Elame aeglasemalt

 

Eelmise postituse järg andis jälle oodata. Ikka ajan oma rida ja jätkan seiklust, milles osaledes leidsime Anna kiriku. Sõites Purdi mõisa juurest mööda alleed edasi, kabelist ja matmispaikadest mööda ehmatas mind ees paistev autode vool. Jäi mulje, et külavaheteele on paisatud võimalikult palju autosid - nii paremale, kui vasemale. Tee ületamisel sulgesin hetkeks silmad ja avasin kiriku eelsel parkimisplatsi vaikuses. Kus me siis üldse asume, mõtlesin. No mida siin mõelda. Kaart näitas, et see (minu meelest külavahetee) ongi Tallinn - Tartu maantee. Oh mind küll. Ausalt, olen Tallinnast Tartusse sõitnud ühe korra ja väga kitsastes oludes sõiduauto tagaistmel. Vot mis tähendab, kui oled põhjaosariigist ja omad nelja realist sõidurida ning Haljala ja Aaspere viadukti, mille just eelmisel päeval ületasime. 

...

nende alla ei sängitatud urni, mis kohale toodi Maxima kilekotis

Anna kirikuaed ja 

Järva-Madise

Kui mõisasid oli Eestis hiigelajal üle 1200 (mois.ee), siis kirikuid Eesti kirikute andmebaasis Järvamaal 9.  Ohoo, kahekesi kolatud kaheksas: Ambla, Anna, Järva- Jaani, Järva-Madise, Järva-Peetri, Koeru, Paide, Tapa. Puudub ainult Türi. 

Meie mõte toitis veel ühe kiriku leidmist, et üheksa aasta tagust mälu värskendada. Sellepärast siis Järva- Madise koos uue ja vana kalmistuga. 

https://emmeliinareisid.blogspot.com/2017/10/jarvamaa-jarva-madise-vargamae-albu.html

Aastaaeg sama, aga esmapilgul jälle kõik nagu "me pole siin kunagi olnud". 

Kuna õhtu pole enam kaugel jätame Vetepere teiseks korraks ja pöörame nina kodumaakonna ehk Jäneda suunas. Isegi vältas sõit üle seitsme tunni. Vaat mis tähendas Anneli soov külastada lähedaste kalmu Paide surnuaial Vaikse Nädala neljapäeval. 

Üks mõis on lihtsalt ilusam, kui teine

Otsisime Paide linnas (ära kunagi loe ainult pealkirju) keskväljaku muutumist. Mida polnud, seda polnud. 

Edasi otsisime Paide-Rakvere teel Anna kirikut ja sattusime hoopiski Purdi mõisa alleele. Tasub ainult teeviita usaldada. Ossa, milline elamus! Meile see meeldis!

Kas asi oli selles, et ammu polnud kaugemal kolanud, aga oli mida vaadata. Ja jälle kerkib minu ette küsimus: Milline hull ostab tänapäeval mõisa? Ja jälle sõnastan ma vastuse: aga sellepärast, et oleks minusugusel vaadata, mõelda, ajas tagasi minna. Aitäh!

Klaaslinnade ja betoonivastasena. Pilte ka:

 

Meie olime siin

..

...

..

...

..

---

...

Selline teelt leitud lugu

...järgneb

Vaikne nädal

 Kaks pikka ja kaks lühikest autosõitu  - no mida veel tahta. 

Alustan lõpust st. eilsest. Anneli valis marsruudi ja mina, kaasteeline, sain ainult ahhetada. 

Mittemõisahuvilised võivad selle lõigu rahulikult vahele jätta. Meie, läänevirukad oleme külaliste ees eputanud kolme korrastatud mõisaga(Vihula, Palmse, Sagadi), millele on lisandunud Neeruti. 156-st on  heakorrastatud või enam vähem  korrastatud häärbereid koos parkidega vast poolesaja ümber. Tänu praegustele või endistele mõisakoolidele Kiltsi, Muuga, Vasta, Vohnja, Lasila, Mõdriku, Salla, Põlula, Kohala, Jäneda, Aaspere, Avanduse, Porkuni, Ulvi...; praegustele või endistele hooldekodutele Udriku, Undla, Tammiku, Imastu, Pruuna... Meelde tulevad veel Veltsi, Loobu, Kõik ei tule meelde. Seisavad kurvalt konserveerituna suured häärberid Liigvalla, Varangu, Vanamõisa, Arkna, Karitsa ja väiksemad nagu Vaeküla, Lagunemisjärgus Saksi, Kihlevere,Võhmuta ja kaunilt erakätes Rägavere, Kloodi, Mädapea, Kulina... Kindlasti tuleb mällu veel ja veel. Oleme need läbi sõitnud, lisaks varemetes Aavere, Nõmmküla, Einmanni.

Oh mõisa-aeg, oh mõisa-aeg. Mida nendega nüüd teha? Ennevanasti oli igal mõisnikul tubane teenijaskond, peenemate ametite peal töötajad nagu sepad, tallimehed, aidamehed, metsavahid  ja töömesilased - mõisamoonakad. Kuidas seda ümber mängida, et meie imekaunist loodust ei kata nõgestes varemetepark ja kõrge rohu sees silt Eramaa. Milline hull ostab mõisa?

Selle üle mõtisklemiseks vurasimegi üle maakonna piiri, üle Valgejõe, et jõuda üüratult suure Kolga mõisakompleksi juurde. Olin siin esmakordselt ja pean ütlema, et suutsin ikka ja jälle imestada. Kuidas seda kõike üleval peeti?

Härjad, hobused, lehmad, viinaköök...Kuna tänuväärne internett jagab huvilistele üüratult materjali, siis pole (enam) minu eesmärgiks seda üle kanda. Huvitusin rohkem sellest, mis sai mõisast pärast võõrandamist. Sain teada, et viimane pärija krahv Peter Steinbock suri 1931. Nõukogude okupatsiooni saabumisega 1940 mõis natsionaliseeriti ja valitsejamajja kolis hiljem Kirovi kolhoosi Kolga osakonna keskus. Huvitav, et mitte kool või invaliidide kodu. 

1990 ostsid Stenbockid mõisa EV tagasi. Kiirel ülelibisemisel artiklitele selgus, et nad said aru, et see suutäis on liiga suur. Veelkord vahetas mõis omanikku kuni 2014.a ostis mõisa Adelberg kinnisvara omanik Anu Koppel. Milline naine ostab mõisa, kus peahoone 1000 ruutu, kompleksis 19 hoonet ja krundi pindala 87 hektarit? 

Tuleme siia kindlasti veel. Siis, kui muuseum avatud. 

Mõned pildiklõpsud: 

...

...

Tõestus, et meie olime siin :)

...

jätkub