Sõitsime Poola!

Kuuendat päeva viibin turismilainel!

PO 2 otsustas minu eest ja nii veeresime koos kallitega esmaspäeva hommikul Poola poole.
Üks isa, üks ema, üks tütar, üks poeg, kaks vanaema

Teekond oli muljetavaldav.
10.00 Rakvere
Pärnu
Ikla
Super-Alko (esimene kord elus)
14.37 Salagrivas Novas, lõunapiknik
20.45 Leedus mingi hesburger
22.00 Poola piir, kell tund aega taha, Suwlakis kilommetrite kaupa rekasid
02.00- Varssavi läbitud
03.00 esimene ööpeatus bensukas, kohv, sirutus
05.00 teine ööpeatus bensukas, tunnike tukkumist, virgutus
07.00 Krakow, sihtkohta jäänud sadakond kilomeetrit
Läbimiseks kulus kolm tundi! ummiku, ummikud, ummikud.
10.00 Zakopane, Villa  kümneks ööks.

Tuduaeg ja uudishimu.
Mäed ja vapustava arhitektuuriga linn. Iga maja on nagu meistriteos!

vaade aknast

Turistitänav

Kui väikebussiga on 24 tunni jooksul läbitud 1551 km. siis võiks vahelduseks hobusega edasi liikuda.

Õiged vanaemad on paksud, sest nad on headust täis!

Jalajäljed kivitrepil
Poeg 3 koos kolme järeltulijaga (9-ne JR, pea 7-ne LJ ja äsja 5 saanud tütarlaps LM) on endale pesa teinud alevimajas, kus veetsin oma teadlikust elust viisteist aastat. Viiest kahekümneni.
Olen seal varem ka ümber maja luurel olnud ning  lahkel loal tolle-aegse naabripoisi elamisse külla kutsutud.

See on nagu vana lasteraamatu uuesti lugemine: midagi uut ja midagi vana. Meie minevik on see, mida me mäletame.

Vanaema, istume õue ja räägime vana-aja jutte!
Seda ma siis teengi. Mõnuga. Niikaua, kui on kuulajaid. Pikkamööda rullub lapselastes lahti muster: Minu ema ehk puruvana, vanavanaisa Lennart, keda nad pole kunagi näinud, onu Kuntu ehk Väikevend ning mina. Ning aeg. Viiekümnendatest seitsmekümnendateni. Ja ikka küsimused: kas mina siis olin? Kus mina siis olin? Kas minu isa oli? jne. Ma ei mäleta, millal minul see peredünastia selgeks sai. Oli vanaema ja vanaisa haud ning nende vanemate  hauad. Olid teine vanaema-vanaisa ja nende vanemate hauad. Õnn, et lähestikku ja õnn, et ei mingit kärgperendust. Segadust vähem.

Milline vanaema ma olen?
Toivo Niiberg puistas mitmesuguseid vanaema tüüpe:
https://60pluss.postimees.ee/4435705/kellele-ema-kellele-vanaema-kellele-amm
Nii nagu pole stiilipuhast temperamenditüüpi, ei leia ma endale sobivat.
Jah, ma jätkan pensioni kõrvalt töörabamist ( oleme autoriga pea ühevanused).
Sellele vaatamata püüan olla priitahtlik pühapäevavanaema kolmele.
Innustunud vanaema-lapsehoidja ühele.
Kauge vanaema ühele.
Ja lihtsalt vanaema kahele peaaegu täiskasvanule.
Praegu veel seitse.
Grupeeringu järgi peaksin olema vana vanaema. Vanimate lapselaste järgi. Noorimate järgi aga noor vanaema. Kolme lapse peale. Niisiis olen ebatraditsiooniline. Ka seda varianti pole, et kas lapselaps on poja või tütre oma. Lihtsalt tütreid pole :)

Milline ämm ma olen?
Ilmselgelt kehv. MI 3-eks ei kannata mu varjugi. MI 1- eks on minu headust ja rahakotti kenasti kasutanud.  MI 4-eks 2 kadus nelja tuule poole. Ehk nagu puruvana-minu ema lausus: jälle tuleb pildiraamis pilti vahetada.
Järgi on praegune MI 1, tujukas ja ettearvamatu, aga noh, tulen toime.
Ja MI 4-eks 1, kellega endiselt sõbrasuhetes.
Ainuke, kes on minuga leppinud on MI 2. A mis tal muud üle jääb.
See kõik on hullem, kui kärgperendus. On "minijaid" ja on "tulijaid". Ja lõppu pole näha.
Õnneks lõppes võimalus artiklit lõpuni lugeda. Lõpulause oli ängi tekitav: oma poega haletsev ämm on minial jalus. Ja eks see 60 pluss olegi üks vanamuttide lugemisvara :D

Tean ise, et olen maailma parim vanaema. Teised vanaemad on samuti maailma parimad.

Pildil neli põlve Pandivere talupäeval kakukesi küpsetamas

Elu möödub nii ruttavana:
kes on laps on ju suur õige pea,
kes on suur, õige varsti on vana,
ja küllap see nii on hea.
Kuid et aastad kaovad nii ruttu,
on üks mõte mind vaevanud vahel:
Rohkem peaksime ajama juttu
enne pimedat veel omavahel.
Ellen Niit

Baltoskandaal

ehk "Suuseks paavstiga" ( näpatud Andres Pulverilt) Virumaa Teataja, 8. juuli.

Olen alati mõelnud, et Baltoscandal on minule liiga keeruline. Noh, et mis mina, lihtne inimene, sellest peenest kunstist taipan. Sellepärast pole ühelegi festivalile trüginud.
Seekord tuli minna, sest kingitud hobuse suhu ei vaadata. Laupäeva hilisõhtul võtsime Pealinnabrannega selle tee ette. Tema tütreke juba ootas meid, olles eelnevad kolm päeva etendustele pühendunud. Ma ei tea, miks ta just selle meile valis.

Saali uksetagune oli põnevust täis. Ei olnud nagu Rakvere! Kostis võõrast keelt ja võõrkeelset naeru. No see on selline naer, mida naeravad noored ja kompleksivabad. Mitte nagu meie, kes itsitame ja punastame pihku. Selline maskideta olek jätkus saalis. Ainult mina üksi piidlesin silmanurgast. Teretuttavaid nagu polnudki. Etenduse jätkudes sain aru miks polnud. Ontlikud pereemad-õpetajad-kasvatajad lihtsalt ei tule midagi nii õudset vaatama. A kust nad teadsid? Eks festivali nimi ütles.

Tõlge oli tasemel ja kuna olin teinud veidike eeltööd st. lugenud tüki tutvustust, siis arvasin teadvat, mida oodata. Tegelikkus oli ikka mitu korda õudsem. Kui see kõik lõpuks lõppes, siis mõtlesin, et ma ei saa tükk aega sellest mudast välja. Sumedassse suveöhe sisendes kerisid kurjused ikka veel silmade sees.  Ja maha saetud rist. Selline etteaste.

Kas juhus? Järgmisel päeval loen, et meie väiksel niinii nunnul eestimaal on lapsi, kes nõustuvad burgeri eest võõra onu juures ööbima (Kelli Kukin, Tartu Postimees, 9.juuli) ehk kuni 500 seksuaalselt väärkoheldud last aastas.

Aga mida minusugune üldse elust teab? Inimesed on ju nii ilusad ja head.