Valin ja naudin

 

Igasugu asju on olnud ja kirja panemata jäänud. 

Kui kronoloogiasse süüvida, siis alustan 

5.augustil MUSTVEES toimunud Vaimuliku Muusikafestivali avakontserdist.Kultuurikeskuse pargis. Ainukeseks see jäigi, sest teised toimusid teistel päevadel ja õhtusel ajal.

Ilm oli siis veel ilm! Kaunilt kõlas Piret Randali (klaver) ja Neeme Otsa (kornet, trompet, piccolotrompet, flüügelhorn) esituses J.S. Bachi muusika, variatsioonid V. Bellini ooperi teeml ja J. B. Neruda trompetikontsert. 

Üritus õnnistati sisse suure kellaga. Põnev.

Minu edevus ei lasknud pildile ronimata randa minna. Nii kaunis lavakujundus!

Ja nii ilus linn! Pilt on tehtud pärast mitmekordset Peipsis jalutamist. Ausõna, sain komplimendi ka. Võõralt härralt (koos prouaga) tänavalt: Oleks selliseid prouasid rohkem. Kui härra teaks kuivõrd parema meelega oleksin istunud tema asemel jalgratta selga, aga igaühele oma. Eks ma siis prouatan jõudumööda. Seekordne aksessuaar oli vihmavari. Vahest tahaksin olla Mary Poppins, kes ilmub idatuulega ja lahkub läänetuulega. Muidugi vihmavarju abil.

SIIRI SISASK, 20, august

Väike-Maarja kirikus kohvikute päeval. Kirik oli rahvast tulvil ja mina Kotli kohvikust kiirustades sain hõivata koha tagareas. Mis sellest! Mõtiskleda seda parem. Mulle meeldis. Täitis kolmveerand tundi kenasti ära. Loomulikult: Mis maa see on? Tuntud headuses ja tuntud küsimusega.

Lisaks minu lapsepõlvelaul, mida kitarril plõnnima õppisin.

Tuuled nüüd puhuvad ja lainegi laksub

kambrikeses kaunikeses ahjukene praksub.

Mäletad kuis me metsas maasikaid sõime,

haljal aasal, karjasarvel, lugusid me lõime.

Lahkunud laululinnud, põõsadki paljad.

Nurme nõlvad mustendavad, kadund aasad haljad.

Koltunud kaselehed langevad alla,

pori matab teed ja rajad, viimse lehekulla.

Väljal nüüd vuhisevad sügisetuuled,

tormilinnu häälitsusi mere kaldal kuuled.

(Kirjutatud on, et soome viisi ainetel, sõnad Voldemar Tamman) 

Siiri linnuhääled ja tuulesoig /joig/ tegi pala eriti nauditavaks

IX RAHVUSVAHELINE GUSTAV NORMANNI ORELIFESTIVAL

lLõppkontsert Simuna kirikus, 23. august

Kammerkoor Colleegium Musicale

Kammerorkester ME 107

Piret Aidulo - orel

Dirigent Endrik Üksvärav

Oli Bach, oli Mozart, oli Artur Kapp ja Arvo Pärdi "Salve Regina" See kõik oli nii ilus, et hoidsin päikseprille ees ja pisaraid tagasi.

Kõige raskem seekord oli mulle Erkki-Sven Tüüri "Spectrum 1" orelile. 

Ja veel raskem oli sinna ääremaale kohale ja sealt ära saada. Kui oleksin bussiprojektiga läinud, siis Väike-Maarjast tulles kolm tundi ootamist ja et tagasi Rakveresse saada oleksin pidanud poole pealt ära minema. Otsisin ja tellisin auto. Pole ime, et pensionäril kogu aeg rahadega kitsas kui laristamiseks jätkub.

Ees ootavad uued teod! Veljo Tormis 95 ja Arvo Pärt 90

August

 Peaks midagi kirjutama, aga nagu kott oleks peas.

Ei ole need minu ilmad. Muidugi hakkas sadama. Homme ju Väikeses Maarjas kohvikute päev.  Laulupeo kaks päeva keeras minu jaoks nässu, terve juuni oli kasutamiskõlbmatu ja nüüd jälle.

Möödunud reedel leppisime Kalamaja Brannega kokku, et läheme kloostrisse. Ühesõnaga minu projekt nägi ette Väikest Maarjat - Tamsalu raudteejaama- Balti jaama - Kalamaja pagarikoda ning lõpuks Piritale.

Ei sadanud. Veel. 

Mitmetest allikatest sain teada, et Püha Birgitta ordu klootrit hakati ehitama 1417.aastal.

Esimene Kloostripäev toimus aastal 2001, mil birgitiinid tulid tagasi oma ajaloolise kloostri asupaika.

Pirita kloostris asus hiliskeskaegne suurim raamatukogu.

Kloostripäeva teenistusele olid tereretulnud kõik soovijad ja meid oli palju.

Kummalegi giidituurile hr. Juskega ei mahtunud kuulama.

See eest sai pingil kenasti koha sisse võtta, ahvatlevat kaneelikuklit ampsata ja kuulata linnamuuseumi vanemteaduri Toomas Abilise ettekannet " Meie reliikvia on vabadus."

Sadas. Seekord oli mul vihmavari.

Poole seitsme paiku sättis ennast varju alla Duo Ruut. Kõik oli tore. Siis läks elekter ära. Ja siis tuli elekter tagasi. Kõik oli veelgi toredam.

Muidugi ei lubanud ilm mere äärde tuulutama. Eks ma siis Reporterist vaatan mida nad seal jahisadamas või muidurannas teevad :)

Meil pidi olema kohting KB Jaapanis elava pojaga ja tema 17 aastase tütrega võimalikult Balti jaama lähedal, siis noored valisid Uulitsa. Nimi oli põnev ja muidu menüü ka. Üksi poleks ma sealt midagi tellinud, aga nüüd sain külaline olla. 

Ütlen saladuskatte all, et meie tutvusest K Brannega sai sügisel 50 aastat ja tema pojaga esimesest kohtumisest 46 aastat  pluss nädal. Täpselt siis toimetati pisike pamp sünnitusmaja uksest välja. Nii et pikk aeg on igavikku vajunud.

Et elu põnevamaks teha ja olude sunnil ka siirdusin "rongiasendajaga" maakonnalinna tagasi. Buss väljus õnneks Balti jaama lähedalt kell 23.00 ja sõitis "õnneks" minu meelest kaks ja pool tundi. Ikka kõik need Kehrad ja Arukülad ja Aegviidud ja Kadrina ka takka otsa. Bussijuht oli muhe mees, saime jutule. 

Koju kotile jõudes ei tulnud und. Oli ju hommikul tarvis tagasi Maarjasse sõita ja Kotli maja uksed lahti teha.

Eestimaa on elamiseks

 ehk olen ise enda elu korraldaja ja peremees.

Mis viga seda kõike teha, kui väljas minu ilmad! Tähendab see vähemalt 25 kuumakraadi ja vähemalt 22-23 vee temperatuuri. 

Sellepärast jäidki Käsmu ja Võsu käigud pooleli, sest meri polnud minu vastu leebe. Aga mis sellest - mul on ju Peipsi!

Ilmselt pole teie hulgas hullu, kes on valmis kuni kaks tundi Kallastele või poolteist Mustveesse (ma ei tea, mis sõna sobib) loksuma, rappuma, kurvitama, kimama. Sageli bussis mina üksi. Ühesõnaga käidud neli korda - _kaks Mustveeni ja kaks Kallasteni.

See võimaldas tutvuda sõbraliku bussijuhiga kellel oli mulle varuks üllatus. Nimelt pakkus ta pärast Kallastele jõudmist küüti oma autoga ja nii maabusin seitsme (mitte mäe ja mere) vaid kilomeetri pärast hoopis 

ALATSKIVI

 Kunagi ammu käisime P2 perega, pakun, et 16 aastat tagasi ja Majabrannega 1o aastat tagasi. 

Ja mida ma näen! Jälle samasugune bussipeatuse putka kui Kallastel. Neil see vist normiks. Aga mina tulin head otsima. Kohe leidsin, sest mind kutsuti pirukale!

Kohaliku poe ees. On ikka tublisid, ette võtlikke. Lisaks apetiitsele välimusele viivad keele alla. Kuna pooleteise aja pärast pidin tagasi Kallastele veerema, siis jätsin lossi teiseks korraks. Mulle ei meeldi rabistada. Toredad ja rõõmsad (otsin head) aednikuprouad lõid ilu juurde ja siblisid usinasti roosipõõsastes. Sain pildile, kuigi tahtsin, et fookus oleks roosil nimega Robusta. Sõbralik mõtles, et minul :))))

Need sõbralikud olid hoopis teisest puust. Ikka tornikesed ka!

Ütlesid, et teevad Ida Virumaa päeva.  Vot minul selle geograafiaga tumedad lood. Aga oleneb ilmselt kustpoolt vaadata. 

Sõbralik lossiproua kutsus külla pühapäevaks. Et kõi on avatud ja kõik on ilma rahata. Kiusatus on suur. Äkki lähengi. Asi see mõned tunnid bussis veeta...

Siin on ammuse pildi uuestisünd. Poeg 2 arvas 16 aastat tagasi, et seal elaks ja valitseks mõisa. Nagu näha pole veel leitud.

Talurahva lillede peenralt avastasin ühe lemmiku. Loodan, et õitsemine ei tähenda sügise saabumist.

Muuseas, lapsed olid väega viisakad. Kaks noormeest teretasid ja võtsid jutule. Et oleksin ikka kindel, et ootan bussi õiges kohas.

Kallastele jõudes ei hakanud paari järelejäänud tundi söögipidule raiskama. küll jõuan seal kallist kala nautida kui aeg küps. Isegi minul oli veidi kuum. 

Pingil istusin toredate noorte inimestega. Omavahel räägiti suure rahva keelt, aga minuga ikka eestit. Olid uudishimulikud. Et kuidas ma ikka üksi jne. Järgmine kord pean vist kepi koju jätma või trikoo alla peitma. Pakkusid küüti bussijaamani. Ega ma tahtnud, aga viisakusest palusin poeni. 

Seal läks veidi lappama. Palusin pilti, aga kohalik beib ilmselt ei jaksanud nii kõvasti nupule vajutada. Tegin siis ilma minuta. :)

Veevaru täiendatud ja bussile. Jõudsin liiga vara. Kuna Kallaste silti polnud, siis leidsin ikka midagi. mehike, kes pilti tegi oli veidi nihkes. Aga mul tähtis, et kuidas näen välja pärast kõige kuumemat päeva, mil ida pool ja igal pool äikest ja padukat lubati.

Pole paha, täitsa kobe turistiproua. 

Sadama hakkas pärast Oonurmet. Ja tibas koduni välja. Millegipärast olin väsinud ja läbi läbi näljane. Magasin hommikuni välja aga mitte sisse, sest Väikene Maarja ja Kotli maja ootab. 

Elagu bussid, kepp ja seljakott. Kübarad ka ning head inimesed loomulikult!