Nüüd aga kolmest kiiksust. Tegelikult on mul neid nii palju, olen üleni kiikse täis, et kolme on raske üles leida. Proovin siiski.
Esimene kiiks on aknad. Ausõna, aknad on mu elus väga tähtsal kohal. Ükskõik, kas ma sõidan või kõnnin, meeldib mulle teiste akendesse piiluda. Minu jaoks ütlevad aknad väga palju. Kui nad on kenasti puhtad ja sobivate kardinatega kaetud, siis arvan, et sees elavad inimesed hoolivad. Oma kodust ja enda asjadest. Kui kardinad ripnevad kuidagi ees, on määrdunud ja katkised, siis on hoolimisest saanud hooletus. Või väsimus. Arvan, et vaesusega pole seal küll midagi pistmist.
Aknad on erinevad. Mõned neist on kängitsetud siidi ja sametisse, mõned sitsi ja pitsi, mõned kaetud ruloodega ja mõned (need kõige huvitavamad) lubavad vabalt sisse kiigata.
Akende all on aknalauad. Niisamuti erinevad. Mõnedele kasutute esemete kogumise kohaks, mõnedele kaunite lillede tarvis, mõnedele kunsti eksponeerimiseks. Mõnel soendab end päevapaistel kass, mõnest piiluvad lapsesilmad ja mõnest väga vanad silmad.
On rõõmsaid aknaid ja on kurbi, tühje aknaid ja veel kurvemaid - katkiste ruutudega. Mõnel vineer katteks ees, mõni päris laudadega kinni. Sõites mööda Eestimaad näeb selliseid, tühjade aknasilmadega maju päris palju. Eriti väikealevites. Ja siis ma mõtlen neile lugusid. Nagu Hulkur Rasmus mahajäetud mereäärses külas.
Teine kiiks on eelmise sarnane. Vaatamisega seotud. Objektideks kalmistud ja kirikaiad. Mulle meeldib tõesti surnuaedades jalutada. Minu jaoks on vanad hauad, ristid ja hauakivid aja-, ajastute ja elulood. Kodukandi surnuaed veel lugu omaette, sest sinna palju tuttavaid sängitatud. Võõrad surnuaiad on ka põnevad. Ikka leiad midagi, mis mõtteid toidab.
Kolmas kiiks on ka kohe varrukast võtta. Olen vanade asjade hoolik. Igasugu taaskasutuskeskused, antikvariaadid ja täikad on mulle suur tõmbenumber, millest targem eemale hoida, kui rahakott just puuga seljas pole. Ja vanad, ajalooga kodud ka. Eriti haiget teeb mulle hooletusse jäetu, prahi all vedelev. Olgu see vanaaegne tool, mis kaltsude all lookas, pesemata kann mahajäetud laudas või mahajäetud kohver rottide närida. Nii et mulle meeldib vanades majades ja hoonetes kolada -kolida.
Praegusel ajal toodetakse nii palju prahti, (kus muidu need miljon hiinlast tööd saaksid) ja varsti on inimeste maitse täiesti väärastunud, et enam ehedat käsitööd ei tuntagi rohkem kui muuseumites. Niigi hävitas nõuka võim kõik väikekodanliku ja asendas masstoodetega. Kena, et on kodusid, kus retro au sees. Ilusad, kordatehtud mõisad ja muuseumid meeldivad muidugi ka, aga see pole kiiks. Aga fotoalbumite vaatamine käib vist küll kiiksude hulka. Nüüd lähen ja loen veel teiste kiiksatusi.
Olen tõesti KIIKSUMEMM
6 kommentaari:
Nii hea sõnademängu leid see sul pealkirjas!
Vaat kus lugu, et sul oleks veelgi kiikse varrukast võtta, mul andis kolmegi kokku korjata. Eks vast edaspidi paljastuvad su varju jäänud kiiksud ilma meemita ka.
Muide, mu tütre elamises pole üldse aknalaudu. Sellega on küll üsna keeruline harjuda. Aga mis teha, projekt on selline, et aken on seinaga tasa. Lillepotte pole kuhugi panna.
Mulle meeldib ka võõraid aknaid vaadates seal elavate inimeste kohta lugusid välja mõelda. See harjumus on mul sellest ajast, kui kõndisime üliõpilastena linna mööda ja otsisime korterit. Katsusime mansardkorruse akende järgi mõistatada, kas seal võiks olla tuba, mida oleks võimalik üürida.
surnuaedades meeldib mulle ka käia.
igal maakohalkohal oma kultuurilugu, mida sealt siis võimalik välja lugeda on.
aknakiikski on põnev, rääkimata vanadest, oma looga asjade kiiksust!
Aknaid ei vaata, aga surnuaias... sama siin :)
tere tulemast "kiiksumemmede" klubisse
valisin oma maja just akende pärast
ja vahin minagi alati majade aknaid
jube kahju on neis majadest , millel ära on välja lõhutud ajaloolised põnevate raamide-ruutudega aknad ja asemel pandud mustendav iseloomutu "euroauk"
majad on tee ääres kui himrmunud nägudega hambutud eided
mis akendesse puutub , siis minu maja ühe akna ees pole enam tükk aega midagi, sest kardinapuu konks kukkus alla ja kadus ära
, mees ütleb et ilma nende räbalateta akna ees ongi rohkem valgust ja ei vaevugi sinna mingit konksu seinale kinnitamast
muidu olid akna ees mul mööblit katvate kangastega ühte moodi kardinad ja ülal pisike pitsiline sats
olengi siis nüüd oma akna vastu hoolimatu, sest ma ei jaksa oma mehega maadelda ja ise ma seda kardina puud oma jõududega üles panna ei jaksa;(
uut kardinapuud osta ei jõua ja nii seisabki kardinapuu ühestükis kardinatega toa nurgas püsti ;(
toal on kaks akent ja hakata nööriga nüüd satse ühele aknale panema oleks ka narr;(
nii vahib mu vana maja kaunis aknaraam paljalt külmetades õitemeres õunaaedaeda :)
Bianka, mul ju need sinu kiiksud ka külges, aga need suht normaalse inimese mõõtu andvad veidrused.
Aknalaudu pole nendel uutel majadel, seal aken ise disainielement omaette. varem olin tihe kodukaunistuskirjade uurija, viimasel ajal vähem.
Toompea ja tegelinski, see surnuaedades ja kirikaedades käimine tuli pärast unustatud mõisades käimisi. 80-ndatel ilmus Horisondi tagakaanel palju mõisade pilte ja tutvustavat materjali. Siis see algas. Kui küte odav oli sõitsime žiguliga võimalikult palju ringi, isegi veel 90-ndate lõpus veidi. Siis tuli juba Muinsuskaitse selts ja koos sõitmised.
Joanamari, ikka ei saa sinu blogisse korralikult kommenteerida :(
Ilma kardinata aken on väga kena, kui ei pelga naabreid.
naabrid on kaugel kahe õuna aia ja maantee vahelises kauguses
minu blogisse saab ikka kommenteerida, ainult et vaatan enne üle kes ja kuidas seda teeb;)
vahel ei jaksa oma blogisse kiigata peale ränka lehelugemist(mis mulle leiva lauale annab) , siis läheb enne aega kui asjad kohale jõuavad
Postita kommentaar