Kui ema naeratab

Olete tähele pannud kuidas muutub teie lapse olek kui ema naeratab? Ei ole. Siis proovige, juba täna ja kohe. Visake koos mõni kild, naerge kasvõi iseenda totra käitumise üle, no näiteks kiirustades panite näokreemi tuubi kingamäärde kasti või hajameelsushoos tegite midagi sama tobedat. Lõpuks näeb teie laps, et ka ema on luust ja lihast inimene kogu oma vigadega ja ka ema st. täiskasvanu eksib. See, kui ema naeratab, veel parem lausa lagistab naeru, aitab lapsel tunda, et sellessinases ebakindlas maailmas on midagi kindlat ja see on ema naeratus.

2004

Vanade paikade tarkus

Liina reisilugu suvel 2004, ilmus valla lehes

Ja nad kõik laulavad. Ei, tegu pole laulupeoga, vaid lõppemas on Sõmeru rahva suvine sõit mööda Eestimaad. „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt...“ kõlab kitarri ja suupilli saatel bussi tagumisest otsast esimesse. Laulavad kolm erinevat põlvkonda, noorem vist kümne ja vanem pea kaheksakümnene, aga hingelt kümnene. Kes ütleb midagi põlvkondade järjepidevuse puudumise kohta pangu 50 erineva vanusega inimest ühte bussi ja vedagu 15 tundi mööda Eestimaad ringi. Ikka nii, et põlvepikkune põlvkond poisse kõrvuti eatute kübarates prouade, viigipükstes vanahärradega, trendikate näitsikutega, üllatuseks mõned teismelised, kes on keset suve arvutite tagant välja aetud. Ka topsid lauluõliga käivad ringi, aga seda ei maksa küll loomult vaoshoitud eestlastele pahaks panna. On väljateenitud puhkuse aeg: kellel vanadusega, kellel raske töönädalaga.

Nädal enne oli kuulutus. Selge suure käekirjaga, mitte arvutiga, kilega kaetult poe-esisel kuulutustetahvlil, kutsudes kõiki sõiduhuvilisi kiiresti Lindale teada andma soovist kulgeda läbi maa Sangastesse välja. Esimene mõte on, et tuleb pinginaaber otsida, sest mina, kui naisterahvas, ei saa ometi nii pikka aega st. terve päev, ilma rääkimata olla. Lea leitud, kokku lepitud, viskan pühapäeva hommikul koti selga, mugavad jalanõud jalga ja padavai metsa vahele. Minu jaoks, kes pole elus lehma lüpsnud, on kell kuus küll hirmus vara, aga kes tahab kaugele jõuda, peab vara tõusma. Muidugi pole ma esimene, aga mitte ka viimane. Sõmerult sõitma hakanud Miku buss saab pilgeni täidetud. Kahtlused, et soovijaid ei jätku, olid liialdatud. Ja jälle pean tunnistama, et olen küll juba 22 aastat kohalik olnud, aga ei oska ikka veel nimesid-nägusid-töid ja tegusid kokku panna. Osa osavõtjaid on küll eelmise suve reisist teada-tunda. Olen ka siin, nii nagu oma lapsepõlvekodus, kasutanud nippi: tereta igaks juhuks kõiki nägupidi tuntud nägusid ja hoia kõrvad õigel ajal lahti ja suu kinni. See on väikese koha eripära ja kreedo. Bussis on minu jaoks kolm tähtsat inimest. Kõigepealt juhtival kohal olev Mikk st. BUSSIJUHT, siis MAJANDAJA st. Linda ja Kultuurselt HARIJA st. Evi, kes mikrofoni kasutades puistab meie ette pärleid igast strateegilisest peatumis-vaatamisväärsusest. Selles loos reisikirjeldust ei tule, olen rohkem uutes olukordades iseenda sisse vaataja ja teiste vaatleja. Aga paigad, kus peatusime, nimetan ära küll.

Justkui siilid bussiga udus, jõuame kella kaheksa ajal, mil normaalsed linnakodanikud pühapäeviti tuduvad, Põltsamaale. Linnas lõhnavad sajad roosid. Kolkapatrioodina pean tunnistama, et see nelja tuhande elanikuga linnake on vanajumalale eriti meelepärane olnud ja teda on ilusa jõega õnnistatud. Aga algab see jõgi ikkagi Virumaalt Äntu mõisa juurest. Ja Rakvere linnus on paremini korras! Edasi ja kiirelt, kella kümneks ootab Olustveres giid. Olustvere heimatstiilis mõisakompleks on nagu kinnitus minu hingele, et eelmises elus olin kindlasti mõisalaps ja elasin just sellises inglise maamaja matkivas häärberis, läbisin poni seljas iga päev 16 km. pargiteid ja aerutasin tiikidel. No äärmisel juhul võisin olla ka mõisniku ja toatüdruku sohilaps ja elada teenijatele ehitatud samuti väga kaunis kivimajas, mille seina ääres õitseb elulõng. Aga seda ma ei usu, et mõisa ajal kitsed vabalt ringi uitasid nagu nüüd, siis oli ikka kord majas. Ja kindlasti ei lubanud isa mul armastuse tamme otsa ronida. See on pargi väärikam puu, nüüd juba kolmesaja aastane ja oleks nagu kahest puust kokku kasvanud. Hämmastama panev on kohaliku meistri nikerdatud kümned pisikesed puuhobused kalesside, saanide, kelkude ees ja küll kirikusse, metsatööle või pulma sättivate vana aja inimestega. See näitus on kõigile vaatamiseks mõisa peahoones. Veel on ülemistesse tubadesse üles seatud 18 saj. mööblikollektsioon, mis mõõtkavalt ei sobi eelmise sajandi st. new age/uus aeg/ mõisa igapäevaseks kasutamiseks. Lastele ja teistele huvilistele „läheb peale“ linnu ja kalatopiste kogu.

Olustverest jõuame Lõhavere linnamäele. Kes vähegi koolis ajalooõpetajat kuulas, see mäletab jutte eestlaste vanemast Lembitust ja Madisepäeva lahingust.

Häbi on, kui vähe ma tegelikult tean, aga alati on võimalik juurde õppida. On alles päeva esimene pool ja kõigil on jalgades ronimises jaks ja meeled vastuvõtmiseks ergud.Viljandi on ikka vana koha peal. Aga Rakvere linnus on paremini korras! Mis sest, et neil on oma järv ja oma paadimees. Aga kadeduseuss närib pärimusmuusikafestivali pärast ja Kultuurikolledži pärast. Aga Rakvere on jälle õppinud sotsiaaltöötajaid ja raamatupidajaid-ärijuhte täis. Igaühele oma. Ja jälle oleme teel. Minu jaoks tundmatul, sest Karksi mägedesse olen sattunud ainult läbi kujutluse lausega: „Tule, oh, rändaja, Karksi mägedele, orgudesse ja metsadesse!“ Lisaks loetud Kitzberg ja vanapaganakoobas. Oh imet, pole maju ega midagi , vaid keset küngast tellistest ja põllukividest lossivaremed ja jummala viltuse torniga kirik. Pööran pead ikka nii ja naapidi ja arvan, et kuumus kipub liiga tegema. Rahunen, kui Evi ütleb, et kiriku seinaks kasutati iidset lossimüüri, mis juba 25 aastat peale valmimist 1778.a. vajuma hakkas. Kirik lahtise uksega ja seal parajasti peetav jumalateenistus sobib keskpäeva mõtiskluseks kõige kaduva üle. Bussiaknast näen üha rohkem lagunenud, mahajäetud tühjade aknasilmadega maju. Ääremaa, töökohtade puudus, vananev rahvas ja vaesus- märksõnad, mida ei tohiks olla uuenevas riigis.

Veel ühte kohta tahtsin kindlasti minna ja seekord ei ole tahtmine taevariik ja saamine iseasi. See on Helme vallas asuv Taagepera loss. Mõjuv ja ehe, juugendstiilis, Baltimaade parimaid, süngelt suursugune oma tornide ja halli värviga. Hoone osad kasvavad üksteise seest välja nagu loodusvormid: viilud, erkerid, rõdud, korstnad, vaba igasugusest sümmeetriast. Lossi ehitamiseks vajaminevad kivid oleksid nagu Norramaa trollid oma graniitmägedest kokku kandnud. Tohutu maja mõjub keskaegse sünge kindlustatud kantsina ka päikesepaistelisel suvisel pärastlõunal. See ei ole enam maalähedane Olustvere, vaid siinset mõisahärrat-prouat näen oma ettekujutusis karmide ja suursugustena. Kahjuks on lossis pulm (mitte krahvidel) ja sisse ei pääse. Otsustan kindlasti tagasi tulla sügisestel süngetel päevadel ja üleval tornis ära käia.

Nüüd võtab bussis maad pärastlõunane unisus. Hommikune varane ärkamine annab tunda ja pinginaabri silm vajub looja. Kauaks seda vaikelu ei jätku. Samas vallas, kitsa tee ääres metsakünkal, uhkeldab suursugune hauaehitis: kuulsa vene väejuhi Barclay de Tolly, Napoleoni vägede võitja, viimane puhkepaik. Säilinud on tammelehtedest rosettidega metalluksed, siseruumis koondub tähelepanu 4m kõrgusele obeliskikujulisele hauamonumendile, küpris asuvad vürsti ja vürstinna leinaembleemidega sarkofaagid. „Miks just siin, inimestest ja asundusest eemal?“ mõtlen „ meie mitteuhkeldava loomuga sobib ikka traditsiooniline kirikuaed rohkem.“ Aga meie hulgas pole ka feldmarssaleid, kes valges majakeses uhkes kaksinduses lebavad. Isegi poeg ei tundnud ennast isa vääriline olevat ja leidis viimse puhkepaiga mausoleumi kõrval, raudaiaga piiratult, suurte Siberi nulgude all.

Pool tundi sõitu ja seal ta ongi. Nagu veidi kulunud operetidekoratsioon Windsori paleepildiga sarnane, romantiline, punastest tellistest Sangaste. Neid erinevaid ajastuid endast läbi lastes adun: see pole just päris see. Imelik on see tunnetuse värk: ühes kirikus, kõrtsis, lossis tunned, et see on just see ja teises, kasutades Jüri Tuuliku Maali sõnu: “See pole mo koht.“ Vaat, asi oleks olnud täiuslik inglise stiil, kui lossi oleks ümbritsenud kaitsekraav koos langevõre ja rippsillaga. Ka sees on nõukogude aegsed jalajäljed liiga tuntavalt tunda. Põnev on ikkagi. Eriti sajandialguse esimene traadita leviala. Neljale kaarsambale toetuv varikoja ehitamisel on saavutatud omapärane akustiline efekt -ühes nurgas sosinal öeldu on selgesti kuulda vastasnurgas. Panen pinginaabri, kes ei tea asjast midagi, nurka seisma ja ehmatan ta sõnatuks. Mööda 95 kitsast-kitsast trepiastet saab üles torni. Aga vaate saamiseks tuleb kahtlaselt katkisele toolile astuda. Turisminduseks arenguruumi on. Giidi jutust saame teada, et krahv Berg istutas iga oma sohilapse sünni puhul parki elupuu. Naised kiirustavad lugema ja saavad kokku seitse. Veel üks üllatus: kell viis annab kontserti Rakvere saksofonikvartett. Nii väike on Eesti.

Bussi juures nurisevad vaikselt teismelised: ainult üks kirik ja loss üksteise otsa... See on loomulik, et iidsete aegade tarkus pole veel nendeni jõudnud. Nemad elavad siin ja praegu oma reaalsuses, kahe jalaga tugevalt maapinnal. Aga neil on õigus. Nagu palju hakkab saama. Ja sellepärast tervitavad kõik otsust sõita Pühajärvele päevale piknikuga punkti panema.

Ongi päevaring täis. Kõrvus kummitab Runneli-Rannapi „Ilus, ilus, ilus on maa, ilus on maa, mida armastan.“ Minu isu Eestimaast ei saa vist kunagi otsa. Suur tänu ettevõtlikele, sest 130 rahaga ei jõua küll üksinda kaugele, aga ühendades jõudsime teise maa otsa.

LauluPIDU 2004

Päike ja pühapäeva hommik. Nii rõõmsalt pole need p-tähega sõnad mind paitanud, kui Tallinnas, laulu- ja tantsupeo kolmanda päeva hommikul. Kõik magavad veel.

Võõrustaja-pereema Mall on öösel puhtaks pesnud rahvariidepluusid ja piigade pori-vihmamustad sukad-sokid. Kalamajas, pealtnäha viletsas puumajas, nõukogude aegse õliradika küljes kuivavad pesupulkadega kinnitatud valged tennised.

Olen jälle Tallinnas. Laulupeo pealtvaatajana. See imelik kriipimine hakkab iga viie aasta tagant ja tuletab meelde soovi MINNA. Kuigi kodus on ka mõnus. Setid ennast teleka ette ja näed seda kõige paremat. Aga tundmata jääb see MISKI. See puupüsti bussides-trammides esinejatega kõrvuti kõikumise tunne, see rongkäigulistele hõikumise tunne, see laululava tagant istumise juurde läbimurdmise tunne ja veel paljud muud. Tundmata oleks jäänud ka hommikune Rakvere bussijaama tunne, kui maalt tulles kiirustasime seekord mittelaulvate nooremate poegadega enne Tallinna bussi Turu Taresse (kaks keepi veel puudu). Bussijaamas kohtasime kaaskodanikke, kes vihmavarju alt vaadates sõnasid: „Kas tõesti laulupeole, me mõtlesime, et oleme ainukesed hullud?“ Bussis saan istuma proua kõrvale, kes väidab, et hoidis kohta just natuke õhemale inimesele, et ei kortsutataks ära tema rahvariideseelikut. Ühtemoodi tundvad inimesed leiavad ikka ühise keele-meele ja poolteist tundi kaob märkamatult vihmamärga teesse mõeldes SUURT SOOVI: “Lõpeta, vihm, nüüd on meie kord!“

Tallinn võtab meid vastu nii suure sajuga, mida oleks palunud Taevaisalt kaks kuud põuas elanud põllumees. Oma Pere kangelaselt, st. Laulvalt Liikmelt, Vilde teel ööbinult, saame teada, et tantsupidu ei toimu, et rongkäiku ei toimu, et...

No selline tunne, et võtaks kohe tagasisõidu piletid ja pane siit pealinnast punuma. Lirtsume siiski Kalamajja, kauaaegse sõbranna sõbralikku sebimisse, kus peagi laulvad ema ja tütred raadiost rindeteateid ootavad. Söödame noori ja iseenast, vaatame, kuulame, ootame. Vilde tee Laulja telefonis on teadja, rongkäiku pole ja kõik. Ka Tallinna-tüdrukute õpetajad on selle koju telefoneerinud. Ja siis, ikkagi nad tulevad st. televiisoris, Eri Klas ja Surva ja meie siin toas... Oi kui palju emotsioone. Noored mehed Rakverest, need peatsed pealtvaatajad, nurisevad. Laulutüdrukud on omas kodus rahulikumad (vihma ju sajab) ja kolm ema, üks meist Soomest peo pärast kohale sõitnud, kogunevad kööki teed keetma, vaatavad üksteisele otsa ja hakkavad korraga lohutama: „Mõtle, mis meist õhtuks oleks saanud, lapsed oleks kopsupõletiku saanud ja veel tuhat teist tõbe...“ Aga hinges on äng. Kell neli loitsime kõik koos: „Vihm, jää järele, vihm jää järele!“ Ja jääb. Ja me läheme, kolm rahavariides lauljat ja kuus pealtvaatajat Kalamajast Kadriorgu. Juba helistab poeg - Laulja: „Kus olete, miks te veel siin pole?“

Lõpuks ta tuleb, see LAULUPIDU. Ja siis, pealtvaatajate ridades, kahe poja kõrval ja nendega koos „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ lauldes, saan aru- ära tegime, ikka tulime ja mitte pealt vaatama vaid lauljatega koos tundma, hingama, sõnumit välja ütlema. Ja mõttes ja päriselt kallistama neid, kes kaare all.

Pärast lõppu lähme läbi Balti jaama, hunnik noori vedeleb niisama ja ajusoppi jõuab: nendel ju polegi pidu, pole seda pidu sellel moel. Aga see on juba nende valik, õieti nende emmede- isside valik. Vähemalt meie lapsed arvavad, et see on vist mingi kood, mingi sissekodeeritud kiip, mis paneb mõned tantsima, mõned laulma ja mõned suunab viie aasta takka Tallinnasse pealt vaatama.

Ja nüüd on siis pühapäeva hommik ja kell hakkab juba ohtlikult kümme saama. Mis ma saan teha nende kolme laulja heaks? Teen õige hommikusöögi ja suure hunniku võileibu kaasa. Ja termosega teed, sest kes seda Taevaisa teab.

Emmeliina Kalamajas, 5. juuli hommikul 2004

Pildid on teinud Poeg 2, Laulja ja Suure Vaeva Nägija