Keha katted

 

Tänast Maalehte lugedes vaidlen vastu. Artiklis on arvamus, et tekstiilijäätmeid tuleb vähe. Olen nõus ja seda ma ka teen: viin suuruselt mittesobivad rõivad Sõbralt sõbrale või uuskasutusse. Inimese kaal võib kardinaalselt mõne aastaga muutuda, lastest rääkimata. Ometi on palju esemeid, mida ei kõlba kuhugile pakkuda: augud ja augukesed, plekilised, välja veninud, värvist kaotanud...Ega autor ometi vana ihupesu, t-särke, dressipükse, katkiseid sokke ja sukkpükse mõtle. Pere kohta ei tule neid üldse vähe. Katkised seljakotid, käekotid, jalatsid, mille parandamise eest küsitakse hingehinda ja osa, mida polegi võimalik parandada. Just nendes on probleem. Kui tahad kodu ja kapid korras hoida ei aita ühest korrast aastas. Odavate särkide ja pesu kvaliteet võib olla niisugune, et pärast lapse trenni hargnevad pooled õmblused. Kas võtan siis kotid selga ja kõnnin 10 km. lähimasse jäätmejaama. Ühes kotis riidekraam, teises katkised mänguasjad jne. Või tellin takso. Või teen ühe toa kaltsukaks. Kes mulle julgeb ütelda, et katkised sukkpüksid pole olmeprügi?

Kui riidekraam ostetud nn. teise ringi poest siis on kaks võimalust: kas peavad aastaid vastu või mitte. Pigem peavad ja lagunevad nn. kiirmoe produktid ehk emotsiooniostud. neid püüan vältida.

Minu nõrkuseks oli ja on Kaal, millest kuidagi pole Kaalutust saanud. Poes vaatan, et noh, enam vähem, sobib ju, aga kodus, eriti järgmisel päeval, saab kriitiline meel sõna ja ese lendab kaugele kaugele viienda toa kapinurka. Piinlik, aga midagi pole teha. Selline ma olen. Eriti hull on päevavalguslampide vale valgus. Sinisest just punane ei saa, aga roheline küll. Humanas olen mitmes kleidis auke (ka koi) täheldanud alles kodus. Need siis jäävadki uut kotiringi ootama st. tagastan heameelega.

Aga lemmikasju ma hellitan. Mõni varuga ostetu võib mind kümme aastat teenida.( Õpetaja, ma tundsin teid ära, no ikka selle vana kleidi järgi :D)

Tänane teema ongi kirjutamiseks sobiv. Toimub suvekleitide ärasaatmispidu. Õnneks ainult riidekapi tagumisse sektsiooni. Kõik viis kleiti on maxid ja mina pole mina, kui sügisese ülerõiva alt välgub jupike kollast või roosat kleiti., millele sekundeerivad kanakintsukarva pahkluud.

Viie musta värvi maxikleidiga saab veel kokkulepe saavutada, sest

MINU VÄRV ON MUST. Koos kolme kohvriga, kus vähemalt 40 salli. Ja kolme pintsakuga (hall, hall ja mitte just väga hall) saab neid ületalve pidada. Nii jäävad nemad kapi etteotsa.

Ühesõnaga sellest kapi osast sai hüvasti jäetud maani musta seelikuga. Taaskasutuseks. Äkki keegi koorilaulja või matusekorraldaja....

Rahast rääkides, siis jäävad hinnad 1 eurist 25 eurini. Humana, Sõbralt sõbrale, paar kiirmoe ahvatlust ja Viimsi butiik. Kalleim, spetsiaalne ost pulmapeoks on linane ja maksis über summa, 90 raha.

Ah jaa, seitse suvist kübarat: punane, must, sinine, täpiline, lilleline, terrakota, valge, puhkavad juba kapiriiulil. Täna ilmselt lähevad sahtlisse kümned päikeseprillid ja suveehted....

Siin täitsa juhuslik pilt ehk edevuse laat

Nüüd tuleb paus. Just hakkas hoog peale tulema. Lubasin kohalikule raamatukoguprouale "räppima minna". Kole ka, kui Lauri Räpp peab programmi tühjale saalile ette kandma. Kohalikkku rahvast teades võib nii kergesti juhtuda.

Pusle

 Sa ei peaks ütlema kui vana sa oled, vaid kui kaua oled elanud.

Selline lause hakkas kusagilt külge. Kust, ei mäleta. Peaasi, et mõte on hea. Nädala lõpus tegin veidi rööprähklemist. 

Laupäeval võõrustasin galeriis Kalamaja Brannet, siis sõitsime koos pealinna, et minna Kaarli kirikusse kuulama Raimo Kangro missat süütult hukkunud eestlastele op. 40, (1989)

Oh, see oli mõjuv! Ega kontserti ei saagi edasi anda. Seda saab tunda. Noored kaunid hääled, suurepärased kolm solisti ja sümfooniaorkester (dirigent Jüri Ruut Kangur). Eriti pidulikuks tegi selle Leelo Tungla kohalolek.

Üks katke: 

Pilved käivad üle nagu kirved.

Maa on madal nagu ülekohus.

Surume end kokku nagu hirved,

kõrges rohus, niiskes pesalohus.

Kirvepilvi täis on taevalagi.

Pole paika, kus saaks rahu melust.

Täna me ei oska kõneldagi, 

hea, kui oskaks homme olla elus. (Leelo Tungal)

Hiljem suundusime rahvamassidega trammis rappudes Kadrioru poole. Oo, mu Tallinn, sa ikka suudad! Veerand tunnis üks tramm vastu valgusele. Tuju vajus saapasäärde nii mis kärises. Pidime nentima, et möödunud aastal oli parem. Eks me saime liiga hilja kohale ka.

Pühapäeval rongiga koju, pikk jalutuskäik läbi päikselise linna (minu puhul haruldus ja pingutus). Muinsuskaitse päeval ootasime Köster Cööcki majja vähemalt kümmekond huvilist. Keda ei olnud, seda ei olnud. Leiget rahvast ei huvita oma linn. Sõnakat kultuurikomisjoni polnud ka. Mine tea, mis maja nime ristimise nad veel oleksid korraldanud. Kes veel ei tea, siis Pärdi muusikaja muutus sujuvalt Ukuaruks. Ukut ei ole ja aru ka mitte. Kaotada Pärdi nimi linna esindushoonest ja asendada endine Alar Kotli sakraalehitus ehk Pauluse kirik Ukuaru nimega, mis igale kirjandusest vähegi teadvale assotsieerub saunaga metsade vahel. Ümise valssi, või mitte. Aarne Mäe kirjutas, aga pole eetiline tasulist siia üle kanda.

Ainult alguse: Virumaa Teataja 16.sept.

Suur motoroller

Rakverre rajatava Arvo Pärdi muusikamaja nime ümber on kohalikus elus tekkinud mõõdukas debatt. Rohujuuretasandil hõljuvat provintslikku nime Ukuaru, mille olla välja valinud spetsiaalne eksperdigrupp ehk "kultuurivedurid", nagu linnapea nimetas, peatakse mõneski käsitluses pehmelt öeldes kummaliseks.Võib ju nentida, et mis siin vaielda - Pärdi loodud imeline, suisa ikooniline "Ukuaru valss" on saavutanud lausa rahvamuusika staatuse ja nii Pärt ise kui ka tema perekond on kiitnud asjalood heaks.

Jätkub tasulises ...

Isiklikult pole ma keeleteadlik, aga kuidas näiteks inglise keeles (mõni turist-huviline ikka linna põikab) kõlab Ukuaru muusikamaja. Või soome keeles, või läti?

Asjalikum oleks olnud Aatomiku maja. Hea lühike ja kerge välja öelda.

Soss. Nüüd on see aur väljas.

Aga Köstrimajas (lühendasin omavoliliselt) sain ajalugu teada. Ühtegi minutit ei kahetse.Kuigi Rakvere pole päris minu kodulinn. Kaudselt ikka. Alguses rajoonikeskus ja nüüd maakonna.

Pilt ka. 

Kuldse toa seina ja teised ka ning õue on maalinud Läti sorti kunstnik Oskars (perekonna nimi ei tule meelda) Selline imeline töö!

Ad astra per aspera

 Olen selgituse võlgu. Paar nädalat tagasi tehtud postituses tahtsin mäletada ja meenutada. Siis polnud ma veel täiesti kindel, aga peaaegu, et laste-ja õpilastega tegutsemine kisub lõpule. Vaekausi kallutas selle poole eelkõige mu kehvakeseks muutunud füüsis. Kes teab, see teab, et igal kukkumisel ja vanadusel on oma tagajärg või tagajärjed. Nii juhtus minuga. Treenisin, mis ma treenisin, aga seljavalu varitseb mind nurga taga, et ebasobival ajal välja hüpata. Jalakesed ei taha kuidagi hommikut alustada ja ühesõnaga- ei suuda ma hüpata üle lompide rääkimata pisikeste prootonite kinnipüüdmisest. Tänapäeva koolil on suund liikumisele ja veelkord liikumisele. Aga mida sa liigud, kui tasakaalu pole. Ajugümnastika pole ka kiita. 

Loomulikult pole see maailma lõpp, aga siiski - tee tähtede poole peab leidma uue väljundi. Antud momendil aitan endisel kolleegil tema kunstinäitust tutvustada ja teen seda rõõmuga ning pingevabalt. 

Olen  täitmatult mööda Eestimaad kolanud ja endale sobivaid meele lahutamise kohti leidnud. Sellest ei tüdi iial. Lükkan aga tolmurullid jalaga laua ja diivani alla ning " rahutuna ringi hulgun nüüd". Peamiseks sõiduvahendiks buss. 

Sel nädalal liitusin elu esimest korda päris pensionäridega. Ainult selle mööndusega, et saada Lõuna-Eestisse.  Sõit viis Otepää-Tehvandi- Sangaste -Kääriku-Pühajärve. Kokku 12 tundi. Ma ei tea, kas soovin selle grupiga veel liituda. Pigem ei tea. 

Pärdi päevade puhul kuulasime -vaatasime pojaga Kolmainu kirikus Vox Clamantist. Poeg Rasmus kirjutas imelised read: 

"Lõputud õhku rippuma jäävad harmooniad on nagu lõpetamata laused mida tuuleiilid puulehtedena latvades teadmata moel keerutavad." 

Mina nii kirjutada ei oska. Ei varem ja ammugi nüüd.

...