Varrud

Varrud ehk joodud on pidu, mida peetakse lapsele nime andmise puhul. Nime andmisega võetakse laps vastu ühiskonda, ta tunnistatakse inimeseks. Toimetused ja tavad, mis sel puhul läbi viiakse on mõeldud lapsele hea käekäigu tagamiseks - osalt täisealiseks saamiseni, enamasti aga elu lõpuni.
Kokku tulevad sugulased, naabrid ning head tuttavad. Pärast varrutamist läheb peoks ja trallitamiseks. Mida võimsamad varrud ja mida rohkem seal lauldakse, tantsitakse, mängitakse ja müratakse, seda parem lapsele.

Nime valivad lapsele vanemad või vaderid. Nimi tähendab taime, looma, lindu, olendit, nähtust või eset, millel on jõud, mis saadaks inimest läbi elu.
Lapse ema võtab allikavett ja piserdab okstega lapsele vett, ütleb lapsele, mis on tema nimi ja loitsib talle eluks, mida vaid soovib. Kastmine on oluline teistegi jaoks. Üksteist kastavad vaderid, aga ka teised varrulised. Varrud, ehk joodud kestsid kaks kuni kolm päeva.

Varrudele tullakse kutsumise peale. Kaasa võetakse söögi ja joogipoolist. Kõige olulisem, mida varrulistelt oodatakse on, et nad tublit tantsu, laulu ja mängu teeksid ja nõnda sündinud inimese elurattale hoo sisse annaksid.

Vaderid on lapsele kui teised vanemad. Juhtuvad vanemad surema kasvatavad vaderid lapse üles. Varrulast peetakse meeles tema tähtpäevadel. Ühe lapse vaderid loetakse omavahel ja lapse vanematega sugulasteks. Sellest järeldub omavahel abiellumise ja sugulise läbikäimise keeld. vaderiks valitakse tervemad, tugevamad, jõukamad ja hea kuulsusega inimesed.
Vaderiks ei saa vend ja vend, õde ja õde, rase naine või ta mees ja üksik lapsega naine.
Vaderiks saamist loetakse auasjaks. Mida rohkem varrulapsi ja mida enam inimene neist hoolib, seda paremat saatust ta enesele teenib. teisalt, kes keeldub vaderiks tulemast, seda ootab väga halb saatus.
Vaderiks kutsutakse. Võib ka ise pakkuda end, kuid viimane sõna jääb isale. vadereid on kolm, viis, seitse või üheksa. Vähimal juhul on poisslapsel kaks isa ja üks emavader, piigal vastupidi.
Vaderid võivad varrudel kusta vaid kivi peale. Kindlasti mitte maa peale. Emavaderil ei tohi seljas olla seelik ja pluus, vaid kleit. Vaderid ei tohi varrudel ega hiljem omavahel tülitseda.
Varruööl ei tohi vaderid suguelu elada. Vaderid ei tohi end purju juua ega kõrtsi minna kohe peale varrusid.

Varrutamisel seisavad varrulised ringis. Laps käib päripäeva käest kätte, iga varruline soovib talle midagi ja annetab annivaka sisse.

Peale varrutamist pühib ema kõik maja puhtaks. Uksepiidad ka.

Kas see viimane tegevus tehtud sai, seda ma ei tea, aga kõik eelnev toimus 30 mai pärastlõunal Juganiidu talu õuel tantsu, laulu, lõõtsamängu ja torupilli saatel. Vanaisa luges rahva kokku ja sai 64 suurt ja väikest. Meie lugesime ja saime kümmekond vähem. Arvasime, et vanaisa luges edasi- tagasi siblivaid lapsi mitu korda.
Ilm oli suurepärane. Perepoeg oli kiigemeistri tööle kutsunud ja uue, ehtsa külakiige kriiks saatis mõnusat õues istumist. Mehed tegelesid nagu ikka grillimise ja õllemisega. Puruvanaema luges autod ka üle, nagu vanasti pulmarongis. Sai 14.

Sööki , kooki ja jooki jätkus mitmeks päevaks. Perenaiste küpsetised olid kodumaitsvad ja peremehe õlletegu läks korda. Kõige noorem külaline oli 17 päevane Mariann ja kõige vanem 81-ne väike vanaema. Teised mahtusid sinna vahele.

Metsa all õitsesid kullerkupud ja karukellad, kased lõhnasid ja metsvint pettis ööbikute kuulajaid.

Ööseks said kõik soovijad turvaliselt koju. Ei olnud ühtegi mõttetut meest - naist, kelle autovõtmeid peitma oleks pidanud. Sõidukohustused olid juba varem autoomanike vahel ära jagatud ja Õllesed võisid aeda telkima jääda. Keegi ei kihutanud monopoli viina järele või teinud muid sigadusi - segadusi, ei norinud riidu.

Varrude korraldamisel kasutati maausuliste kombestikku (allikas: Maavalla Koda, Ahto Kaasik)

Toimetusi korraldas regilauluansambli Kadrina Kadrid juht Kadri Mägi.
Kadrina Kadridelt koos Viru Nigula Tink Tingadiga on ilmunud "siidii"
"Virumaa armastuse ja pulmalaulud"