Retropeod

1969 aasta laulupidu oli esimene ja ainus, millest ma koorilauljana osa võtsin

Möödus 30 aastat.
1999 aasta peol olin kooli lastekoori saatja - vastutaja - lapsevanema rollis.

Lastekoor
Poistekoor

Pere kolm poissi 19, 12 ja 10 aastane - laulsid erinevas kooris

2000 a Eesti Soome ühislaulupeol olin 60 liikmelise Virumaa Poistekoori saatja - vastutaja -lapsevanem


2004 aasta peol olin lihtsalt pealtvaataja. See vääris omaette lugu, mille siia kopeerin
PEALTVAATAJA PIDU
Päike ja pühapäeva hommik. Nii rõõmsalt pole need p-tähega sõnad mind paitanud, kui Tallinnas, laulu- ja tantsupeo kolmanda päeva hommikul. Kõik magavad veel.

Võõrustaja-pereema Mall on öösel puhtaks pesnud rahvariidepluusid ja piigade pori-vihmamustad sukad-sokid. Kalamajas, pealtnäha viletsas puumajas, nõukogude aegse õliradika küljes kuivavad pesupulkadega kinnitatud valged tennised.

Olen jälle Tallinnas. Laulupeo pealtvaatajana. See imelik kriipimine hakkab iga viie aasta tagant ja tuletab meelde soovi MINNA. Kuigi kodus on ka mõnus. Setid ennast teleka ette ja näed seda kõige paremat. Aga tundmata jääb see MISKI. See puupüsti bussides-trammides esinejatega kõrvuti kõikumise tunne, see rongkäigulistele hõikumise tunne, see laululava tagant istumise juurde läbimurdmise tunne ja veel paljud muud. Tundmata oleks jäänud ka hommikune Rakvere bussijaama tunne, kui maalt tulles kiirustasime seekord mittelaulvate nooremate poegadega enne Tallinna bussi Turu Taresse (kaks keepi veel puudu). Bussijaamas kohtasime kaaskodanikke, kes vihmavarju alt vaadates sõnasid: „Kas tõesti laulupeole, me mõtlesime, et oleme ainukesed hullud?“ Bussis saan istuma proua kõrvale, kes väidab, et hoidis kohta just natuke õhemale inimesele, et ei kortsutataks ära tema rahvariideseelikut. Ühtemoodi tundvad inimesed leiavad ikka ühise keele-meele ja poolteist tundi kaob märkamatult vihmamärga teesse mõeldes SUURT SOOVI: “Lõpeta, vihm, nüüd on meie kord!“

Tallinn võtab meid vastu nii suure sajuga, mida oleks palunud Taevaisalt kaks kuud põuas elanud põllumees. Oma Pere kangelaselt, st. Laulvalt Liikmelt, Vilde teel ööbinult, saame teada, et tantsupidu ei toimu, et rongkäiku ei toimu, et...

No selline tunne, et võtaks kohe tagasisõidu piletid ja pane siit pealinnast punuma. Lirtsume siiski Kalamajja, kauaaegse sõbranna sõbralikku sebimisse, kus peagi laulvad ema ja tütred raadiost rindeteateid ootavad. Söödame noori ja iseenast, vaatame, kuulame, ootame. Vilde tee Laulja telefonis on teadja, rongkäiku pole ja kõik. Ka Tallinna-tüdrukute õpetajad on selle koju telefoneerinud. Ja siis, ikkagi nad tulevad st. televiisoris, Eri Klas ja Surva ja meie siin toas... Oi kui palju emotsioone. Noored mehed Rakverest, need peatsed pealtvaatajad, nurisevad. Laulutüdrukud on omas kodus rahulikumad (vihma ju sajab) ja kolm ema, üks meist Soomest peo pärast kohale sõitnud, kogunevad kööki teed keetma, vaatavad üksteisele otsa ja hakkavad korraga lohutama: „Mõtle, mis meist õhtuks oleks saanud, lapsed oleks kopsupõletiku saanud ja veel tuhat teist tõbe...“ Aga hinges on äng. Kell neli loitsime kõik koos: „Vihm, jää järele, vihm jää järele!“ Ja jääb. Ja me läheme, kolm rahavariides lauljat ja kuus pealtvaatajat Kalamajast Kadriorgu. Juba helistab poeg - Laulja: „Kus olete, miks te veel siin pole?“

Lõpuks ta tuleb, see LAULUPIDU. Ja siis, pealtvaatajate ridades, kahe poja kõrval ja nendega koos „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ lauldes, saan aru- ära tegime, ikka tulime ja mitte pealt vaatama vaid lauljatega koos tundma, hingama, sõnumit välja ütlema. Ja mõttes ja päriselt kallistama neid, kes kaare all.

Pärast lõppu lähme läbi Balti jaama, hunnik noori vedeleb niisama ja ajusoppi jõuab: nendel ju polegi pidu, pole seda pidu sellel moel. Aga see on juba nende valik, õieti nende emmede- isside valik. Vähemalt meie lapsed arvavad, et see on vist mingi kood, mingi sissekodeeritud kiip, mis paneb mõned tantsima, mõned laulma ja mõned suunab viie aasta takka Tallinnasse pealt vaatama.

Ja nüüd on siis pühapäeva hommik ja kell hakkab juba ohtlikult kümme saama. Mis ma saan teha nende kolme laulja heaks? Teen õige hommikusöögi ja suure hunniku võileibu kaasa. Ja termosega teed, sest kes seda Taevaisa teab.

Emmeliina Kalamajas, 5. juuli hommikul 2004

Paatide laenutus (autor Laulja - Poeg2)


Tules on jõudu


Ilmaratas veereb, veereb üle maa



Vaatajad

Kõige tähtsam laulja


2007 aasta ILMAPUU oli ja on minu jaoks kõige olulisem. Miks, sellest kirjutan veel