Miks? Aga miks mitte?

Aga just sellepärast, et ÕE tahtis ja direktsioon kiitis heaks. Esimene pärast vaheaega nädal on niigi heitlik ja hüplik: kellakeeramine, soojalt maalt külma ja vihma maandumine (muidugi mitte kõik õpilased, aga mõned ikka) ja muidu perepuhkused peamiselt kodumaistes spaades. Kel vanavanemad varuks, sai need ka vaheaja ette rakendatud ja kõurikud kenasti kodust minema transporditud.

Sellepärast anti võimalus 31- okt. kostümeerida, pakkuda kohvikus igasugu mitte just isuäratavate nimedega isuäratavaid suupisteid, viia konkursile eriti nunnult skalpeeritud kõrvits ja kiita parimaid nõidadest õpetajaid.
Mullu olevat toimunud õpilaste kostüümide hindamine, aga oh õudu, emmed polnud tulemustega rahul. Miks mitte kutsuda püünele nõiad õpetajad. Need, kes vastu ei hakanud.

Uurisin ajalugu ja kirjutasin välja selle, mis mulle meeldis.
31. oktoobril tähistatakse kõikide pühakute ööd - iidset keldi kommet, millega austati surnute jumalat. Hiljem sai sellest haldjate, vaimude ja nõidade püha. Rituaal on 2500 aastat vana ja seda täiendasid iirlased. Õõnestatud kaalikast toodi ühislõkkest süsi. Hiljem asendasid Ameerikasse väljarändajad kaalika kõrvitsaga. Halloweeni ajal tehakse lõket või põletatakse küünlaid, et hoida endast ja oma kodust eemal halbu vaime ja eksinud hingi. Ennustamiseks kasutatakse õunu, kreeka pähkli koori, kastaneid.
1980-ndatest rakendati püha ette kommertsvanker-poodides hakati müüma maske, nõiamütse jm. rekvisiite. ( Alkeemia)

Wikipeedia: 31. okt. nimetus All Hallows Eve (läänekristliku pühakutepäeva, 1.nov. eelõhtu)
"Komm või pomm", originaalis "trikk või komm" küsimine võimaldab maskides ja kostüümides lastel naabreid kollitada. Kui naaber jagab komme on kõik korras, kui aga mitte, siis võib talle mõne vembu teha.

Selle sanditamise kohta on minul kui kortermaja elanikul oma arvamus. Trepikodade uksed on enamjaolt lukus, võõrad tekitavad kõhedust. Aga kui lastele meeldib ja nad teadvustavad päeva tähenduslikkust, siis las sanditavad minugi poolest nii pühakute - mardi- ja kadripäeval. Kannatan välja, kui just massiliseks ei muutu. Üks õpetaja teadis lisada, et kõrvits kodu ukse ees näitab valmisolekut külalised vastu võtta.
Aga peod koolis, lasteaias, töökohas - miks mitte.
Näiteks Poeg 3 õmbles pool ööd viie aastasele piigale nahkhiire kostüümi. Ja algklassides käivad  pojad said ka oma jao. Rõõmu jätkus sügisesse.

Pildil Mariann ehk emane luukere (tema enda sõnad), kes kahe ürituse kokkulangemisel pidi hoopis Perenaisena muuseumis leiba küpsetama
..

...

ja nüüd minu tähetund...

seekord ma tõesti nautisin rolli (hommikune meik oli veidi kvaliteetsem)

 ja nüüd parimad meist!

Ubuntu

Sõna suulu keeles, mis tähendab inimlikkust, vastastikust hoolitsust, ja harmoonilist kooseksistentsi.
Inimlik lahkus, inimlikkus teiste vastu, humanistlik filosoofia ja eetika, mille kohaselt  inimene on inimene läbi teiste inimeste. Selleni juhatas ühes hommikupalvuses õpetaja Annika Laats.

Võtsin seda kui märki koolivaheajaks.
Noored ja vana(d) - lapselapsed, ristilaps, enda lapsed, ema...Toetamas harmooniline keskkond ehk lapsepõlve - kooliaja ja noore pere loomise sünnikoht Väike-Maarja.
Saabastele kleepuvad vihmamärjad lehed, pannkoogi ja pirukalõhn. Õhtune ahjutuli, vahvlid ja väike vein. Raamatukogu laiad aknad ning pisikeste poiste kossutrenn. Muuseum.
Palju kära ei millestki, tahvel, arvut, telekas. Ja rõõm ning mure üheskoos.

Lõpuks pealinn ja kolm päeva iseendale.

Arvo Pärdi keskus Laulasmaal, kus laupäeva lõuna paiku fuajees seisev maestro oli kui märk, et olime täpselt õigel ajal õiges kohas.
...

Pühkisime männiokkad saabastelt, raputasime vihma juustest ja vaatasime suurepärast Jaan Tootseni ja Jaak Kilmi filmi "Muusikajanu". Seda saab näha ainult keskuse filmitoas. Muidugi oli veel vaadata. Keskust sobiks külastada igal aastaajal. Nii palju vaateid, sügavust ja mugavust!

Naeratavaid parklatöötajaid lakkamatus vihmas juba ei kohta. Või pole kohanud. Leti taga oldi samuti tasemel. Loomulikult on kõik veel arendamisel. Raamatukogud ja kuulamistoad ja..Ükski hoone ja sisu ei peagi valmis saama. Mitte kunagi.

Tagasi linna kulgesime lakkamatus autodevoos. Tundus nagu oleks kõik inimesed kuhugi teel. Kasvava tormi ootel varjusime hoopis Artisesse. "Tuultest tahutud maa" sobis õhtu jätkuks. Selle filmi puhul hämmastas kuidas ikka olid need kaadrid saavutatud. Minge kindlasti vaatama ja võtke sõbrad kaasa! Tagasi branne juurde kulgedes tahtis Lennusadama poolt keerutav tuul jalust pühkida. Kõik kolises, nagises, plagises, sahises, pahises, undas, ümises...
Ja jälle elus tuli ning loomulikult väike vein.

...

Hommikust ilma kartes eirasime Kumumõtted. Märts on veel kaugel ja ahvatlus lumisest Kadriorust tundus igal juhul kontimööda kui varrukatest sisse hiiliv tuul. Nii on jälle tulevikus põhjust linna tulla.
Sõelale jäi eelmise õhtu soe koht. Kino. Minu valitud "Rääkimata lugu" Astrid Lindgrenist. Ja see oli hea. Nii hea, et uurisin veel koduski üle. Pärti kuulasin samuti.

Kaheksa koolinädalat võis esmaspäeva hommikul alata. Tobeda kellakeeramise kiuste.

Pikemad sammud

ÕPETAJATE PÄEV on mõeldud selle jaoks, et oktoobrikuu esimest nädalat elavdada,  arvan.
Eesmärk sai kuhjaga täidetud.
Omavalitsuse korraldatud vastuvõtt Johan Randvere ja Evelin Samuel - Randvere musitseerimisega oli oodatust meeleolukam. Mees mängib klaverit tõesti imehästi ja lugude valik oli õnnestunud. Ka Evelini vahetekstid ning kaunis sügiskollane kleit hoidsid meeleolu.
Musta huumorit jagus, ehk õpetaja on kannatlik ja kõigega nõus. Esiteks ajas bussijuht päevad segi ja teiseks oli suupistete ruumis sooja samapalju kui õues. Aatrium ikkagi ehk vanarooma arhitektuuri elamu keskne ruum kuhu valgus pääses aatriumi katusest. Soojapidavuse kohta puudub info. Aga peetud ta sai.

Koolis seevastu kulgesid asjad omamoodi. Üheksandikud olid enda pisikeste käekestega salateid ja võileibu valmistanud. Nii armas! Püüne pääle kutsuti ka. Ükshaaval. Nii hirmus. Loeti ette, kes on kes. Ma ei ütle, kes mina olen. Vilistlased lugesid luulet ja musitseerisid. Hiljem, omakeski laulsime ja  rääkisime naljalugusid. Paar neist jäi meelde.

Kaks keskealist naist arutavad.
-tead, ma nägin täna meie algklasside õpetajat-
-kuidas sa ta ära tundsid, ta peaks ju muldvana olema?-
-eks ikka sellesama talvemantli järgi...-

On hiline õhtu. Pikkamööda kustuvad kortermaja akendes tuled. Ainult ühes on valgus. Kes seal elab? Loomulikult õpetaja, kes valmistab järgmiseks päevaks tunde ette. Lõpuks on kõik. Keskööks kustutab ta tule ja suikub unne. Siis heliseb telefon. Ähmis õpetaja vastab viimaks.
Kuulda on ärritunud mehehääl:
-ja teie seal magate juba?-
-püüdsin jah, kell ka palju-
-magage magage, jätkab hääl sarkastiliselt, aga meie siin kümne aastase pojaga lahendame matemaatikaülesannet, mis te kodutööks andsite-

Tegelikult olen uhke
http://opleht.ee/2018/10/kas-opetada-voi-meeldida/
Vahest kripeldab, eriti sügisõhtutel. Kahju, et AK seda lugeda ei saa. Ka tema oleks uhke olnud. Onu niisamuti.


PÜHAJÄRVEL
Kingi sain muljet avaldava. Poeg 2 transportis mind koos lapselapsega paari päevasele puhkusele. Virukale on juba sõit lõuna poole elamus, kaunil sügisel eriti. Oi kuidas Manni mind ujulas proovile pani. Kõigepealt virises, et siin pole ju midagi teha ja nelja tunni pärast jätkas: juuubaaaa välja - see pole õiglane.
Isiklikus plaanis olin pärast õhtusööki kutu. Kas arvate, et läksin pubisse Raen Väikest kuulama. Muidugi mitte. Või Tornikohvikusse. Muidugi mitte. Mis ma siis tegin selle tõotatud vabadusega? Läksin ilusasse pehmesse voodisse tuttu. Mannil oli pärast koolitust isa ja tütre aeg. See tähendas bowlingut, noolemängu, piljardit ja muidugi pubi.
Mulle tähendas see olla hommikul värske ja ujulavalmis. Olin. Lõunani. Siis kordus see: juuuubaaa välja! Oehh.

Lause: vanaema, ma armastan sind nii väga, oled maailma parim! korvab kogu vaeva.

Keegi pole öelnud, et elu peab lihtne olema.