sügab nina vastu laternaposti
Küllap tal on nohu
Aevastusest ehmuvad kaselehed kollaseks
ja langevad minestunult poriloiku
Haavad punastavad vaid
ja vanad vahtrad kohisevad etteheitvalt
Mina
kõnnin vihmavarjuga
ega lase ennast segada tobedatest ümberkorraldustest
Minu väikest tuba
tuul aevastusega ei kõiguta
ta võib selle ainult rõskeks puhuda
Siis tulevad hallitusplekid
peegli taha nurka
lauale raamatute alla
ja õunte peale riidekapi põhjas
koti sees
Mina
poen teki alla ja kuulan
kuidas vihm tahab katusest
auku läbi närida
Kui hea et see tal ei õnnestu
muidu saaksid varbad märjaks
17. oktoober, 1975
1 kommentaar:
Oh sind küll! Ise lasteaeda ja kooli kah. Tuletasid seda vana koolivormi meelde, triibulised pluusid olid jah, aga seelik oli vist sinine ja põll oli must. Neid oli omakorda nii villaseid kui satiinist. Keegi tuletas mulle meelde, et mul oli koolikleit sinise asemel pruun olnud ja ma olin selle üle õnnetu olnud. Selles vanuses oli oluline olla selline nagu kõik teised, alles hiljem tuli erineda tahtmine.
Hõbedane kotike on näha, aga kuidas lugu soenguga oli, ei saa pildilt täpselt aru. Tundub igati kena.
Oma klassi kokkusaamise kohta oskan soovitada ainult ühte, võta korraldamine ette. pöördu isiklikult igaühe poole ja küll sa näed, tulevad küll.
Ah et said palju emotsioone- loodan et häid!
Postita kommentaar