Kõige raskem ja ometi kõige vajalikul sõna on minu jaoks "RUTIIN". Ma vajan seda oma igapäevaelus toimetulekuks ja ometi ajab selle olemasolu või mis veel hullem, segi paiskamine, tõtt öelda segaseks ja ärevaks. Võtame mõne näite: Kuna tean, et pean kodust välja astuma viis minutit enne poolt kaheksat, et lühikesel teejupil ohutult kulgeda ning hetkeks ka loodusele pilk heita, jokutan ma ometi see viis minutit arvuti ees. Lisaks sellele on varavalges häiritud mu uni, sest aju tegeleb oodatava koolipäevaga. Isegi probleem "mida selga panna" on sel talvel eriti aktuaalne, sest taevast võib iga päev tulla erinevaid üllatusi ja maa pealt ka. Ja mina hakkan ennast kohe halvasti tundma, kui rõivas minuga suhestuda ei taha. Ärevuse varjutamiseks olen ma suuteline näiteks kella viie ajal "Silda" vaatama hakata. Aga võrdlemisi pool seitse olen ma rutiini läinud ja siis käivad asjad tavaradu pidi: Kohvivesi, kiirpesu, hommikumantlis arvuti ette, FB ja blogide kiirülevaade. Ah jaa, surmakuulutused ka! Siis riide, nägu pähe ja teele.
Koolis ajavad mind ärevaks kahe hommiku testimised (mis siis saab, kui äkki olengi) ja igasugu ootamatused, millest hullem on väikeklassi õpilaste haigestumine. Kui lapsi ainult kaks ja mõlemad puuduvad, siis tuleb leida tegevust, et mitte nüriks muutuda. Muuseas, olen mõttetöös isegi armsa kolleegiga eriarvamuste vahetamisel kokku põrganud. Vaat, mida teeb rutiinist välja minek: tõmbad lihtsalt ammumõeldud teema käima ja saad teada, et kolleeg ei mõtle üldse nagu sina. Ja tundus teine veel tore inimene olema :P. Muidugi saab asi klaaritud, ma lihtsalt olen selline armas inimene. Või juhtub mõni ühistunni õpetaja rivist väljas olema (praegusel ajal juhtub seda sageli). Siis tuleb lisaks ärevuses lastele enne endale seletada ja selleks ei pruugi aega jätkuga. Aga need pisikesed indikaatorid tabavad seitsmenda meelega, et õps pole tema ise. Nu saab siis kella kaheks tööpäev läbi ja lõpupunkt viib mind bussile ning linna. Mõned küsivad, et kuidas ma iga päev viitsin. Vot see ongi rutiin. Vahest tulen tagasi tunni pärast, vahest hulgun rohkem, aga see on juba seotud "süüa, ruttu süüa" ületamisega. Mis mind siis linnas võib närvi ajada. Ausalt, ootamatud kohtumised, sest ei oska seisukohta võtta, kas rääkida või mitte rääkida ja kui rääkida, siis mida rääkida. Need vanade naiste kaks-kolm-neli või viisnurgad on päris ohtlik ämblikuvõrk ja kui sind kärbsena sinna püütakse, siis välja ei saa. Eks õhtul telefonis kuuled, kas ütlesid midagi ülearu.
Kella nelja paiku tuppa põgenemise hetk on hunnitu. Kodu, kallis segamini kodu! Ja kallis armas võimalikult lai kodukleit! Ja söök ning väike lõdvestusjook! Söögi valin niisuguse, et saaks kohe taldrikule panna. Tean küll, et arvuti ees ei tohi süüa, aga ma söön ju arvuti taga. Poole tunni pärast ma praktiliselt tukun. Ning veeren diivani poole.
Ärkan kuue paiku (kui just ei tule vahepeal telefoni ärevuskutsungit). Ja vaat siis algab jama aeg. Segamini kodu ei tundu üldse nii kallis ja manustatud toidu kogus läks sujuvalt üle kõhu täitmisest nautimiseks. Nüüd peaks kellegagi kokku leppima ja väikese õuetiiru tegema. Alati saab selle taha pugeda, et pole kedagi ja enamasti pole ka. Siis jääb armas lai kodukleit selga ning algab õhtu koos kõige suurema sõbraga s.t televiisoriga ja lohutustoiduga. Ja telefoniga. See peaks ju väga tore olema, aga millegipärast ei nuuma vaimu ega toida füüsist. Aga vaatamata ka ei saa jätta.
Kümne-poole üheteistkümne paiku lülitan tehnika välja ja püüan leida häid mõtteid ja palvetada. Et vähemalt hommikul viieni unenägusid tellida saaks. Ilusaid, põnevaid! Alati see ei õnnestu. Kahjuks! Mõnikord on õnnestunud järelund teha. Poole seitsmeni, et siis ärevalt ärgata: kas olen sisse maganud!
No on olnud mõned helged õhtud. Eriti kui sind vanade aegade mälestuseks sõbranna hubasesse majja kutsutakse. Ja kui veini valab mees. Mis sest, et sõbranna oma. Või isetekitatud Tallinna käik vaheajal. Või vaheajal võimalus oma kodus brannet võõrustada. Kahjuks on vaheajast vaheaega seitse koolinädalat. Tänasest kolm ja pool, õpilased teavad.
Aga nädalavahetused on ju vabad, hüüan endale. Musta südametunnistusega võideldes võitlesin ennast reede õhtuks vabaks. Lihtsalt juba teist nädalavahetust sõidan ema juurde laupäeval. Näed, juba selle trükkimise ajal ärevus kasvab. Varsti lähen, joon kohvi ära jm. rutiinid. Bussi aegadest kinnipidamine on jälle üks ärevuse tekitaja. Sest busse kaks. Kui ma juba teel olen ja alev paistma hakkab pole häda midagi. Autoinimesed ei saa sellest aru, aga mina ei pea ka hommikuti lumehangest autot taga otsima. Nüüd aga on aeg lõpetada. Hüvasti maa, nägemiseni kosmos.
