisus, julgus. Neil võivad olla väga kõrgelt arenenud kõlbelisus, nad võivad olla heasüdamlikud, sõbralikud, ausad, nende elu võib olla seotud ilu nautimisega ja maitsekusega, kuid nendest ei saa täiskasvanuna tunnustatud juhte ja liidreid.

Eelpool kirjutatu läbi lugedes tundub, et ei olegi kuigi raske juhte toota. Neid tuleb ainult hakata aretama ja asi toimib.
Testidega selgitatakse juba kolmeaastaste juhisobivus, suunatakse nad vastavatesse õppeasutustesse ja tootmine läheb lahti. Asutused saadavad ministeeriumidesse plaani: selleks aastaks vajame nii ja niipalju juhte. Koolist võetakse küpsenud juhikene ja topitakse tööellu. Natuke asi juba toimib, sest aastatega on tekinud nii mõnedki koolid, kus erialaks juhtimine. Kas see on tulemusi andev või mitte, see peaks juba näha olema.

On arvamisi, et inimese elukäigu määrab ära tema pärilikkus. See on vana uskumus, millele on üles ehitatud terveid riike – kuningaks on ikka saanud kuninga poeg. Tänapäeval elab pärilikkuse põhimõte edasi mitmete erakoolidena, kus õpivad kuulsuste lapsed, aga samuti näiteks igat liiki testimistena. Testide abil selekteeritakse lapsi erinevatesse koolidesse. Põhimõte on, et iga inimene sobib talle sünnipäraselt omasesse kooli, elualale, tööle, nagu teatud võti sobib ainult teatud lukuauku.

Aga on ka arvamisi, et inimese elukäiku ei määra mitte pärilikkus, vaid kasvatus. Nende järgi pole mõtet ülearuse hariduse peale raha kulutada. Eesti rahvas olevat niigi üleharitud. Liiga palju noori läheb kõrgkooli selle asemel, et varakult mingit kasulikku tööd tegema hakata.

Ajaloost on teada suurte juhtide dünastiad. Oli kuningapoeg poolearuline või tark, valitsejaks sai ta ikkagi. Ka suured firmad töötasid võimalusel dünastia põhimõttel, pärandades isalt pojale. Meie taasiseseisvumise lühikese ajaloo tõttu puudub meil selline kogemus. Mingil määral võib seda näha võimukoridorides: nõukogudeaegsed juhid ja üliõpilasmaleva tegelased on tüüri juures praegugi. Pojad-tütred võtavad üle isade kohti poliitikamaastikul või vähemalt liiguvad nende järel. Endistest nõukogudeaegsetest direktoritest on saanud kirikutegelased või külaliikumise arendajaid. See mudel nagu toimiks deviisi all: kui juba juht, siis juht surmani.

Viimasel ajal on tekkinud uus ilming, mida nimetatakse kodanikualgatuslikeks organisatsioonideks. Inimene, kellel on suurem sotsiaalne närv või ka tunnustusvajadus, moodustab enda ümber grupikese, laseb ennast juhiks valida, asjale antakse juriidiline käik ja valmis ongi järjekordne mittetulundusühing ehk valitsusväline organisatsioon. Tean puuetega inimeste organisatsiooni, mille juhatuses isa, ema, täiskasvanud poeg ja liikmed lähemad majanaabrid. Kui produktiivne selline kodanikealgatus on ei oska öelda, aga aja märk on see igatahes.

Nüüd tahaksin rääkida kõige väiksemast inimeste grupist st. perekonnast. Kas perekond vajab juhti või toimub seal kogu juhtimine kollegiaalsel meetodil? Jumalasõnas on öeldud, et mees on pere pea, aga naine on kael, mis pead pöörab. Võib olla peitub selles tõde ja vastus küsimusele miks ei püsi meie perekond, kui ühiskonna algrakuke, elu lõpuni koos ega koostöövalmis.

Kas on naised unustanud aeglaselt pehme kaelakeeramise ja ragistavad liigestega nagu radikuliidihaiged? Pea aga ehmatab sellest ära ja pudeneb kaela otsast sootuks või läheb uut keha otsima, mille otsa ennast istutada. Kuna selline vanaaegne mudel nagu perekond kipub kaduma, jätab see jälje suurematesse üksustesse nagu kogukond ja hõimkond. Kas mees, kellel on kodus juhtimisega probleeme, on ikka pädev tegelema suuremate üksuste juhtimisega? Äkki toimub kõik katse-eksitusmeetodil, millega ennast juhiks valida lastakse või pahatihti valima sunnitakse, ka peale sunnitakse.

Küps juht peaks olema ka küps isiksus. Ta peaks tajuma maailma realistlikult, mõistma teisi inimesi, ei tohiks neid hinnata ei üle ega alla. Juht peaks teadlikult kontrollima oma käitumist, saama jagu hirmust ja masendusest. Juht peaks andma enda kohta adekvaadseid hinnanguid. Väga tähtsal kohal on inimsuhted. Hea juht ei ole kinni ainult oma probleemides vaid ta suudab sotsiaalselt suhelda, teiste inimeste lähedus ei hirmuta teda, samuti ei takerdu ta teiste probleemidesse.

Oma otsustes ei kõigu hea juht liigselt äärmuste vahel ega muuda pidevalt oma seisukohti. Tal on õiged enesevalitsemise vahendid, ta ei kasuta füüsilisi võtteid sealhulgas ka sõimu ja tal on hea pingetaluvus. Ta oskab õigel ajal taganeda, vaikida ja vabandada ja suudab ebameeldiva unustada. Ta ei kanna mõttes enda halbu jooni üle teistele inimestele, ei vala viha välja teistele objektidele. Hea juht on tolerantne, siis suudab ta ka alluda ega võta alluvussuhet kui alandust. Inimesena teadvustab ta endale, et areneb kogu elu, tal on oma elufilosoofia, oma maailmavaade ja veendumused.

Oleme omandanud uue sõnapaari, mida varem ei kasutatud, see on positiivne mõtlemine. Just selline positiivse mõtlemisega inimene on avatud kogemustele, tal on nn. uue tunne ja suur loovus. Need omadused teevad temast hea juhi ja võimaluse olla kõrge sotsiaalsusega, kaastundlik ja usaldusväärne. Positiivne suhtumine on edukuseks eluliselt vajalik. Suhtumine iseendasse annab aluse suhtumiseks teistesse ja selle kaudu paranevad suhted ja suhtlemisoskus.

Miks siis on maailm täis sellele hinnangule karjuvalt vastuolulisi juhte? Alustades perekonnast, kus autokraatne pereisa on valinud juhtimismeetodiks rusikaga lauale põrutamise, enda arvamise pealesurumise, ülbuse, kõrkuse, mis laieneb peaaegu inimvihkamiseks. Ka selline hirmuvalitseja võib olla juht kui kari oma allasurutusega on lasknud asjal nii kaugele minna. Kas perevägivalla üha suurenevad ilmingud on seotud vale juhi või valede juhtimismeetoditega?

Kas tegemist on valitsemisega ja millised on antud juhul valitsemisvahendid?

Iga inimene kujundab ise oma olukordade valitsemise vahendid. Nende rohkus sõltub inimese andekusest ja motivatsioonist. Valitsemisvahendite abil säilitab inimene enesevalitsemise uutes olukordades, aga ka oma positsiooni. Kohates oma elus uusi väljakutseid, õpib inimene tegema endaga tööd.

Me oleme harjunud juhti pidama töönarkomaaniks st.inimeseks, kes vahetpidamata tööd teeb. Tema eksistents sõltub tööst, kogu tema elu koosneb tööst. Kui töö temalt ära võtta, siis ei jää talle midagi. Seltskonnas ei kuule ta mida räägitakse, ta viibiks nagu kogu aeg mujal ja alati on tal kiire. Palju omistatakse ka juhtidele töönarkomaani iseloomujooni, sest me oleme aastatega harjunud austama saavutusi ja edukust, need oleksid nagu õnne sümbolid.

Edukus seostub meis loomulikult juhiks olemisega ja juhiks olemine lakkamatu töö tegemisega millegi arvelt. Nii on tekkinud müüt: mõned inimesed ongi alati edukamad. Pidev edu võib ette tulla ainult paradiisis, kuid meie elame maa peal. Need nn. „võitja tüübid“ on samasugused luust ja lihast inimesed. Ka neil on oma nõrkused, probleemid ja ebaõnnestumised, ka nemad vananevad ja surevad ükskord nagu kõik teised. Võib olla peitub selles müüdis just meie poolt valitud juhtide dilemma: me kaldume teisi inimesi idealiseerima ja legende välja mõtlema. Meile meeldib selline illusioon ja me tahame imekombel saada sama täiuslikuks kui nemad. Meil on vaja täiuslikke eeskujusid. Kuid inimesed ei ole täiuslikud. Osa lihtsalt oskab oma ebatäiuslikkusega paremini kohaneda, kas seda eirates või sellega leppides. Sellepärast ei maksa ennast lasta nn. "võitjanaeratusest“ eksiteele viia. See võib olla lihtsalt imago hoidmine.

Pealtvaatajal võib juhi autokraatsus esialgu imponeerida: inimene on tugev oma otsustes, tundub, et alati teab, mida räägib ja on veendunud oma tõdede õigsuses. Varsti aga selgub, et sellise juhiga on meeskonnal väga raske samme sobitada. Juht muutub kamandajaks, monopoliseerivaks ja meeskonda halvustavaks. Halb juht maksab kätte endast nõrgematele ja alistujatele, ta peab kogu aeg ennast tõestama ja läheb nn.“üle laipade“.

Kui varem võeti juhtide valikul arvesse seda, et tal oleks kõrge IQ, siis üha rohkem on hakatud rääkima emotsionaalsest intelligentsusest.

Daniel Golemani järgi peab emotsionaalselt intelligentne inimene eelkõige mõistma oma tundeid, siis on tal ka võimalik neid juhtida. Väga tähtis on õige eesmärgi püstitus ja enda motiveerimine. See annab võtme mõistmaks teiste tundeid ja alles siis saab hakata teiste tundeid juhtima, nendega arvestades kritiseerima. Autokraatsel juhil on aga kriitika esikohal, ta ilmutab teiste suhtes kannatamatust: lõpetab teiste lauseid, ei ole kuulamisel tähelepanelik, tihti ei kuulagi, vaid mõtleb midagi muud. Just sellistel juhtidel on oht töönarkomaaniale ja südamehaigustele. Heale juhil ei ole omane kannatamatus, ta ei pea pidevalt ennast tõestama ja avaldama teistele muljet oma saavutustega. Ta mängib selleks, et lõõgastuda, et oleks lõbus, mitte selleks et võita ja võitu demonstreerida. Hea juht võib töötada ilma sunnita ja puhata süümepiinadeta.

Väga tähtis juhiomadus on vastutuse võtmine. Olgu see siis väikses üksuses nagu perekond või suure riigi juhtimisel. Käskude ja keeldudega, otsuste või mitteotsustega peab kaasnema alati vastutus. Kui inimene laseb ennast juhiks valida peab ta eelkõige olema vastutaja. Ta peab olema sisemiselt vaba inimene, et olla eelkõige iseenda elu juht.