Es war ein wunderbarer Abend

 

See, mis Rasmus eile Sagadi Öömuuseumi muusikaosa lõpus ütles kummitab mind ikka veel: tead, on selline tunne, meeleolu, no ma ei oska täpselt nagu oleks Suure Sõja eelõhtu, et on suvi ja rõõmsad inimesed, kes plaksutades elavad kaasa mõnusmuusikale, aga õhus on mingi seletamatu. Ta ütles muidugi paremini, aga hakkasime just väljuma, rahvas sumises  ning laused ei jõudnud minuni vast õiges järjekorras. Sõnum küll. 

Pole midagi kindlamat, kui Öömuuseumid. See on rohkem kui 10 aastat kestnud nähtus. Mis sest, et tellingutes mõisashäärber, aga seest ikka sehr gut. Oot, aga äkki need tellingud. Tekitasid hoopiski need mingi teise kõlavärvi? Rasmus, kui loed, anna ainest. Sagadibranne ütles, et müüs 150 piletit. Tuttavaid ja pooltuttavaid oli palju. Nagu ikka. Seekordne loeng oli veidi pikantne, kelmikas aga kokkuvõttes hariv. Teemasse süüvimine läbi meditsiini ja teaduspõhisuse. Kui ikka munk Martin Luther reformis, et suguelu on tähtis ja seda toimingut tuleb toimetada kaks korda nädalas( rohkem on liialdamine ja vähem on puudujääk), siis said abielunaised pihil käies meeste peale kaevata. Müüt pidi olema ätist peika ja verinoore mõrsja liit, sest mehed lihtsalt ei elanud nii kaua - inimeste eluiga oli niipalju lühem. Veel vestutati kondoomist, mis oli kaunistatud siidlehviga (kas kasutegur oli, ei tea), kosjas käimisest (valdavalt leidis alam sugu kaaslase sõidutunni kauguselt) Ebavõrdsed abielud on ka üle dramatiseeritud: neid peaaegu polnud. Kui, siis pigem armus kõrgest soost neiu talupoissi, aga vastupidi pea mitte. Naiste suremus sünnitusel oli suur, arstiabi olematu. Kokkuvõttes: mul ei olnud minutikski igav.

Tund läks lennates. Muusika Kiirabi nagu mehed ennast nimetavad, pani naerust pisarad silmanurka ja mõtlik-tõsise sõnamängu vastukaaluks. Ja muidugi Peep Pihlaku saksofon. Pimeduses väljudes  olin jalgupidi suves, aga suu ahmis sügist. Selline õhtu! Aitäh Mini ja Poeg 2. Loodan, et nädala pärast jälle.

ÖÖmuuseumid 2021

Traditsioonilised Öömuuseumid Sagadis toimuvad sel aastal augusti kolmapäeviti!
Kavas on huvitavad loengud ja kaunid muusikalised etteasted. Sagadi mõisa härrastemaja avab uksed kell 19 ning loeng algab kell 20:00 ja kontsert kell 21:30 Avatud on ka kohvik!
Sissepääs 4 €
04.08 "Kaaslase leidmine ja abiellu astumine mõisaajal" – Ain Kütt
Kaaslast kogu eluks on endale inimesed alati otsinud. Loengus tuleb vaatluse alla ajajärk 16.-19. sajandini ja vaadeldakse, kuidas leidsid endale abikaasa nii maarahvas kui mõisnikud, millised takistused tuli selleks ületada ja milliseid reegleid järgida.
Õhtu muusikaosas annab särava ja värvika kontserdi "Moonaküla Muusikaakadeemia Trio" koosseisus Toomas Krall, Margus Groznõi ja Peep Pihlak.

Saksakeelne pealkiri on taotluslik. Koduteel kurtis poeg, et ma ta saksa keele klassi toppisin. Miks, küsis ta? Ehk sai valikuks minu kasin keskkooli saksa keel. Tegelikult ei pidanud ma sel ajal inglise keelest mitte midagi (välja arvatud kuulsate pop muusikute laulud)

Porkuni

 

Kindlasti olen temast kirjutanud, aga otsi sa tunamullust lund nagu ütles vanaema. 

Mingil nädalapäeval juulis, kui meri vihastas ja külmaks läks, kulgesin Porkunisse. Sellele eelnes, nagu minul ikka, uuring bussijaamas. Kas 14.10 buss sõidab läbi Väike-Maarja Tamsalusse? Jaa, vastati kassas. Kas Porkunis peatus on? Kuhu te sõita tahate, läks piiga kurjaks. Porkunisse. Ei peatu Porkunis, peatus on Porkuni kool. Okeiokei. Järgmine raund. Kas õhtul tuleb Tamsalust Väike- Maarjasse buss? Ei näita, et tuleks. Aa, ooo, vähemalt viis aastat on käinud. Riskin ja bussis küsin tuttavalt juhilt: kas õhtune Tamsalu buss ikka sõidab? Muidugi. Kas Porkuni kooli juures (olen nüüd haritum) ka peatub? Muidugi peatub. Jummala hea turu-uuring ja pea neli mõnusat tundi tagatud. Egas sellega veel minu naljad lõppenud. Astun siis pärast pikka päevatööd Porkuni kooli peatuses bussi ja sõidan uhkes üksinduses Maarja poole. Mugavusest palun tuttavalt juhil ema maja ees peatust (nu et viskan koti nurka, siis poes kergem). Veidi aja pärast Maabranne helistab ja turtsub naerda: tema ootas Maarjas sama bussi, et Simunasse sõita. Ootas ja teadis, et ma bussis. Sõidab siis buss ette ja jummala tühi. Juht siis valgustas teda, et kaotas mu vahepeal ära. 

Porkunis on ajalugu kuhjaga ja vaadata küll. Loomulikult koos suplustega kulub mitu päevakest. Alustuseks Paemuuseum linnuse väravatornis, kust kõrgelt avaneb VAADE. Loomulikult peab sinna ronima. Käpuli nagu kännuämblik. Juba palju aastaid jätan vahele. Sellepärast on kartoteegis pilt 14 aasta tagune. 

Unustatud mõisate projekt võimaldas koos giidiga lossi saada. Olin seda oodanud. Meie grupile sattus väga hea giid. Aga enne seda teostasin välispidise uuringu, et millise akna taha oma unistuste kambrikese sisse sean. Et kui mõisahärral oleks näiteks bonnet vaja. See sobib küll. Mahutab parajasti mu magamistoa sisustuse ja jääb ümberkeeramise ruumi. Kahjuks ülemistele kõrgustele meid ei lubatud. Pealegi pidi seal kummitama. Alumistes tubades oli killukesi kooliloost. Ja mõisa ahjud. 

...

Ei hakka ajalugu ümber jutustama. Materjali on tänapäeval huvilistele ja vähem huvilistele väga palju. Kui loss Rennenkamfidelt võõrandati, siis toodi häärberisse Vändrast Kurtide Kool ning hiljem ehitati veel teinegi hoone. 2000-ndast aastast muudeti suunitlust ja õppima asusid erivajadustega lapsed. Kui sotsiaali õppisin, siis räägiti meile, et Porkunis on kolm kõige raskema puudega last - pimekurti. Nüüd, kui giid rääkis pimedate aiast, mis lossi kõrval, siis sain oma teadmisi jagada. Nii nagu ikka läks igasugune reformimine üle kivide kändude kahjudega. Juba varsti saadi aru, et mõisa pidamise aeg on möödas. Kui varem pidid õpilased toimetama viljapuude ja juurika-aias, pidama abimajandit jne. siis uus riigikord seda ette ei näinud. Otsustati ehitada täiesti uus, ökonoomne ja kohandatud hoone liitpuudega lastele. Õigesti tehti.

Vaene loss jäi tühjaks kuni 2016 lõpus saabus inglise päritolu ettevõtja, kes ostis mõisa peahoone, osa kõrvalhooneid ja 70 ha maad umbes poole miljoni euroga. Loota võib, ütleb skeptik minus.

Jätsin ütlemata, et loss asub saarel. Küngassaarel. Mõisal on ägedaid hooneid veel: viinavabrik, meierei, ait, valitsejamaja...

Järvest ka. Kui unustatud mõisasid avati, siis otsustasin ennast vette kasta lossi kõrval, et jõuaks õigeaegselt giidituurile. Võta näpust, tee mis teed, no lihtsalt ei mahu vette. Asja lahendas lõpmata tore, kolmeliikmeline pere. Nad lihtsalt andsid ujuvale saarele hoo sisse. Vaat selline järv. Nädala pärast, kui pealinnabrannega bluusiujumist teostasime polnud saarest kippu ega kõppu. Veenduge ise.

Pilt 1 17.07 

Pilt 2 23.07

(esimene pilt fotokaga, teine telefoniga)

Eriline nähtus ehk Porkuni Bluus. 

Avastasin selle möödunud suvel, kui teised olid nähtust juba viis aastat tarbinud. Me siis Päälinnabrannega ka. Teist suve. Übergut, ütlen ma. Isegi klassivennaga kohtusin. Miks eriline? Väike, mahe ja muhe. 

Lõpetuseks

Mina, kirjanik

 

Muidugi paneksin sõna "kirjanik" märkidesse.

Hilisteismelisena kribasin luuletusi ja laulusõnu. Tundus võimetekohasem kui jutukesed. Siis tuli pikk paus enne kui sain mõne sahtlisse lühijutuga hakkama. See oli ikka arvutiajal juba. Johanna lugusid pakkusin isegi avaldamiseks, aga korraga hakkas turg paisuma ja minu jutukesed olid lihtsalt igavad. Võõrastele. See ka juba 15 aastat tagasi. Siis jäin koduseks ja kukkusin kommenteerima. Seda pani maakonnaleht tähele ja tellis arvamusloo. Omavalitsuslehte olin varemgi "risustanud" reisikirjeldustega. Muidugi polnud need sellised "ripa rapa kirjavigadega" nagu nüüd torust tuleb. Aga ikka väikese kiiksuga nii et kohalikud võtsid nööbist, kui kirjeldatava ära tundsid. 

See ilmselt esimene Virumaa Teataja lugu, arvan. Selline naiivse sotsiaalse närviga.

Emps, köhi pappi!

Avaldatud maakonnalehes 10.dets 2004

Unisevõitu hommikuga võidelnu ei saa äkitselt aru. „Palun 50 krontsi, noh.“

Aa, kohale jõudis. „Ja mille jaoks, kui tohib küsida?“ Viieteistkümnene vaatab kavalalt ja jätkab šokiteraapiat: “Lähme sõpradega viina jooma.“ Sellega enam ei püüa. Eile oli „Ahaa“ näitusest juttu.

See igahommikune rituaal paneb pereema põdema, sest aknaaluse dollaripuu otsa pole ka selle ööga ühtegi dollarit kasvanud. Muusikalid, teatrid, kontserdid, reisid, matkad, arvutijublakad.... „Seda plaati tahaksin niiii väga, võtsid ikka kontserdile rohkem raha kaasa?“ Ja ema tõmbab pärast mõttelise juti pere eelarves artiklile „ema talvesaapad“.

Õhtu on õhinat täis. Õpetaja ütles, et me lähme Viljandi Etnopäevadele ja pärimusmuusika festivalile ja ...“ja kooriga Inglismaale või Kreekasse,“ lisab teine. „Ja ansambliga vist Norrasse,“ ütleb kolmas, see suur, mõne aasta juba oma rahakotiga mees, kes magab lohkus diivanil, aga on läbi reisinud pea kõik Euroopa maad. „Prioriteetide küsimus, empsu, “ diskussiooni alla ei kuulu ja nii minnakse „kaltsukast“ esinemise jaoks viigipükse otsima.

Veel teatab viimane väljalase, et kutsesobivustesti järgi saab temast tuumafüüsik. „No sealt peaks ikka seda raha tulema hakkama,“ nendib vanaema.

„Kas me tõesti oleme vaesed?“ sirutab pesamuna õhtul oma 1m. 84 cm. pika vibaliku poisikeha diivanile ja topib külmad varbad ema teki alla. „Hea küsimus, palun järgmine,“ mõtlen.

Meid, pea viiekümneseid, koolis kapitalistideks ei koolitatud. Meie ees olid lahti kõik teed ja kõik koolide uksed, nagu ütles komsomolilaul. Ometi ei piisa sellest kapitalismi tingimustes läbilöömiseks. Vahest taban ennast ketserlikult mõttelt: tegus laps on pere rahakoti nuhtlus.

Ei saa kõikidest huvipillimängijatest professionaalseid muusikuid, huvipallimängijatest tippsportlasi, huvilauljatest „Estonia“ koori täiendust, kunstikoolnikest tipptegijaid.

Aga veel kurvem on, kui kümne aasta pärast „sarvikufilosoof“ poe taga taarakastil istudes ohkab: „Aga mulle ei antud võimalustki proovida...“

Mind on alati hämmastama pannud juhid-poliitikud lubadusega: kui me selle või teise jaoks raha leiame... Olen leidnud oma elu jooksul ainult maast sente ja tean, et millegi saamiseks tuleb millestki loobuda. Õpetage mind, kulla valitsejad, kuidas see raha leidmine käib.

Kui pereisa kell kümme väsind kere töölt koju hiivab heidab ta naisukese heietuse peale mehelikult morni pilgu ja sõnab: „Sa mõtle, kui kallis on riigile narkomaani ravi, meie ennetustöö on selle kõrval kröömike.“