"Ma ei taha olla pisike praht," ütleb noorem Lõvisüda vanemale vennale ja sööstab ohtusid trotsides lahingusse.
Neli suvelavastust rahvaaias on juba seljataga, kaheksa veel ees. Ise valisin möödunud laupäeva. Ja hästi valisin. Lahingumöllu ajal sähvisid taevas piksenooled ja taevaluugid pääsesid valla. Nii mängis "dekoraator ilm" lavakunstnikuga kaasa ja aitas veel rohkem varjuderiigi saladusi tundma õppida. Lisaks emakesele loodusele on lavastaja Üllar Saaremäe oma tahtele allutanud kohaliku pardipere ja kõik rahvaaia varesed. Maa, vesi ja taevas on etenduse dekoratsioonidele väärikas raam.
Astrid Lindgreni 1973 aastal kirjutatud lugu haigusest ja surmast peabki avarusse paigutuma, sest piir kahe riigi "siin ja praegu" ja "kusagil Nangiaalas" vahel on imeõhuke. Täna me oleme veel siin, kuid juba homme võib meist saada rõõmus ja muretu Kirsioru rahvas või mis veel hullem, Kibuvitsaoru orjarahvas.
Vendade Lõvisüdamete lugu pole meie teatrid varem mänginud. Seda enam tasub kohale minna. Minu meelest on tegemist koguperetükiga, kus oma vaatamisnurga leiavad nii kaheksa kui kaheksakümne aastane. Mis sest, et raamat loetud ja võib olla filmgi nähtud.
Minule, kui poiste emale on need poistelood eriti südamesse minevad. Eriti veel siis, kui enda kahekümne aastane pisipoeg laulvas ja näitlevas rollis. Siis tunned üha selgemini, et elu on teater. Või oli see vastupidi?
4 kommentaari:
Meie kogupere käis ka laupäeval!!!
:D
see asi hakkab mulle rohkem ja rohkem nalja tegema :)(lugesin selle laupäevase käigu su jalanõudejutust välja) Mulle tundub, et üsna varsti saab olema veel üks koht, kus me, üksteist tundmata kohtume. :D
See on raamat, mis pani mind nutma, kui ma lugesin lastele ette.
Üllar Saaremäe lavastatud "Kirjad Jumalale" - sama kurb.
Sjgelle, olen sinuga nõus, Saaremäes on seda siirast ja ausat lapsemeelsust.
Tänases Virumaa Teatajas kirjutas Inna Grünfeldt, kahjuks pole tervet lugu netis, vaid ainult algus.
Postita kommentaar