Mi 3-e Mereteemaline sünnipäevapidu Kiltsi lossis 12. aprillil 2014
pühapäev, 13. aprill 2014
Uus ja vana koos
Mi 3-e Mereteemaline sünnipäevapidu Kiltsi lossis 12. aprillil 2014
laupäev, 5. aprill 2014
Mu rõõm on elust endast....
Blogimaal lendab "rõõmuotsimisviirus". Kuigi tänane päev on rõõmu poole kallutatud, proovin sõna sekka öelda. Miks kallutatud? Aga seks, et on töövaba päev ja alles laupäeva hommikupoolik ja olen üksinda kodus ning kohustustevaba.
Kuskilt kõrva ja silma jäänud lause: Olin tusane, sest mul polnud kingi. Siis märkasin meest, kel polnud jalgu...
Kõigepealt panen kirja Suured rõõmud, mis tükati tunduvad nii iseenesetmõistetavad, aga alati saab olla teisiti:
Olen enam vähem kõrvalise abita funktsioneeriv isend: näen, kuulen, haistan, liigun, mõtlen :D
Olen sünnitanud ja üles kasvatanud lapsed, kes ei vaja enam igapäevahoolt ja tulevad iseseisvalt toime.
Mul on seitse lastelast ja ristipoeg. Nii poisse, kui tüdrukuid.
Mul on sõbrannade võrgustik
Mu 86 aastane ema saab veel enam-vähem hakkama.
Ma tean oma suguvõsa, eellaste haudu ja elulugusid.
Ja nüüd väikesed, ehk Argirõõmud, millele sageli tänulikkusega mõtlen:
Hea, et mul on oma kodu ja tuba, soe suletekk, veidi kosmeetikat ja ehteid, puhas dušširuum ja saun, soe vesi, telekas, arvuti, telefon, fotokas ja palju pilte ning raamatuid.
Hea, et on taaskasutuspoed, kust ostan pea kogu oma garderoobi
Hea, et mul on igakuine pensionipäev.
Hea, et mul on igakuine palgapäev.
Hea, et mul on raha osta kohvi, juustu, veini, pähkleid...
Raha, et teha kingitusi lähedastele ja sõpradele...
Käia teatris, kontsertidel, külas, veekeskuses...
Hea, et raamatukogud on tasuta
Hea, et julgesin vastu võtta töökoha, mis mulle füüsiliselt raske, kuid tänu millele sain palju uusi tuttavaid.
Ja jõudsingi algusesse tagasi. Kui poleks tööpäevi, poleks ka mõnusat vaba päeva tunnet ja puhkuseootust. Poleks enesesse süüvimise aega ja Tasakaalu ning harmoonia otsimise võimalust. Oleks tuim eesmärgita rabelemine ja suur suur väsimus, tüdimus ning rõõmutus.
Üks hetkerõõm, mis ei olnud küll minu isiklik rõõm, aga kaasosaline olin küll:
Äsja viie aastaseks saanud põnn sünnipäevaks saadud tõukerattaga mööda õue kimades: Tead, vanaema Liina, ma olen niiiiii rõõmus!
Kuskilt kõrva ja silma jäänud lause: Olin tusane, sest mul polnud kingi. Siis märkasin meest, kel polnud jalgu...
Kõigepealt panen kirja Suured rõõmud, mis tükati tunduvad nii iseenesetmõistetavad, aga alati saab olla teisiti:
Olen enam vähem kõrvalise abita funktsioneeriv isend: näen, kuulen, haistan, liigun, mõtlen :D
Olen sünnitanud ja üles kasvatanud lapsed, kes ei vaja enam igapäevahoolt ja tulevad iseseisvalt toime.
Mul on seitse lastelast ja ristipoeg. Nii poisse, kui tüdrukuid.
Mul on sõbrannade võrgustik
Mu 86 aastane ema saab veel enam-vähem hakkama.
Ma tean oma suguvõsa, eellaste haudu ja elulugusid.
Ja nüüd väikesed, ehk Argirõõmud, millele sageli tänulikkusega mõtlen:
Hea, et mul on oma kodu ja tuba, soe suletekk, veidi kosmeetikat ja ehteid, puhas dušširuum ja saun, soe vesi, telekas, arvuti, telefon, fotokas ja palju pilte ning raamatuid.
Hea, et on taaskasutuspoed, kust ostan pea kogu oma garderoobi
Hea, et mul on igakuine pensionipäev.
Hea, et mul on igakuine palgapäev.
Hea, et mul on raha osta kohvi, juustu, veini, pähkleid...
Raha, et teha kingitusi lähedastele ja sõpradele...
Käia teatris, kontsertidel, külas, veekeskuses...
Hea, et raamatukogud on tasuta
Hea, et julgesin vastu võtta töökoha, mis mulle füüsiliselt raske, kuid tänu millele sain palju uusi tuttavaid.
Ja jõudsingi algusesse tagasi. Kui poleks tööpäevi, poleks ka mõnusat vaba päeva tunnet ja puhkuseootust. Poleks enesesse süüvimise aega ja Tasakaalu ning harmoonia otsimise võimalust. Oleks tuim eesmärgita rabelemine ja suur suur väsimus, tüdimus ning rõõmutus.
Üks hetkerõõm, mis ei olnud küll minu isiklik rõõm, aga kaasosaline olin küll:
Äsja viie aastaseks saanud põnn sünnipäevaks saadud tõukerattaga mööda õue kimades: Tead, vanaema Liina, ma olen niiiiii rõõmus!
pühapäev, 2. märts 2014
Pensionäride harvendamine
Sellist tärminit olevat kasutanud üks vanaema. Kõlab....mõtlemapanevalt. Kujutlus tekitab silme ette porgandipeenra, kus kiduramad taimed kompostihunnikusse nopiti. Keda siis nüüd? Eks ikka sandid ja vigased - see tähendab töövõimetud. Kõlab kibestunult? Muidugi. Kas kusagil jäi asjapulkade töökoormus puudulikuks või oli vaja enda eksistentsiks töö tegemist tõestada? Mulle meenutab see meeleheitel koduperenaisi, kes igavusest enda elu reformivad: uus kleit, uus maja, uus sisekujundus, uus mees jne. Miks siis enam vana rahastamisskeem ja süsteem ei kõlba?
Lihtsalt töövõimetuid sai liiga palju. Lisaks protsendile on neil veel igasugused puuded, mis nõuavad lisakulu. Isiklikult usun, et "katkisi" inimesi on meil tõesti üle mõistuse palju. Osalt kehvad geenid, osalt sünnitraumad, osalt enesehävituslikud eluviisid, avariid ja õnnetused ja osalt "see tabamatu miski", mis võib igaüht varitseda.
98 000 töövõimetuspensionäri, st. tööealist, kellest ei tööta 63 000. Vähemalt nad ei näita, et töötaksid. Arvatakse, et töötute töövõimetute (õigem oleks öelda "täieliku või osalise töövõimega") inimeste arv pidavat kasvama kuudega. Vaat siin on mõtlemise koht. Kas ja miks tekib invaliide juurde? Kas osalise töövõimetuse protsenti määratakse kergekäeliselt? Olles ise selle protsessi osa vastan: nii ja naa. Aga üht tahan öelda küll: kui osalise töövõimega inimene käib täistööajaga tööl ja maksab riigimakse, siis pole ta luuser, vaid pigem vastutustundlik ja enda tervist ohverdav. Vastuoluline, eks.
Kas motiveerib see, et saan ja suudan olla siiski täisväärtuslik ühiskonnaliige ja käin tööl? Naerukoht.
Mind motiveerib see, et lisaks alla kahesaja eurosele töövõimetuspensionile õnnestub mul rohkem raha teenida. Muidugi on igal asjal hind ja loomulikult süvendan ma sellega oma niigi viletsat füüsist, aga no mis siis. Elan ju siin ja praegu. Nii teevad mitmed minuealised ja nooremad tervisekahjustustega naised ja mehed. Selle asemel, et ennast haletseda. Ei, valetan. Haletsen ikka. Ja nutan taga nõuka aega, kus naised 55-selt pinsile jäid. Loomulikult töötas enamus neist edasi. Kusagil oli ikka vaja koristajamutte või valvureid. Päris ametisse neid enam ei tahetud.
Nüüd vehib varsti 70-seks saav raamatupidaja mulle palka teha ja tegelikult on mul tema pärast hea meel. Teda lubjastumine ei ähvarda. Vanaduspensionieas töötamine on ikka isikus kinni. Ja elukutses või töökohas ka. Õpetajatest pensionäre käiakse vähemalt väiksemates kohtades tööle palumas. Isegi bussijuhid on pensionärid. Kui nad pole just infarkti läbi enne pensioniea saabumist surnud.
Avasin uurimiseks töötukassa kodulehe, et vaadata, mida siis kujutavad endast need pakutavad töökohad. Keskendusin osalisele tööajale, sest kui on osaline töövõime, siis peaks ka olema osaline töö. Nii. Eraldi pole välja toodud. Kokku üle 1800 töökoha. Pole paha.Alustan.
Puhastusteenindaja kaupluses. Vanas pruugis niisiis koristaja. Füüsilise puudega ei tule midagi välja. Sotsiaaltöötaja, psühholoog, füsioterapeut Maarja külla. Nõuded haridusele ja elupaik. Töötamine puuetega lastega nõuab head füüsist ja tugevat vaimset tervist.
Isiklik abistaja - nõuab head füüsilist vormi
autojuht - kahtlen
järjekordne puhastusteenindaja
raamatupidaja - arvan, et see küll sobiks osalise töövõime korral. Kui inimene suudab ümber õppida.
kirjakandja
abikokk - võib olla sobib lihtsustatud õppekavaga kutsekooli lõpetajale
jälle puhastusteenindaja
koolipsühholoog
pruudisalongi konsultant- pole paha
koristaja
majahoidja
müüja kangakauplusse
kasvataja abi
med. töötaja
.....
Tegelikult väga hariv lugemismaterjal. Poleks uskunudki. Ei tea, kas asi toimiks kui üritaksin: kasvataja abi Montessori lastekeskuses. Kui elaksin Tallinnas ja oleksin töötu, siis kindlasti Kui Viljandis, siis prooviksin perekaardi assistendiks. Tähendab see mida iganes.
Tabiveresse vajatakse MTÜ Otsuseotsijasse grupijuhendajat. Nõuded haridusele ja töö pikaajaliste töötutega.
Üks Valgamaa hooldekodu vajab tegevusterapeuti. See on erivajadustega inimetega tegeleja peenem nimetus. Koos rakendusliku kõrgharidusega
Ja veel üks tegevusterapeut. Nüüd Pärnusse. Puuetega inimeste rehabilitatsiooniplaanide meeskonnatöö. Et üks puudega hindab teisi. Mine tea.
Lääne- Virumaa kohapealt valitseb tühjus. Kui Saaremaal on vabu kohti, siis "meil kõik on täis" .
ajalehest: Kui 2015. aasta keskpaigast käivitatav, Euroopa Liidu rahade – ligi 170 miljonit eurot seitsme aasta peale – toel töötukassa kanda antav reform järk-järgult teostub, võiks 10-15 protsenti osalise töövõimekaoga töövõimetuspensionäridest jõuda töötukassa toel uuesti tööle. Praegustes numbrites võiks 63 000 tööta töövõimetuspensionärist jääda ainult töövõimetuspensionist elama 50 000.
veel ajalehest: Osa töövõimekaoga inimestest jäävad ka töötades riigilt toetust saama, kuid need, kelle töövõime on töötukassa abil nii palju paranenud, et nad teenivad Eesti keskmist palka, enam töövõimetustoetust ei saa. Praeguste plaanide järgi hakkab töövõimetustoetus kahanema juba alates mediaanpalgast, umbes 600-700 eurost. Need, kelle töötasu jääb allapoole, saavad jätkuvalt ka toetust.
Vaat seda tahaks mu vanad silmad küll näha kuidas töötukassa invaliidi (nõuka aegne nimetus) töövõimet parandab. Ma ikka rohkem arstide usku. Ja Kõigeväelise...
Muidugi puuduvad minu jutus lahendused. Sellepärast lähen magama. Ehk on hommik õhtust targem.
Lihtsalt töövõimetuid sai liiga palju. Lisaks protsendile on neil veel igasugused puuded, mis nõuavad lisakulu. Isiklikult usun, et "katkisi" inimesi on meil tõesti üle mõistuse palju. Osalt kehvad geenid, osalt sünnitraumad, osalt enesehävituslikud eluviisid, avariid ja õnnetused ja osalt "see tabamatu miski", mis võib igaüht varitseda.
98 000 töövõimetuspensionäri, st. tööealist, kellest ei tööta 63 000. Vähemalt nad ei näita, et töötaksid. Arvatakse, et töötute töövõimetute (õigem oleks öelda "täieliku või osalise töövõimega") inimeste arv pidavat kasvama kuudega. Vaat siin on mõtlemise koht. Kas ja miks tekib invaliide juurde? Kas osalise töövõimetuse protsenti määratakse kergekäeliselt? Olles ise selle protsessi osa vastan: nii ja naa. Aga üht tahan öelda küll: kui osalise töövõimega inimene käib täistööajaga tööl ja maksab riigimakse, siis pole ta luuser, vaid pigem vastutustundlik ja enda tervist ohverdav. Vastuoluline, eks.
Kas motiveerib see, et saan ja suudan olla siiski täisväärtuslik ühiskonnaliige ja käin tööl? Naerukoht.
Mind motiveerib see, et lisaks alla kahesaja eurosele töövõimetuspensionile õnnestub mul rohkem raha teenida. Muidugi on igal asjal hind ja loomulikult süvendan ma sellega oma niigi viletsat füüsist, aga no mis siis. Elan ju siin ja praegu. Nii teevad mitmed minuealised ja nooremad tervisekahjustustega naised ja mehed. Selle asemel, et ennast haletseda. Ei, valetan. Haletsen ikka. Ja nutan taga nõuka aega, kus naised 55-selt pinsile jäid. Loomulikult töötas enamus neist edasi. Kusagil oli ikka vaja koristajamutte või valvureid. Päris ametisse neid enam ei tahetud.
Nüüd vehib varsti 70-seks saav raamatupidaja mulle palka teha ja tegelikult on mul tema pärast hea meel. Teda lubjastumine ei ähvarda. Vanaduspensionieas töötamine on ikka isikus kinni. Ja elukutses või töökohas ka. Õpetajatest pensionäre käiakse vähemalt väiksemates kohtades tööle palumas. Isegi bussijuhid on pensionärid. Kui nad pole just infarkti läbi enne pensioniea saabumist surnud.
Avasin uurimiseks töötukassa kodulehe, et vaadata, mida siis kujutavad endast need pakutavad töökohad. Keskendusin osalisele tööajale, sest kui on osaline töövõime, siis peaks ka olema osaline töö. Nii. Eraldi pole välja toodud. Kokku üle 1800 töökoha. Pole paha.Alustan.
Puhastusteenindaja kaupluses. Vanas pruugis niisiis koristaja. Füüsilise puudega ei tule midagi välja. Sotsiaaltöötaja, psühholoog, füsioterapeut Maarja külla. Nõuded haridusele ja elupaik. Töötamine puuetega lastega nõuab head füüsist ja tugevat vaimset tervist.
Isiklik abistaja - nõuab head füüsilist vormi
autojuht - kahtlen
järjekordne puhastusteenindaja
raamatupidaja - arvan, et see küll sobiks osalise töövõime korral. Kui inimene suudab ümber õppida.
kirjakandja
abikokk - võib olla sobib lihtsustatud õppekavaga kutsekooli lõpetajale
jälle puhastusteenindaja
koolipsühholoog
pruudisalongi konsultant- pole paha
koristaja
majahoidja
müüja kangakauplusse
kasvataja abi
med. töötaja
.....
Tegelikult väga hariv lugemismaterjal. Poleks uskunudki. Ei tea, kas asi toimiks kui üritaksin: kasvataja abi Montessori lastekeskuses. Kui elaksin Tallinnas ja oleksin töötu, siis kindlasti Kui Viljandis, siis prooviksin perekaardi assistendiks. Tähendab see mida iganes.
Tabiveresse vajatakse MTÜ Otsuseotsijasse grupijuhendajat. Nõuded haridusele ja töö pikaajaliste töötutega.
Üks Valgamaa hooldekodu vajab tegevusterapeuti. See on erivajadustega inimetega tegeleja peenem nimetus. Koos rakendusliku kõrgharidusega
Ja veel üks tegevusterapeut. Nüüd Pärnusse. Puuetega inimeste rehabilitatsiooniplaanide meeskonnatöö. Et üks puudega hindab teisi. Mine tea.
Lääne- Virumaa kohapealt valitseb tühjus. Kui Saaremaal on vabu kohti, siis "meil kõik on täis" .
ajalehest: Kui 2015. aasta keskpaigast käivitatav, Euroopa Liidu rahade – ligi 170 miljonit eurot seitsme aasta peale – toel töötukassa kanda antav reform järk-järgult teostub, võiks 10-15 protsenti osalise töövõimekaoga töövõimetuspensionäridest jõuda töötukassa toel uuesti tööle. Praegustes numbrites võiks 63 000 tööta töövõimetuspensionärist jääda ainult töövõimetuspensionist elama 50 000.
veel ajalehest: Osa töövõimekaoga inimestest jäävad ka töötades riigilt toetust saama, kuid need, kelle töövõime on töötukassa abil nii palju paranenud, et nad teenivad Eesti keskmist palka, enam töövõimetustoetust ei saa. Praeguste plaanide järgi hakkab töövõimetustoetus kahanema juba alates mediaanpalgast, umbes 600-700 eurost. Need, kelle töötasu jääb allapoole, saavad jätkuvalt ka toetust.
Vaat seda tahaks mu vanad silmad küll näha kuidas töötukassa invaliidi (nõuka aegne nimetus) töövõimet parandab. Ma ikka rohkem arstide usku. Ja Kõigeväelise...
Muidugi puuduvad minu jutus lahendused. Sellepärast lähen magama. Ehk on hommik õhtust targem.
Tellimine:
Postitused (Atom)