Ühel pool

 

Kribasin kolleegidele luuletuse, mille sain kuuse all ette kanda. Et paberilipik võib kaduma minna (mulluse ja tunamullusega on nii juhtunud), siis kannan siia üle.

Viis aastat selles koolis olen käinud

ja palju sekeldusi sellel ajal näinud.

Kui muremõtteis vajan veidi varju,

siis on mul palju sõpru hoidmas vihmavarju.

Just jõuluaeg on sobiv kiituseks -

aitäh ja kummardus on minu riituseks!

Meil on koolis traditsiooniks kaks pidu. Esimene on väljasõit omaosalusega, mille rõhk on kontserdil ja heal toidul. Seekord oli valitud Vihula mõis, Kavala Antsu restoran ja kontsert "Rõõmsad jõulud üheskoos" aidahoonesse ehitatud saalis. Olin seal esimest korda. Kõik sujus nii kiiresti, et isegi pilte ei klõpsanud. Toidud olid minu jaoks nii gurmee, mis gurmee. Saime ise valida. Pisikeses kirjas oli siltide peale kirjutatud. Meelde jäi metsaseeneorsoto ja siga kadakaseemnetega  suitsuahjus. Ruum oli küllalt hämar ja kõike lugeda ei näinud. Kindel, et üks oli siiakala sobiva salatiga ja teine vaagen oli kanaga. Kõige parema tahtmise juures koogid ei mahtunud. 

Aga nüüd kontserdi pool. Esimene ehmatus üllatas mind nn. garderoobis. Arvan, et u. 100-le kujundatud riidepuudega nagid pidid mahutama vähemalt 200 inimese talveriided. Olin vaeva näinud ja kasuka koirohust puhtaks tuulutanud :) Viska või maha. Õnneks noor kolleeg praktiliselt viskas selle kõrgele üles riiulile, kuhu pikad saavad näiteks mütse panna. Saalis ülerahvastamine jätkus. Toolid olid nii tihedatesse ridadesse paigutatud, et Ivo Linna kinganinad praktiliselt esimeses reas istuja jalge ees ja Jassi Zaharovi sümpaatne bariton sundis käsi kõrvadele. Õnneks ei istunud ma esireas. Ja siis... C-Jam alustas ning mis juhtuma hakkas. Igast nurgast hakkas kostma küll mahasurutud köhatusi, küll lausa paukuvat köha. Neid ei saanud kuidagi miksida tšellode helinatega. Kolleeg küsis vaikselt: ei tea, kas nad veel püüavad mõne looga välja tulla. Ma ei saanud aru, kas asi oli ventilatsioonis või selle puudumises või milleski muus. Pikkamööda siiski rahuneti. ka mina pidin Myntoni suhu pistma. Kontsert ise oli hea. Olen alati skeptik olnud jõuluajaks kokkumiksitule, aga nüüd sain mitme loo ajal pisara silmanurka. Ivo Linna mälestas Riho Sibulat looga "Sinus endas talv" , Jassi Zaharov "Panis Angelicus" ja C-Jami esituses Taevatrepp...

Ühesõnaga, üksinda poleks läinud, aga kui buss koolimaja eest viib ja toob -miks mitte. Pluss suurepärased kolleegid. Mis sest et olen kõige vanem.

Teine pidu algas Jõuluhommikuga kooli saalis. Seekordne Vana oli minu jaoks veidike hall ja karvane. Aga väga sõbralik. Meie 4 liikmeline poistegäng oli terveks saanud ja suhtles täitsa vabalt. 

Hiljem, kui lapsed kommikottidega koju kupatatud sai veel kolleegidega kohvitada ja muljetada ning soove vahetada. Selleks ka see esimene luuletus. 

Eriti meeldis mulle koka-Ave (ta on meil über) soov: vähem närvi ja rohkem värvi. 

Nii et elagu minu värvilised sallid, saapad ja sukad! 

Armsatele lugejatele soovin kena jõuluaega! 

 

Kohe, teised oodaku veidi

 Oli see alles film!

Libedaga kinno minna pole just meeldiv. Eriti, kui kõikjalt antakse ähvardusi. Aga see käik oli seda väärt.

"Teekond emaga"

Pimedate ööde festivali peaauhinna võitis esimest korda film, mille on aidanud ekraanile tuua eestlased. Islandi režissööri must komöödia räägib sellest kuidas keskeas vanapoiss on veetnud kogu oma elu ema nn. kaitsva tiiva all: usaldades ning käske täites. Loomulikult ei tule sellest midagi head. Pärast ema surma seab ta ema ilusaks: grimm ja kübar ning toimetab päevinäinud auto tagaistmele, veidike küll köiega kaasa aidates. On vaja jõuda läbi kogu maa võimuka ema unistuste riiki- lapsepõlvemaale.

Rohkem ei jutusta. Kes soovib filmielamust, minge vaatama, Helilooja Tõnu Kõrvitsa auhind parima filmimuusika eest kajab seal lahti. Must huumor oli kunagi mu tugev külg. Nüüd harjutan ja leian üles.

Alati on Esimene

 

Erilisus või mingisugune diagnoos ei tohiks inimest liiga palju kurvastada. Teeks sellest parima! tavaliselt, kui kusagilt on midagi ära võetud siis on kindlasti kusagile väga palju juurde antud. Inimeste erilisused ja anded võiks üles leida ja neile võimaluse anda.  (Anu Tali väljaütlemine saates Plekktrumm)

Käisime oma erilistega teatris. Kogu poistebänd (2 meilt ja 2 muinasjuttude kodumaalt) käitusid kui puhtad viielised. Kõik 4 olid teatris esimest korda. Etendus kandis pealkirja "Lohe linna all". Ukraina muinasjuttude motiividel. Seitsme maa ja metsa taga asub suursugune linn. Linn ja selle elanikud võiksid olla rõõmsad ja rahul, kui vaid asukaid ei painaks pahur lohe, kes nõuab andameid ja ohvreid. Kohalikud on mures - paljud neist on juba lahkunud, kuid on ka neid, kes keelduvad minemast ja ootavad tuulte pöördumist, jutustades üksteisele iidseid muinasjutte vaprusest, sõprusest ja õiglusest. Muusikaline koguperelavastus põhineb Ukraina muinasjuttude motiividel. lavaastuses kasutatakse visuaalse teatri mänguvahendeid ja võtteid: Varju, maski, objekti ja füüsilise teatri varalaekast. (rakvereteater.ee) piletid olid koolidele välja müüdud (meie algklassid tellisid septembri alguses) Pärastine tegevus jätkus järjekorraga kolme jõuluvana ümber ja igasugu tegevustega ja vaatlemistega fuajees. Vapustavalt mõjus poistele (piilusin vetsu ukselt) ühes kabiinis möirgav lohe, kelle saba ukse alt väljas. Kaks nendest unustasid pissihäda sootuks :) 

Kõik oli väga hästi õnnestund...Ainult ma ei saa aru, miks ma kella kahe paiku koju jõudes olin  kui tühjaks pigistatud sidrun. On ju tugiõpetaja töö puhas naer ja rõõm - saab isegi teatris käia!

Meenutasin, et alates 2012 aastast olen ära käinud ja näinud kõik jõululavastused ja teatris asuvad jõulumaad.  Võiks teha nimekirja, aga kavalehed kõrgel kapi otsas. 

Ja 2010 (täpselt torm Monika ajal) etendati Väikest Mukki, kus Jõulumaal oli nii palju idamaale omast kulda ja karda. Käisin koos kahe vanema lapselapsega, kes olid pea kümnesed ja nüüd... 

Leidsin veel ühe mälestuse, mis pole küll jõuluetendusega seotud (algselt arvasin, et oli) 

http://emmeliina.blogspot.com/2012/04/esimene.html