Lapselapse ja vanaema oma raamatukogu

Uus postkast värskelt värvitud koridori seina peal tõi saadetise. Tegelikult juba kolmanda. Igaüks nendest on eriline, kuid seekordne minu jaoks väga kaunis. Ega ma seda oleks tohtinudki kilest välja võtta, pole ju sihtgrupp vanaema ise, vaid hoopiski kuue aastane lapselaps - tüdruklaps, kellele vanaisa Tea kirjastusest tellis "Lapse oma raamatukogu". Aga et lapselaps kaugel pealinnas oma koduasju asjatab, siis võttis vanaema vaevaks luuletused aastaegadest avada. Pealkiri on "Neli kaunist kleiti". Ma ei tea, kas peab olema viiekümnene, et kohe meenuks: kellel neli kaunist kleiti? Nurmel neli kaunist kleiti...Luuletused on head, eestimaised, kooliaegsed ja pildid minu meelest väga head. Esileht ütleb, et need on joonistanud Regina Lukk - Toompere. Kuna meil on õnn elada maal, kus neli aastaaega, siis on rõõm vaadata riidepuul rippuvat nelja tüdrukukleiti: rohelist sinilillega, kollast maasikaga, pruuni seenega ja lumevärvi lumememmega. Iga lehega läheb asi põnevamaks ja tüdrukud aastaaegade nägu - tegu:
Esimesel lendab neiu juuste lehvides talvest kevadesse, ta ei tea veel täpselt, mis teda ees ootab, aga näost ja kleidist on näha, et see, mis tuleb, on ilus.
Kuula, laanes lumises
vaikne kutse kumises:
Sinilill ju süütas leegi.
Usaldagem kevadet,
noort kevadet!
(Kersti Merilaas)
Väikesel kevade piigal on sinilille patsikummid ja rohelised kummikud tantsivad lillevaibal. Suvepreili on üleni sukeldunud marjamaale, rõõmsad kollased tennised taeva poole ja päikeseprillid ninal. Teine, pere noorem võsu, loeb paljaste varvaste toel rohu sees lepatriinusid kokku, õlal rohutirts. Kaunilt sõnab selle peale Jaanus Tamm:
Paljapäki on parem
astuda rohu pääl.
Rohi kahiseb tasa.
Tal on sõbralik hääl.
Järgmisele lehele on tabatud minu jaoks just praegust hetke:
Mida need sirtsud saevad?
Saevad suve lühemaks,
suveaega vähemaks,
kooliaega lähemaks.
(Ain Väät)
Ning pildil läheb piiga, mõtted, sirtsuseelik ja kübar veel suves, kuid käes koolikott. Meie ajal (ammu) tuli paar nädalat enne kooli minna raamatute järele. See oli asjalikkuse märk, esimese septembri meeldetuletus. Täpselt selline see pikasammuline tähtis piiga on.
Ja järgmisel lehel istub väike õde veel sügisandides. Temal pole kooli ja hoolemuret, sealt paistab puhas rõõm: seened, pohlad, punapeedid...
Ühest sügisetüdrukust on saanud kastanipuu, kelle väike vend uudishimust oksa küljest lahti laskis ja asfaldile potsatas, ja teisest pohlakleidiga oktoober.
Uus leht on pitslumeseelikus tita puistanud kelgumäele nagu mustrilise lumehelbe. Mäletate, kui lõikasime neid paberist. Nüüd oskavad vanaemad neid heegeldada linikuks. See ongi talv:
Jäälillekesi kohtle õrnalt,
neid ära katsu, vaata kõrvalt.
Su väikse sooja näpu all
vaid tilgaks veeks saab jääkristall.
(Ott Arder)
Targaks teeb raamatu kokkuvõte, kus kõik üheksateist autorit ja nende väljaantu kirjas. Hariv ja vajalik. Aitäh!